„Nattyt?“ pahvatas Jack. „Kes see Natty on, sinu kujuteldav sõber või?“
„Ära ole rumal, mul pole kunagi kujuteldavaid sõpru olnud,“ selgitas Saskia. „Natty peaks meie klassivanem olema…“
„Aa, sa mõtled Põssat, öelnud siis kohe.“ Jack osutas kaugusesse, kus paistsid ähmaselt mingite väikeste majakeste piirjooned. „Minu arust läks ta sinna tossama.“
„Nattyt hüütakse Põssaks?“ oli Saskia imestunud. See hüüdnimi oli ka talle pähe tulnud, aga tundus kohutav, et kedagi päriselt selle nimega kutsutakse, eriti kui seda tehakse vaenulikult, mitte sõbralikult.
„Põssat hüütakse Nattyks?“ noris Jack ning märganud, et vanemad on talle järele jõudnud, põrutas ta jalaga vastu maad. „Kao nüüd siit ja mine tema juurde, ehk saate te isegi koos suitsu taaskasutada!“
Jack ei tahtnud Ralphi oma vanemate lähedusse.
Saskia ei teadnud, mida see tähendab, aga ta ei jäänud seda välja uurima, vaid läks kuuride juurde, kus ta tõepoolest leidis Natty koos paari teise poisiga, kes kõik olid tema meelehärmiks vähemalt sama paksud ja prillidega, suitsu kimumas. „Põssa!“ tervitas ta teda. Ta sai kohe oma eksimusest aru ning lõi käe suu ette, kuid oli juba hilja. Sõbralik tuluke, mis Natty silmadesse oli tekkinud, kustus, kui ta Ralphi vaatas, ning tema sõbrad ajasid end püsti ning jäid ähvardavalt Natty kõrvale seisma.
„Natty, palun anna andeks, ma ei mõelnud, see lipsas kogemata välja!“ hakkas ta kätega vehkima, kuid Natty oli leppimatu.
„Et tu, Ralph?“ küsis Natty temalt. „Kas sina arvad ka nagu Jack, et ma olen paks targutajast siga? Ma oleks pidanud teadma, et isegi sinusugused jooksevad sellistes asjades enamusega kaasa!“
„Natty, usu mind, see oli kogemata!“ püüdis Saskia selgitada, kuid tema selgitused langesid kurtidele kõrvadele.
„Mine ära, Ralph, ma ei taha sinuga rääkida,“ ajas Natty teda minema ja Saskial ei jäänud muud üle, kui ots ringi pöörata, kahetsedes, et ta oli Natty otsimiseks Jacki abi vajanud, sest kui ta ei oleks enne Natty leidmist Jackiga kohtunud, ei oleks ta Nattyt Põssaks kutsunud. Ta oli lootnud, et temast ja Nattyst võiks sõbrad saada, kuid nüüd oli see lootus kustunud ning Saskial jäi üle vaid loota, et Natty ei hakka Ralphi samamoodi vihkama nagu Jack.
Saskia trügis õpilastest, kes kandsid laupäeva puhul vaba riietust, ja nende sugulastest mööda ning astus kooliuksest sisse, jäädes ajakirja lugeva turvamehe laua ette seisma.
„Tere päevast!“ ütles ta.
Turvamees, keskealine hallinevate juuste ja kareda lõuaga mees, ei tõstnud pilku, vaid jätkas autoajakirja lugemist, samuti ei vastanud ta Ralphi tervitusele.
Oletades, et mees võib olla kõva kuulmisega, proovis Saskia uuesti.
„Tervist!“
Nüüd pani mees ajakirja käest ja vaatas Saskiat sellise näoga, nagu oleks viimane rikkunud korraga kõiki kümmet käsku. „Kas me oleme reeglid ära unustanud, LaRue?“
„Me? Ikka mina? Ausalt öeldes on mul praegu reeglitega raskusi, nii et palun korrake need mulle üle!“ palus Saskia, saades aru, et sealt head nahka ei tule.
Turvamees osutas enda ette lauale ning andis Saskiale märku Ralphi kott sinna asetada. Seejärel hakkas mees Saskia suureks õuduseks koti sisu läbi otsima ning viskas kõik, mida ta sobivaks ei pidanud, suurde plastmassist prügikasti, mille peal oli kirjas KONFISKEERITUD ASJAD.
Aga muidugi, sellises koolis nagu seda oli Laytoni Internaatkool pidi olema õpilase jaoks keelatud asjade nimekiri. Saskia vaatas õhku ahmides, kuidas turvamees kõrvaldas nii tema maniküürikomplekti, Cosmopolitani ajakirja kui ka lühikesed püksid, mida ta oli kavatsenud õhtul toas kanda, pööras tema kehakreemi pudeli tagurpidi, ilmselt kontrollimaks, ega sellesse alkoholi ei ole peidetud, ning viimaks võttis turvamees kotist välja Saskia arvuti.
„Te ei tohi seda ära võtta, ma vajan seda!“ halas Saskia.
„Kas su ajud on pehmeks läinud, LaRue?“ päris turvamees. „Õpilased saavad kasutada internetti raamatukogus ühe tunni päevas ning isiklik arvuti ei ole kellelegi lubatud!“ Saskia kergenduseks ei heitnudki mees tema läpakat hoolimatult prügikasti, vaid lükkas selle ühes laadijaga oma laua alla, aga siis sirutas ta käe välja ja Saskia mõistis, et järgmine asi, mida mees tahab, on tema mobiiltelefon, mille piirjooned Ralphi jopetaskust selgesti välja paistsid.
„Kas ma pean veel eraldi paluma, et sa mulle oma mobiili annaksid, või mõistad sa seda ise teha?“
Saskia võttis väriseva käega mobla taskust välja ning ulatas selle turvamehele, lootes, et mees ei taipa, et Saskia enda mobiiltelefon peitis end sealsamas, tema püksitaskus. Õnneks sellega turvamehe huvi Saskia vastu rauges ja et mitte kauem tema silma all olla, haaras Saskia oma koti ja kiirustas minema, ilma et oleks küsinud, kuhu ta minema peab.
Kui raske direktori kabineti leidmine ikka olla saab? Koolihoonel oli ainult neli korrust ja kaks tiiba, kuskil pidi see ju olema, ja kui ta kõik kohad läbi käib, siis küll ta õige koha otsa komistab.
Möödunud oli umbes tund aega, kui Saskia viimaks vasakpoolsest tiivast personali ruumid üles leidis ning direktori kabineti uksele koputas. Vastust ei tulnud ning järeldades, et kedagi pole praegu kohal, nõjatus Saskia vaid korraks ukse najale, et direktorit ootama jääda, kui ta järsult kabinetti sisse lendas, sest tema tugi kadus. Ta lebas selili põrandal, tulejutt mööda selgroogu sabakondist üles jooksmas, ning suutis vaevu silmi lahti hoida, kui need pisaratega täitusid. Tema kohale kummardus hallide juustega mees, kellel oli piklik terava lõuaga nägu ja kergelt kongus nina peal kandilised prillid.
„Heldeke, LaRue, kas sa said haiget?“ Mees ulatas Saskiale käe ja Saskia võttis selle tänulikult vastu, rõõmustades, et maailmas on veel rüütellikkust, aga liiga palju ta ka rõõmustada ei julgenud, sest Ralph ei tohtinud jätta muljet, et ta rüütlitest eriliselt vaimustatud on, nii et direktorile silma vaatamise asemel hakkas ta hoopis enda silmi kuivaks pühkima.
„Pole midagi, see oli minu viga.“
Direktor lõi käsi kokku. „Kui entusiastlik sa täna oled, arvestades seda, mis sa läbi elasid!“ Andmata Saskiale võimalust taganeda, haaras ta Ralphi isalikku kallistusse ja pigistas teda nii kõvasti, et Saskiale tundus, nagu murduksid poisi roided mehe käte karususe all uuesti.
„Palun… natuke… õrnemalt… ma… ei… ole… veel… päris… terve…“
Direktor lasi ta lahti ja patsutas teda nii kõvasti õlale, et oleks ta peaaegu pikali löönud. „Muidugi, LaRue, ja kes saakski olla, kui on kaotanud oma parima sõbra ja sattunud seejärel veel liiklusõnnetusse! Mul on Burke’i pärast väga kahju ja tema surm on minu südames samasugune haav nagu sinu omas, sest iga selle kooli õpilane on mulle kui oma poeg, aga ma tean, kuidas aidata sul tema surmast üle saada!“ Ta kummardus Saskia kohale, kes talle esimest korda silma vaatas, ja nägi, et direktori silmades säras kaval tuluke. „Minuni on jõudnud kuuldused, et sul on ajutine amneesia ja et sa võid koolitöös abi vajada, kas see on tõsi?“
Saskia noogutas.
„Suurepärane!“ hõiskas direktor.
„Ajutine amneesia ja koolitöös abi vajamine on suurepärane?“ kortsutas Saskia kulmu.
„Minu lahendus sellele probleemile on suurepärane!“ Direktor, kelle laual oli sildi peal kirjas MATHSON, hõõrus oma peopesi vastamisi. „Meie koolis on siiamaani olnud kogu aeg paaritu arv õpilasi ning saatuse tahtel olid sina varem see, kes elas üksi kaheses toas ja pidi kõigega üksi hakkama saama, aga nüüd, kui õpilasi on ootamatult paarisarv, saad sa kellegi teisega kokku kolida ja ta on sulle igati abiks, nii et ära heida meelt!“
Direktor Mathson viskas oma pöidla püsti ja Saskia hakkas kahtlustama, et mees on natuke hull, sest ilmselgelt oli õpilasi järsku paarisarv ainult seetõttu, et Simon oli tapetud. Saskia poleks selle pealegi tulnud, et sellel võiks positiivne külg olla. Kes teab,