Ta pani pähklid ritta, aga mõnikord ka ringikujuliselt või poolkaarena, alustas nendega pehmel häälel vestlust, valides ruttamata esimest ohvrit. Vahel luges ta samasid vemmalvärsse, millega lapsed määravad peitusemängus otsijat – punaste pükstega kardavoi, ütles mulle idi damoi, mina ei mõistnud tema keelt, keerasin selja ja näitasin keelt… Mõnikord pigistas silmad kinni, tonksates näpuga umbkaudu esimest ettejuhtuvat pähklit. Kui tuli tuju, siis heitis justkui kuulimängus nende parve väikse klaaskuulikese, ning see, keda kuul puudutas, läks esimesena haamri alla. Ta viskas vahel meelega mööda, et kuulda tapmisele määratute hulgas kergendusohet.
Mängus jäi mõtlev pähkel alati viimaseks – enne, kui haamer ta lömastas, pidi ta kaasa elama üheksa saatusekaaslase agooniale. Pähklite isandana, hirmsa ja kohutavana, hoolitses ta selle eest, et ajuga pähkel oleks teda ootavasse hukkamisse pühendatud üksikasjalikult ja põhjalikult.
Eksekutsiooni katkestasid kommisöömise pausid, pähklil pidi tekkima lootus nagu oleks ta sel päeval pääsenud. Las ta arvas.
Milline pettumus tabas neid kõiki! Ta oli karistav, halastamatu pähklite jumal.
Kauget lapsepõlve meenutades naeratas ta tahtmatult.
Soovist teada saada, kuskohas on mõistuse kodu, millistes ajukäärudes on intelligents lokaliseeritav, oli ta hakanud põhikooli lõpuklassides, ja eriti keskkoolis, lugema kõiki raamatuid, mis oli ajutalituse kohta avaldatud. Tema väikesel kodumaal, tema väikeses emakeeles. Palju seda just polnud, aga midagi siiski.
Üllatusega sai ta teada, et tema Kreeka-pähklite-aegne usk, nagu võiks aju tunda valu, osutus valeks. Loodus on olnud aju vastu halastav: sisemiste närvide puudumise tõttu ei tunne see ise valuaistinguid.
Peavaluks nimetatud ebamugavus on põhjustatud aju ümbritsevatest kelmetest ja veresoontest ehk teenindavast sfäärist.
Võis kindel olla, et ema ei kannata praegu valu. Lamades seal, erakorralise meditsiini osakonnas, kuhu ta toodi sireenide huilates, läbi kogu linna, andes tööd tervele kiirabibrigaadile. Ei tunne valu. Aga ei tunne ka uhkust – näete, millise tähelepanuga mind ümbritsetakse.
Hea küll, uhkust polnuks saanud tunda, sest sündmuste alguspunkt oli iiveldamaajav. Voodist välja kukkunud lihamägi, suur ja abitu, üleni tõmblemas, lillade veresoonte võrguga kaetud rasvased reied võdisemas nagu klaasi valatud vesi, kui tramm nende vanast puumajast mööda sõitis.
Ilane ripakil lõug, mille tagant venis lakkamatu, südant pööritama panev inin, midagi sellist oli ta viimati kuulnud lapsepõlves, vanaonu juures maal, kui külajoodik hüüdnimega Kossu oli juua täis peaga naabritädi vasikale autoga otsa sõitnud. Agoonias vasikas ja pisaraid valav Kossu tema kohal olid tookord teinud umbes sarnast häält nagu insuldist rabatud ema.
Vapustavalt ebaväärikas pilt, arvestades seda, kui suurt rõhku pani ema daamilikule käitumisele, etiketile ja kommetele. Kuidas ta oli kogu elu daamilikkuse hoonet üles ehitanud, mis ostutus insuldihoo silmapilgul sama ebakindlaks nagu kaardimajake.
See oli ema teine mina – olla daam, sajaprotsendiliselt. Ja nüüd oli ta muundunud auto alla aetud loomaks.
Kuid need jubedad värinad, lihaste konvulsiivsed võpatused nagu ka tema sisemusest venivad animaalsed häälitsused, ei tähendanud valu.
Aga mida siis?
Ta ei teadnud.
Võib-olla terendas sealpoolsuse lävepakule jõudnud emale paradiis, mille poole ta kõigest väest püüdles, kuid paradiis, juba nii lähedal, lausa käeulatuses, libises ikkagi eest ära? Kas võisid need loomalikud häälitsused anda märku sellest, et ema vaevles nagu painajalikus unenäos, õndsus käeulatuses, ent ometigi kättesaamatuks jääv?
Või pidi ema ininast välja lugema midagi muud? Ta jäi kõhklema, kas tohib seda mõtet lõpuni mõelda. Arvestades asjaolusid… ah, mis seal ikka, tohib küll. Kas polnud neis häälitsustes midagi orgastilist?
Kes ei teaks, et poomissurmaga kaasneb orgasm. Prantslased ütlevad la petite mort, väike surm. Prantslased on eksperdid.
Kas ema võib muutuda rümbaks nagu lobotoomia üle elanud inimvrakid?
Selle mõtte peale hakkas tal tõeliselt hirm.
Juurvili… Miks nii öeldakse? Kas sellepärast, et aju muutub lillkapsaks?
Ameerika poeet Allen Ginsberg. Tema ema põdes skisofreeniat. Talle tehti ajuoperatsioon, seesama lobotoomia, mis muutis McMurphy juurviljaks, suureks voodit märgavaks baklažaaniks. Aga Ginsberg, hell loomeinimene, natuke hull nagunii, juba enne emaga juhtunut, sai pärast seda, kui ta nägi emale tehtud ajuoperatsiooni tulemust, elukestva vapustuse. Kas tänu sellele saigi temast suur luuletaja, sõjajärgse Ameerika põlvkonna laulik, beat generationi sümbol?
Kas minust võib ka nüüd saada, eesootavate kannatuste üleelamise järel, midagi sellist… umbes nagu oma põlvkonna käilakuju, mõtles ta. Ei, jumal hoidku, ei taha sel moel.
Norbert Wiener ütles lobotoomia kohta midagi sellist, et lobotoomia on muutunud moenähtuseks, kuidagi on see seotud tõsiasjaga, et nii muutub hooldamist vajavate haigete eest hoolitsemine kergemaks, aga lubage mul lisada, ütles Wiener, et nende tapmine muudaks nende eest hoolitsemise veelgi lihtsamaks.
Milline lihtne lahendus – tapmine…
See mõte lõi nagu jalaga kõhtu, sundides teda kössi tõmbuma.
Sealt arst ta leidiski. Istumas pea käte vahele surutud, kõigist mahajäetuna, abituna, võideldes jäise hirmuga.
Ta ei osanud kiirabiarstile öelda, kui kaua ema oli sellises seisundis olnud. Voodi ees tõmblemas, parukas ühe kõrva peal viltu, silmad pahupidi, ila voolamas kõverdunud suust, seelik tõusnud kõrgele üles, aluspüksid täis kustud…
Kui maailm vajab ebaesteetilisuse etaloni, siis see on seitsmekümne viie aastane daam, kes on äsja insuldi saanud.
Ta ärritus kiirabiarsti peale, kelleks oli paksude prilliklaaside, paksude põskede, paksu kampsuni, üldse igatemoodi paksu, justkui poorsest vahtkummist tehtud keskealine naine.
Jumal küll, ta on tööl käiv inimene, ta ei ole ema seltsidaam!
Hüüdis nii, ja sai aru, et valetab. Oli küll seltsidaam. Aastaid oli ta seda olnud.
2
KROKIID
Ema saadeti Järve haiglasse. Mõned tema tutvusringkonna inimesed, kes olid nendes asjades kogenud, noogutasid seda kuuldes mõtlikult pead. Järve haiglasse saadetakse lootusetud juhtumid, pomisesid nad. Surijad, otse öeldes.
Seal on meditsiiniline personal tugevasti redutseeritud, teadsid asjatundjad lisada. Enamasti näed seal sanitare, aga õdesid, rääkimata arstidest, eriti ei kohta. Milleks kulutada kõrgema astme meditsiinipersonali lootusetuile? Pole vaja, nii ütles vaese riigi ülekoormatud sotsiaalsüsteem halastamatult, aga loogiliselt.
Asjaolud näisid viitavat, et emale antud eluiga oli mõõdetav nädalatega. Tuli hakata paratamatusega vaikselt leppima. See polnud keeruline: ta avastas end kaalutlemas selle üle, kuidas võiks matused välja näha, keda kutsuda, kuidas korraldada tseremoonia, milline muusika mängib, ning muidugi hauakõne, retoorikakunsti parimate traditsioonidega peetud järelehüüe.
Mõtisklused, mis täitsid tema vabad hetked, olid küll melanhoolsed, kuid samas natuke nagu ka pidulikud. Omamoodi ülevadki.
Tema, elegantses ülikonnas, valge siidsall kerges tuules lehvimas, seismas avatud haua veerel, arvukad sõbrad andmas üle kaastundeavaldusi. Veidi eemal, igihalja jugapuu all, istub pikka musta kleiti kandev harfimängija, ta esitab Arvo Pärdi loomingut, hästi sobiks „Spiegel im Spiegel”. Lihtne, range, väärikas.