Ta hakkas selles näitemängus, mida ema etendas, osalema viiendast eluaastast.
Ema käis kunstiinstituudis modelliks, lisateenistuse saamiseks. Oli muidki põhjusi, sama häid kui raha teenimine, või veel paremaid, selles mõttes paremaid, et õilsamaid. Kunstiinstituudi loominguline õhustik – ehk „muusadest elektriseeritud atmosfäär”, nagu ema ütles. Olla kunsti sünni juures, muusana.
„Ma olen inspiratsiooniallikas, ma olen jumaliku loomisakti vallandaja,” selliste sõnadega rääkis ema oma tööst modellina.
Miks ka mitte.
Isa neil polnud. Täpsemalt öeldes – puudus mees, kes võinuks olla sellisele tegevusele vastu. Inspiratsiooniallikaks olemisele.
Ema alustas modellikarjääri noore naisena, aga hetkel, kui algasid tema lapse mälestused, oli ta juba ammu üle neljakümne.
Mis polnud suur miinus: modellitöö puhul hinnati isikupära, huvitavat ilmet, teatud anatoomilisi veidrusi, ning seda kõike oli emal kuhjaga; karismat võinuks ta laenata ka mõnele vähem säravale naisele.
Kahjuks kulutas nõukogude võim naisi kiiresti.
Ema tegi kõik võimaliku, et protsessi peatada, rüütades end nooruslikkuse raudrüüga. Emal oli kombeks teha tütarlapselikult suuri silmi üllatuse märgiks (üllatusi langes kosena), ta kõndis tippivate sammukestega. Aga võib-olla proovis ta säästa tikk-kontsasid – kingad olid kallid ja defitsiitsed ning ema kehakaal üle keskmise, tunduvalt üle, tal läksid tikk-kontsad kiiresti läbi, mistõttu ta püüdis astumisel keharaskust varvastele kanda.
Järjekordne painav mälestus – lokirullidest pulkas peaga ema leotab pesukausis jalgu (see oli kure pildiga ja hieroglüüfidega Hiinast pärit emailkauss), ise loeb raamatut või kuulab raadiot, sest ta leotab jalgu põhjalikult, et siis võtta riiulilt sellisteks juhtudeks pandud žilett ja hakata lõikama konnasilmasid.
Nagu muinasjutus Tuhkatriinust, kelle võõrasõde, inetu ja tuhm tüdruk, lõikas noaga oma jala väiksemaks, et talle tilluke kristallking jalga läheks.
Et siis kohvikus tuttavate seltsis mängida tütarlast. Eriti siis, kui lähedusse sattus mõni „huvitav noormees”. Nii ema ütleski – huvitav noormees.
Kunstiinstituudi modellidel ei olnud kindlat töögraafikut, enamasti poseeriti hommikuti, harvem pärastlõunasel ajal, vahel juhtus laupäevaseid seansse. Laupäevane töö oli kõige paremini tasustatud, sest oli kõige kurnavam. Siis tehti krokiisid – kiireid visandeid, kus kunstiklassi õpilased pidid tabama modelli olemuse mõne napi tugeva joonega.
Modellid vahetasid asendit paari-kolme minuti järel. Nii sunniti joonistajaid kiirustama, nad töötasid nagu hullud.
Tänu sellele omandasid nad oskuse automaatselt joonistada: lõpuks tõmbas käsi paberile jooni justkui iseseisvalt, intuitiivselt, sest mõtlemiseks aega ei jäänud.
Modellile maksti selle töö eest hästi. Talt oodati alastust, valmisolekut erinevateks poosideks, loomuliku häbitunde mahasurumist. Mitte igaüks polnud selleks võimeline.
Ema ei olnud nii nõrk või ebakindel. Mul pole midagi varjata, ütles ta väljakutsuvalt.
Laupäevaste poseerimiste mureks oli see, et last polnud kusagile jätta. Vahel sai ta mõne sõbranna juurde sokutada. Nii ütleski: ma püüan su sokutada Irina juurde, sind annab homme Malle juurde sokutada.
Lapsele see sõna ei meeldinud. Kas ta on mõni pesemata väljaveninud sokk, kannas oleva suure auguga, et teda peab kusagile „sokutama?”
Sellest hoolimata oli ema sõbrannade juures tore – teda hellitati magustoitudega, nagu koogelmoogel, anti värvipliiatseid ja paberit, aga kahjuks ei saanud ema teda sõbrannade juurde liiga tihti saata, ja nii oligi lahenduseks lapse kaasavõtmine maaliklassi.
Poolteist tundi seal vaikselt istumist ei võta lapselt tükki küljest, võib-olla tuleb see hoopiski kasuks, arutles ema.
Poja geniaalsuses ema ei kahelnud. Lapse hiilgav tulevik oli vaieldamatu, aga sellele tuli esmalt alus luua. Säragu lapse hinges Pegasuse kapjade kuldne helk.
Vaene rumal emme. Muserdatud tobu, kes püüdis omaenda kaotusi kompenseerida lapse triumfiga.
Loll sihuke, kui lõpuni aus olla. Täielik kretiin.
Kunstiinstituut ehk lihtsalt insta asus kesklinnas suure kaubamaja kõrval. Kaubamaja oli juba valmimise hetkest legendaarne, üleliiduliselt tuntud kaubaparadiis. Ja sellise asutuse kõrval, otse üle tee, asuski insta, justkui trotslik väljakutse kaubanduslikule meelelaadile, närusele materialismile, asjadekultusele. Vaim esitas väljakutse, heitis kinda.
Ehkki oli üks vastuolu: väliselt meenutas insta silikaatkividest laotud fassaad tehast või vabrikut. Või meenutas see vanglat? Kas pidi see olema märguanne sellest, et tulevastele kunstnikele anti siin edasist elu määrav häälestus – sa oled loomingus vaba, aga me kontrollime seda vabadust; vabadusel on piirid ja need tõmbame meie.
Kes on need „meie”?
Võimu esindajad, anonüümsed, näotud, nimetud „meie”.
Esimest korda kunstivabrikusse sisenemisel komistas tema väike nöörsaabas põrandat katnud määrdunudpruuni, siit-sealt lipendava linoleumi serva taha.
Ta lendas pikali, lõi nina valusasti vastu põrandat ja hakkas vaikselt nutta tihkuma, sellal kui kurjaks muutunud ema tiris ta kättpidi põrandalt üles, kähvas: „Vaata ometi jalge ette!”, ja hakkas kätt valusasti pigistades last mööda lõputuid koridore edasi sikutama, treppidest üles ja treppidest alla, paremale ja vasakule, teekond muudkui kestis ja kestis, aga nutta ei tohtinud, sest ema ütles, et ta peab käituma korralikult.
Nutmine ei sobinud korraliku käitumisega.
Lõputuna näinud rännak viis poolkeldris asunud ruumi, mille suhtes tekkis tal esimesest hetkest vastikustunne.
Seinu kattis hallikaskirju plöga, mis oli tekkinud aastate kestel sellest, et tööhoos üliõpilased pühkisid värviseid käsi ja pintsleid lihtsalt sinna vastu. Liigutus oli automaatne, esteetiliste tagajärgede suhtes hoolimatu, lihtsalt praktiline püüdlus saada oma töövahendid – pintsel ja käed – ühest värvist enam-vähem puhtaks, et siis asuda sehkendama järgmiste värvidega.
Plöga võinuks nimetada loomingulise protsessi šlakiks. Ja kuigi seintele määriti kõiki värve paletilt, ka kirkaimat rubiinpunast, ookerkollast või lasuursinist, andis värvide segamisega tekkinud sumbuurne puäntillism tulemuseks seinu katva määrdunudhalli, mõnedes kohtades hallitusena kobrutava kõntsa.
Ruumi soojendavate malmradiaatorite ette pandud saepurutahvlite ülemine serv oli kaetud millegi majavammi-taolisega. Õnneks polnud see käsnataoline moodustis siiski see, mis see tundus olevat: aga tundus olevat midagi ligast, näppude all vetruvat, mädapaise-taoliselt jälki. See oli aastatega kivistunud mateeria, millele üha uued kunstitudengite põlvkonnad tasapisi kihte lisasid.
Mis siis, et vohand radiatoorite kaitsekilpidel käsi ei määrinud, vähemalt otseselt, ikkagi tahtis ta pärast seda, kui tema käed olid vastu seda toetunud, kui ta püüdis varvastele tõusnuna aknast välja vaadata, minna käsi pesema.
Kuigi ta oli eas, kui lapsed plätserdavad suurima mõnuga poris. Tal võinuks olla ükskõik. Aga ei olnud.
Esteet oli ta juba lapsena.
Seinu katvast määrdunudhallist ürgpasast eraldusid puhtaks kraabitud pinnad: ristkülikud, ruudud, kolmnurgad; üliõpilaste kannatlikud käed olid need puhastanud selleks, et proovida freskotehnikat. Tulemus võis olla ebaõnnestunud, ent ümbritseva kaose mõjul muutusid need värvilaigud akendeks ühte teise, paralleelsesse maailma.
Võrreldes siinpoolse inetusega oli too paradiis.
Seintel võis näha ka lihtsamaid kritseldusi, mida tollal veel grafitiks ei nimetatud. Küündimatutele katsetustele heitsid halastamatut valgust laes vaikselt surisenud neoonlambid, mille surnukuurivalgus pidi kompenseerima loomuliku päevavalguse nappust.
Sest