Mööduvad veel mõned aastad, halvemal juhul aastakümned, ja sa avastad kohkumisega, et oled ema-lapse seisundisse tagasi langenud, aga mitte sinu enda tahtel. Kindlasti ei, see on nii läinud sinu tahte vastaselt. Ema langemisega dementsusesse muutud sa tasapisi tema orjaks, öeldes, et asi ei saa enam hullemaks minna. Saab küll.
Veel on olemas insult, mis võib, aga ei pea tingimata tapma. Kui tapab, siis poetame kohustliku pisara, võtame vastu kaastundeavaldused, ja läheme oma eluga edasi. Kui ei tapa… Jah, ka siis elatakse edasi, kuigi kas selline vegeteerimine on tähistatav sõnaga „elu”?
Siis sa muutud emaga taas üheks organismiks. Enne olid ori, aga nüüd muutud tagasi osaks temast endast. Ainult seekord on kõik vastupidi – mitte sina ei ole temaga nabavääti pidi ühendatud, vaid tema sinuga. Ja see pole nabaväät, vaid iminapp, varustatud vampiirikihvadega, et oleks kergem elumahlasid välja imeda.
Kui see oli emaga juhtunud, pärast kõiki neid lapselikke voodist kukkumisi ja seiklusi turule ja mida kõike veel, kui ta ootas seal, kiirabihaiglas, pärast ema insulti arstide sõnumit, nende otsust, siis ta ei teadnud veel, et see ongi nüüd alanud – Suur Õnnetus.
Aga tal oli halb eelaimdus. Ta surus käe kõhule. Hirm oli tombuna kogunenud tema päikesepõimiku ümber, varitsedes seal nagu kerratõmbunud kobra. Ta jõllitas kiirabihaigla vastuvõtuosakonna põranda pruuni linoleumi kortsuderäga. Kui paljud inimesed olid siin istunud, pea longus, pilk naelutatud põrandasse? Sajad? Tuhanded? Istunud meeleheitmise kojas tunde, mõned neist võib-olla isegi päevi, vaadanud vana väsinud põrandakattematerjali, tilgutades ahastuse ning hirmu selle kortsuderägastikku.
Inimkannatuse makramee.
Ta tõstis aeglaselt pea, tegi õlgadega mõned ringjad liigutused, sirutas käsi – liigesed rudisesid ja nagisesid, aga seekord see teda ei vihastanud nii nagu tavaliselt, kui ta registreeris ligihiiliva vanaduse märke. Kuigi tema keha ilmutas kergeid kulumise tunnuseid, see ragises mõnikord lausa piinlikkust tekitavalt, aga see töötas ja allus vastuvaidlematult tema tahtele. Keeruline süsteem kudedest ja vedelikest, mida ta nimetas oma kehaks, suurepäraseks ja ainulaadseks kehaks, polnud veel tõstnud allumatuse mässu tema vastu. Ta oli selle keha peremees, selle käskija.
Ema lamas kusagil teisel pool, maailmas, kus ei olda enam oma keha käskijad.
Mis õigus oli tal sinna minna?!
Ta jõllitas arvutute kanderaamide ja kärude mõlgistatud kahepoolseid väravaid, mille vahelt lükati sisse järgmist patsienti. Siinpoolus ja sealpoolsus, nii lihtne see ongi – pole vaja kirikutes ega templites salasõnumeid ega sümboleid otsida, satud kiirabihaigla ooteruumi ja ongi asi korraga selge.
Ta tõusis püsti, kõndis närviliselt edasi ja tagasi, ta pidi leidma endale mingit tegevust. Vaimset tegevust.
Nii hakkaski ta meenutama inimese aju ehitust, kõike, mida sai kunagi kooli anatoomiatunnis õpitud, ja veel hiljem sellele juurde loetud, nüüd juba lihtsalt oma lõbuks.
Ta oli kunagi teadnud päris palju. Julgelt võis öelda, et ühe harrastuspsühholoogi kohta oli tema teadmistepagas küllaltki soliidne, respektaabel isegi, ta oli oma teadmistega armastanud tutvusringkonda üllatada. Üldse – tal oli põhjust olla oma mälule uhke, ta nimetas seda faktimagnetiks, sest tema võimas aju tõmbas ümbritsevast keskkonnast, nii vaimsest kui ainelisest, kõikvõimalikke teadmisi, hoides need kindlalt tallel, et vajaduse korral andmepangast väljastades intellektile ette sööta. Alustades ükskõik kui riskantset vestlust erinevatel teemadel, võis ta olla kindel, et tänu suurepärasele mälule suudab ta puhtalt välja tulla.
See oli üks tema põhieeliseid. Mitte ainus, sest tema käsutuses oli terve arsenal inimeste mõjutamise oskusi, aga just faktimälu oli midagi sellist, millele sai ehitada kindlalt püsivaid, graniitvundamendil asetsevaid karjäärikonstruktsioone.
Praegu kumises peas tühjus. Tema süsteem, kui seda ikka sai niimoodi nimetada, oli kinni kiilunud.
Kas oli ema aju väljalülitumine ka teda mõjutanud? Jah, ta oli emaga lähedane, väga, tõenäoliselt oli ema talle kõige lähedasem inimene üldse, aga nii suur see nende seotus ka ei saanud olla.
Ta surus käe päikesepõimikule: hirmukobra liigatas, ajas end puhevile, tahtis teda endasse neelata, õgida ta seest tühjaks. Ta hõõrus laupa, surus näppudega tugevalt oimukohti. Keskendus. Nii, selline mäng – kui ta suudab meenutada, millise funktsiooniga on üks või teine ajuosa, siis jäävad need alad ema ajus kahjustamata.
Mäng lapsepõlvest, mis oli kaasa tulnud täiskasvanuikka – tal oli harjumuseks hoida õnnetusi ära sel moel, et ta kujutles nende toimumist hästi selgelt. Õnnetust tuli igast küljest vaagida, läbi nämmutada, visualiseerida – siis jääb see tulemata.
Lennureisi kõige ohtlikumatel etappidel, õhkutõusmisel ja maandumisel, kujutles ta alati võimalikult selgelt kohe-kohe juhtuvat katastroofi. Esimesena taipab lennukit läbistava võbina tähendust salongi eesotsas ametiistmele turvarihmadega traksistatud stjuardess. Tema lubivalgeks tõmbunud näos avaneb hääletus karjes suu, mis ei jõua ühtegi heli kuuldavale tuua – järgmisel hetkel on stjuardessi asemel verise löga tomp, mis pritsib mööda vahekäiku lennuki teise otsa. Salongi laest kukuvad alla hapnikumaskid, aga milleks enam, nende poole ei sirutu ükski käsi… Ja siis lahvatab salongis leek, mis tuleb piki vahekäiku tagantpoolt nagu oleks sinna materialiseerunud tuldpurskav lohe.
Tänu sellele, et ta kujutas katastroofipilte kõikides detailides, polnudki seniajani ühegi tema lennukiga midagi juhtunud.
Ta uskus vanasõnade ja kõnekäändude iidset tarkust. Õnnetus ei hüüa tulles. Pane see hüüdma, lase sel ruuporisse karjuda, varusta stsenaariumiga, õmble kostüümid ja pane ohtralt grimmi peale, unustamata tsisternitäit kunstverd, ja siis jääb see tulemata.
Ta püüdis keskenduda: seal, kusagil teisel pool kiirabiosakonna pendelust, lamab insuldist rabatud ema.
Mis toimub tema ajus?
Mida ma tean ajust?
Igal ajuosal on kindel ülesanne, ta ju teadis neid kunagi, kunagi aastaid tagasi ta teadis neid kõiki, või noh, peaaegu kõiki.
Ja siis tulid korraga pähe pildid, palju selgeid ja teravaid pilte.
Loodusmuuseum, piiritusepurkide rivi, igaühes hõljumas väike hallikat värvi käsnake, erinevate imetajate ajud, ja tema, väike poiss, võib-olla käib ta alles teises klassis, litsub nina laiaks vastu vitriiniklaasi, püüdes vaadata seda natuke nagu naeruväärset moodustist, seda halli pätsi, mis on nii sarnane pesukäsnaga, sellesamaga, mille ema paneb saunamineku päeval saunatarvete kotti – see siis ongi looduse imeks nimetatud organ?! Või ei, see asi on teistsuguse struktuuriga, keeruline käärudemuster meenutab… jah, hoopiski Kreeka pähklit. Aga kas võib olla nii, et mõni Kreeka pähkel ongi tegelikult aju? Mis siis, kui iga kord, mil õnnestub saada tuututäis Kreeka pähkleid, antakse tavaliste pähklitega kaasa mõni selline isend, kes suudab mõelda, olles pähklikoorde vangistatud isiksus, pähkligeenius?
Idee esmakordsel välgatusel tundis ta jahmatust; see oleks loodusest väga kuri vingerpuss: oma saatust – ta süüakse ju lõpuks ära! – ette teadev mõtlemisvõimeline pähkel, kes ootab hirmuga hetke, mil ta asetatakse pähklitangide vahele, tehakse kaitsvale koorele krõksti, urgitsetakse välja ja saadetakse tuimalt järavate veskikivide vahele.
Mõne aja möödudes oligi ta veendunud, et niisugused ebardpähklid – sest need olid ju ebardid, kuidas neid siis veel nimetada?, ongi olemas.
Jah, ütles ta endale õhinal, nii ongi – iga kümnenda Kreeka pähkli koores peitub tilluke aju, mis suudab imelisel viisil, omamata silmi ega kõrvu, tajuda välismaailma.
Kuigi mine tea, kas sellisel pähklil ei võiks olla midagi silmade ja kõrvade taolist? Kuidas me võime selles nii väga kindlad olla, arutles ta targa lapsena: rohutirtsul on kõrvad igatahes olemas, ainult need pole tal peas, need on kusagil jalgade peal. Ka seda võis loodusmuuseumis teada saada. Võib-olla on ka mõtlemisvõimelisel pähklil mõned