„Pole vaja tekitada bordellimeeleolu,” oli kunagi üks professor talle märkuse teinud, kui ta arvas, et kõrgekontsalised kuldset värvi tuhvlid võiksid tal poseerimise ajal jalga jääda.
„Need siin on esialgu alles üliõpilased, need ei ole Wiiraltid ega Oled,” oli professor huuli matsutades lisanud. „Kui mõni neist ükskord selleks saab, siis võite talle poseerida kasvõi mustades võrksukkades. Aga praegu paluks liigsete aksessuaarideta! Meid huvitab vaid keha, kõiksugu tarbetud ilustused vaid segavad!”
Laps ei teadnud sellest kunagisest vahejuhtumist midagi. See oli olnud ammu enne tema sündimist. Kui ta teadnuks – aga see jutuajamine oli põhjustanud emale pikajalise trauma – , oleks ta võib-olla näinud ema asjaliku ning professionaalse maski taga igaveseks hinge jäänud solvumist.
Kas ema oli ilus naine? See oli küsimuste küsimus.
Emal oli üks album, kunstialbum, mida ta tohtis mõnikord koos emaga vaadata.
Mõnedel piltidel olid kujutatud paljad naised.
Ta küsis kunagi emalt kunstialbumi vaatamise ajal, et kas nende koolis – nii nende omavahelises jutuajamises see kõlaski: „meie kool” – oleks need naised modellina hinnatud. Laps kallutas ilusa peakese mõtlikult viltu ja lisas hindavalt: „Minu arvates on nad natuke ebahuvitavad.”
„Oh sa mu kullake, oh sa mu kunstikriitik!” hakkas ema naerma, „nad ei ole ebahuvitavad, nad on…” ta ütles mingi arusaamatu sõna – see oli „korpulentne.” Lapse kõrvades kõlas see nagu „korp”. See tegi nalja – ta armastas kohupiimast valmistatud korpe, ning imestas omaette, kas see toit teeb tõesti nii paksuks.
„Tollel ajal oli moes just niisugune välimus,” lisas ema.
„Mis tähendab „moes”?” uuris tema.
„See on see, mis kõigile meeldib,” läks ema ootamatult õhevile.
Ta haaras laualt ühe ajakirja – ema ütles selle kohta „moežurnaal” – ja näitas pilti, mis kujutas kohutavalt kõhna naist. Jalad olid sel naisel nagu kurel.
„Tema on ka modell. Aga moemodell. Selline inimene, kes kannab moekunstnike loodud riideid. Praegu on hästi kõhnad moes. Kõik tahavad olla piitspeenikesed. Aga siis kui Rubens elas…” ema koputas tulipunase küünega kunstialbumi pildile, „siis oli moes…” Ta kasutas veel kord sõna, mis meenutas kohupiimakorpi.
Poeg kallutas ingellikku peakese taas viltu, põhjustades emas uue heldimushoo. Laps kordas öeldut omaette.
Moes. Asi on moes. Ta jättis selle meelde.
„Millal see oli?” küsis ta.
„Oh, see oli kolmsada aastat tagasi. Siis oli barokk. Barokk oli moes.”
Barokk. Veel üks ilus sõna. Ba-rokk.
Ba-rokk oli moes.
Ta kordas seda lauset järgmistel päevadel sadu kordi. Leelutas ja leelutas seda, ka õues mängides, kuni vastasmajas elanud pahad poisid – ema ütles „kraaded” – teatasid, et neil on sellest sõnast kõrini ja tirisid ta põõsaste taha, sundides teda seal mulda sööma.
See oli meeldejääv õppetund. Lollidele ja pahadele inimestele barokk ei meeldinud.
Tema ema oli samuti barokk. Rubensi-nimelisele kunstnikule oleks ema kindlasti meeldinud.
Aga aktiklassis töötanud üliõpilased arvasid teisiti.
Neil ei olnud erilist austust selle naise vastu, kelle alatus nende ees laiali laotati.
Sellisena nagu ta tookord oli, üle neljakümnene naine, keda ei kaitsnud võõra pilgu eest siidist negližee ega kõrge kontsaga kuldset värvi tuhvlid.
Halvim, mis nendes ateljeedes juhtuda võis, oli krokiide joonistamine. Iga etüüdi jaoks anti aega ülimalt veerand tundi.
Aga oli ka selliseid maratone, kus modell pidi võtma uue asendi iga viie minuti järel. Igale etüüdile erinev poos.
See ei läinud läbi, kui sa esimese etüüdi ajal istusid toolil mõlemad jalad kõrvuti ning mõtlesid järgmiseks etüüdiks poosi vahetades lihtsalt jala üle põlve visata. Ei, kindlasti nii see ei käinud. Oodati võimalikult huvitavaid, ootamatuid ning mitmekesiseid asendeid. Käpuli olekut. Selili lamamist, jalad kõrgele õhku tõstetud. Kükitamist. Pääsukese tegemist. Vilunud krokiimodellidel oli välja töötatud terve komplekt kõige erinevamaid asendeid. Ema harjutas neid kodus suure peegli ees, kontrollides iga posituuri puhul kriitilise, kui mitte lausa noriva pilguga, kuidas ja mida näevad molberite taga nohisevad üliõpilased.
Ema ei tulnud kunagi selle peale, et mõelda oma lapsele.
Lokkispäisele kullakesele, kes nägi ema hoopis teise nurga alt kui krokiidesse süvenenud tudengid.
Laps istus ruumis omaette, aknaaluses nurgas. Ja ta oli väikest kasvu, tema silmade horisont oli kõvasti allpool seda, kus asusid tudengite omad.
Näiteks selline poos, kus ema toetus kätega tooliseljale, olles sügavalt kummargil, võimas tagumik aknaaluse nurga poole uppi. Kindlama tasakaalu hoidmiseks oli ta jalad harki ajanud. Tudengid nägid enda perspektiivist teda peaaegu et koomiliselt – keegi joonistas temast naissoost transameest, kes pingutab hiigelsuurt kappi nurka lükata, keegi teine nägi sumomaadlejat, kes on haaranud kujuteldaval vastasel õlgadest.
Aga laps nägi midagi hoopis muud, tema vaatas oma nurgas istudes jämedate reite vahelt, kuidas ema vasakpoolne rind on põranda poole raskelt rippu, ja sealt vaadates polnud ta ei kappi lükkav transamees ega vastasesse klammerdunud sumomaadleja, vaid pigem nagu suur emane loom, kelle kõhu all ripub pungis udar.
Ent mitte seda ei vaadanud tema õudusest pärani silmad.
Laps vaatas esimest korda seda kohta, kuhu läksid Saja Aakri Metsa elanikud neid ähvardava kääridehukatuse eest peitu. Oranžide karvadega kaetud redupaik oli surutud nelja ahta ruumi pärast konkureeriva sfääri vahele – ülevalpool kummusid kaks tuharat ja allpool kaks reit, millede kokkupuutekohast pressis välja kumerjas moodustis, mis sarnanes oranžide karvadega kaetud orangutani koonule. Saja Aakri Metsa, mille puid ja põõsaid ema peegli ees pügas, polnud enam olemas. See oli kadunud!
Või ei, see oli ikkagi Saja Aakri Mets, kuid pärast suurt ja seletamatut looduskatastroofi. Künkakuppel oleks justkui kirvega lõhki löödud ja haav jõudnud juba halvaks minna: kirvega raiutud sügaviku servad olid tumedaks tõmbunud, need olid hoopis teistsugust värvi kui ema muidu nii roosa nahk.
Haava servad lotendasid ja rullusid nagu naaberkorteris elava tädi Leida kolmeliitrises purgis hõljuv mudakarva porsunud seen. „Annab kõige parema joogi, veel parema kui jõhvikamorss!” kädistas tädi Leida seda ilgust juues – ning nende servade vahelt, sellest mürgiselt sillerdavast kuristikust, tõmbas mingi tundmatu elukas nagu iminapaga tema pilku oma limasesse ja niiskesse urkasse.
Ta ei julgenud mõeldagi, kes seal võis varitseda. Mõni kaheksajalg või eelajalooline elukas…
See osa ema kehast oli nõia oma. See koht irvitas lapsele otse näkku, sellal kui tudengid joonistasid higiseks tõmbunud näppude vahele pigistatud kriitidega sumomaadlejat, transatöötajat või siis nais-Heraklest, kes lükkab lahti Augeiase tallide hiiglaslikke väravaid.
Õudusest kangestunud last, kes kössitas nurgas, ei pannud keegi tähele.
Agas siis ajas ema end sirgu, ringutas kangeks jäänud selga ning heitnud kušetile pikali, võttis lamava Maja poosi. Last hüpnotiseerinud ürgelajas oli korraga kadunud. Nagu poleks teda olnudki. Laps tõmbas sügavalt hinge, hõõrus rusikatega silmi ja hakkas korraga kahtlema, kas ta ei näinud mingit sedasorti und, millest keset ööd suure nutuga ärgatakse.
Ta