Kogu mu elu oli ema olnud vahendajaks siinse ja selle teise maailma vahel, andes teada, mida mu isa oleks tahtnud, millesse uskunud, mida imetlenud.
„Tal olid olemas kõik eeldused, et siin maailmas midagi suurt korda saata: intelligents, päritolu ja hea haridus. Kõik peale õnne. Ma loodan, et sinul on rohkem õnne kui temal.” Ta ohkas.
„Mida sa sellega silmas pead?”
„Mitte midagi. Sa oled nutikas tüdruk. Võimekas tüdruk.” Ettepoole kummardudes hõõrus ta kraanikausilt kohviplekke. „Kahju, et sa New Yorgi tööotsast ilma jäid.”
Süütunde ja ärevuse klomp tõmbus mu kõhus pingule. See oli kõige viimane asi, mida ma tahtsin jutuks võtta. „Ärme räägime sellest.”
Kuid ema ei lasknud kunagi ühelgi jututeemal loomulikku surma surra, kui seda sai veel paar korda toas ringi veeretada.
„See ei ole lihtsalt loogiline,” jätkas ta minust välja tegemata. „Miks härra Halliday lasi sul minna, pärast nii pikka koostööd?”
„Ma ju ütlesin, ta läks reisile.”
„Jah, aga miks ta sind endaga kaasa ei võtnud, nagu varem? Mäletad? Sa ehmatasid mind poolsurnuks! Ma ei saanud sinult peaaegu kuus nädalat ühtki kirja!”
Tundus, nagu ta oleks tõde teadnud ja mind meelega piinanud, just nagu kass mängib poolsurnud hiirega. Ma jõllitasin talle otsa. „Jumala eest, ema! Kust mina tean?”
„See lihtsalt ei klapi. Sa olid peaaegu aasta aega tema erasekretär ja siis jääd sa täiesti ootamatult tööst ilma ja tuled tagasi Bostonisse!”
„Noh, vähemalt olen ma kodus. Kas sa ei rõõmustagi selle üle?”
Ta kehitas ükskõikselt õlgu. „Mulle meeldiks rohkem, kui sinust asja saaks. New Yorgis olid sa juba poolel teel, nüüd pead kõike jälle otsast alustama.” Ta tõstis kaussi veidi putru ja asetas selle minu ette. „Ma viin halli kostüümi sinu tuppa.”
Ma närisin pöidlaküünt. Ma ei tahtnud ei tema putru ega kostüümi. Ma ei tahtnud midagi muud kui tagasi voodisse ronida ja sinna vajuda.
Ema andis mulle vopsu vastu kätt. „Mida sa ometi teed? Rikud veel küüned ära! Ära nüüd pabista, sinu haridust ja kogemusi arvestades ei ole sul midagi kaotada.”
Ma sonkisin lusikaga putru.
Minu kogemused.
Kui vaid mu kogemused New Yorgis oleks olnud sellised, nagu tema seda arvas.
Kusagil Brooklynis
November 1931
Ma langesin allapoole, liiga kiiresti, miski ei saanud mind peatada… aina allapoole ja allapoole, kiirus üha kasvas…
Ärkasin võpatades. Istusin voodiserval, seljas ainult kombinee ja jalas sukad – raudsepistega voodil külmas ja pimedas magamistoas. Kuid see ei olnud minu voodi ega minu tuba.
Ühtäkki hakkas põrand mu all liikuma ja seinad ringi käima, kahvatukollased lilled tapeedil sulasid ühte. Palun, jumal, tee nii, et ma ei hakkaks oksele! Pigistasin silmad kinni ja klammerdusin kõvasti voodiraami külge.
Ma pidin mõtlema. Kus ma olin ja kuidas ma olin siia sattunud?
Orpheumi tantsuklubis Broadwayl, kus ma töötasin, oli olnud pikk ja igav õhtu. Klubi oli täis väljastpoolt linna tulnud tegelasi ja maamatse – mehi, kellel oli vähe raha, kuid suured ootused. Selleks ajaks kui paigake suleti ja ma olin oma piletikontsud rahaks vahetanud, olin valmis lõbusalt aega veetma. Üks teine tüdruk, Lois, oli ühe kundega „kohtamise” kokku leppinud ja sellel mehel oli olnud sõber… Kas ma olin osutunud mingiks jahisaagiks?
Miks ka mitte? Lõppude lõpuks ei olnud mul ju midagi kaotada.
Mulle meenus kaks suurt kasvu meest, itsitamas nagu elevil koolipoisid; nad olid tulnud New Yorki mingile konverentsile ja naersid nagu turistidel kombeks – liiga muretult ja liiga valjusti, täis innukat tahtmist veeta elu parim õhtu. Üks neist oli üsna talutava välimusega ja teine… noh, ütleme nii, et teda ei oleks just Errol Flynni või Douglas Fairbanksiga segi ajanud. Kuid on üks vana kõnekäänd kerjustest ja nende valikuvõimalustest ning täna õhtul tundsin ma end igatahes kerjusena. Viimane asi, mida ma tahtsin, oli olla ihuüksi ja kaine. Nii ronisime kõik kambakesi taksosse. Taskupudelid saadeti ringi käima; mäletan, kuidas Lois istus kellegi süles ja laulis „Diggity Diggity Do”.
Sõitsime Harlemisse, mingisse kohta nimega Hot Feet. Seal mängis üks New Orleansi bänd ja kooritäis sileda nahaga tõmmusid tüdrukuid, seljas rohuseelikud ja kaelas kontidest keed, väristasid ja võdistasid end kõigest väest. Märjuke oli selleks ajaks juba mõjuma hakanud ja ma tundsin end veidi vähem kohmetuna. Lois oli veendunud, et ta nägi kõrvallauas Owney Maddenit ja poksija Primo Carnerat, ning üks meestest, see inetu, korkis lahti pudeli ehtsat džinni.
Jeerum küll, mu kurk kuivas nagu Sahara kõrb! Kui palju kell praegu on? Mis oli juhtunud Loisiga?
Ma üritasin tõusta. Mu peas tagus ja kõht tõmbus krampi. Rahulikult. Ei tohi kiirustada.
Keegi niheles minu kõrval voodis.
Oi perset küll. Palun tee nii, et see ei oleks see kole.
Ma üritasin vaatamast hoiduda. Nägu, mida sa ei ole kunagi näinud, ei sööbi sulle ka mällu. Niipaljukest olin ma New Yorgis õppinud.
Ajasin end üles. Mu põlved olid valusad ja sukkades augud – ilmselt olin kusagil kukkunud. Läksin akna juurde ja tõmbasin kardina eest. Tänav oli täis elumaju, kitsas rida ebaühtlaste terrassidega hooneid kokku pressitud, tänavalambid heitmas tühjadesse vahedesse kummastavalt jubedat valgust. Püüdsin leida silmapiirilt midagi tuttavat, mõnd silda või hoonet, kuid ei märganud midagi. Üks oli igatahes kindel: ma olin valel pool jõge.
Mulle meenus ähmaselt jutt mingisse hotelli minemisest, et pidu jätkata – kas mainiti Waldorfit või Warwicki? Kuidas mul siis õnnestus maanduda mingis odavas võõrastemajas Queensis või Yonkersis, teadmata, kus ma olen või kuidas ma siit koju saan?
Mees mu kõrval keeras külge ja hakkas norskama. Ma pidin siit pääsema, enne kui ta ärkab.
Kus mu riided on?
Oleksin peaaegu millegi otsa komistanud ja korjasin selle põrandalt üles. Aga see ei olnud minu kleit.
Siis meenus mulle episood eelmisest päevast. Olin laenanud kleidi Nancy Raelt, tüdrukult, kes elas koridori teises otsas Nightingale’i pansionaadis, kus ma tuba üürisin. See oli Nancy õnnetoov kleit, jahimeheroheline saržist riideese, mis oli tal seljas olnud, kui ta sai töökoha Gimblesis; kõik tüdrukud tahtsid seda töövestlusteks laenata. Olin andnud Nancy Raele selle privileegi eest dollari ja lausa varem ärganud, et aurutada seelikuvolte läbi märja rätiku: need pidid olema teravad ja korralikud, aga ei tohtinud läikida. Kui ma valmis sain, laperdasid voldid lehvikuna mu jalge ümber.
Õnnega ongi selline lugu, et seda tuleb ligi meelitada. Seda tuleb ahvatleda, tasakesi ja kahtlusi äratamata enda juurde kerida. Õnn on nii hinnaline, et iga pisemgi asi loeb – see, mida sa seljas kannad, kummal pool tänavat kõnnid, mis lauluviisi vilistad või kui mitut lindu aknast näed. Nancy Rae jahiroheline kleit oli seisnud otse saatuse kõrval ja saanud selle õrna paituse osaliseks. Ja kui saatus on võtnud nõuks sind soosida, siis tuleb seda märgata.
Olin töötanud Orpheumis mitu kuud tasulise tantsijana, õhtust õhtusse võõrastega valssi keerutades, kümme senti tants. Aga kui ma nägin Heraldi tagumisel lehel kuulutust „Otsitakse noort naist eriti heade sekretärioskustega”, siis teadsin, et mu õnn on pöördumas.
Nii andsingi Nancyle dollari, triikisin kleidi ära ja asusin kohe hommikul teele, peos märkmik ja paber elulookirjeldusega.
Ent kui ma tund enne õiget aega lehes märgitud aadressile kohale jõudsin, nägin looklevat järjekorda, mis viis kontorihoone nurga taha välja – seal seisis juba oma viiskümmend tüdrukut, kõik pigistamas peos märkmikke ja soovituskirju, kõik pealtnäha