Puhkus koomas. Helga-Johanna Kuusler

näkku või?“ Õde oli osutanud Jacki paistes ninale, mille all olid veretriibud, kuid Jack ei olnud selle peale midagi vastanud, vaid oli õele selja keeranud ja minema marssinud, nii et õel ei jäänud muud üle, kui teadvusetu poiss üksi põrandalt üles aidata ja ta voodisse panna. Raske öelda, kumb poiss direktor Mathsoni ideed neist toanaabrid teha rohkem vihkas, kas Ralph või Jack, aga tundus, et Jacki seisukohavõtt selles küsimuses oli olnud piisavalt kõva, et Ralphil pilt taskusse panna.

      Nüüd istus õde Montgomery oma laua taga, kirjutades tänase päeva aruannet, mis käis põhiliselt Ralph LaRue kohta, ning sellega valmis saanud, hakkas ta lehekülgi tagasi lappama, kuni jõudis novembri alguse kohta käivate sissekannete juurde.

      Ralph LaRue oli õppinud Laytoni Internaatkoolis juba kaks aastat ja kuigi õde Montgomery teadis teda nägupidi nagu ka kõiki teisi poisse, kes olid kunagi tema juures iga-aastases tervisekontrollis käinud või tulnud kaitsesüste saama, ei olnud Ralph enne novembri algust kordagi vigastusega õde Montgomery poole pöördunud.

      11. novembri õhtul kell 19.30 oli Ralph tulnud kooliõe kabinetti ja kaevanud valu oma paremas küljes. Õde Montgomery oli palunud poisil pikali heita ja terve tema alakõhu läbi kompinud, et kontrollida, ega tegu ei ole pimesoolepõletikuga. Ta oli jäänud arvamusele, et poisi pimesoolega on kõik korras ja et tegemist oli tavalise soolevaluga. Inetu sinikas, mis Ralphi puusa kohal oli, lubas oletada, et ta oli ennast kas lihtsalt ära löönud või oli keegi teda löönud, sest kuigi Ralph kunagi varem tema abi ei olnud vajanud, ei olnud õde Montgomery unustanud kuulujutte, et Simon Burke’i eest seistes sai Ralph pidevalt kannatada. Õde Montgomery oli valutava koha valuvaigistava geeliga sisse võidnud ja siis poisil minna lubanud.

      Vahetult pärast seda, kui Ralph oli lahkunud, oli jõudnud kohale Simon. Alguses oli õde Montgomery arvanud, et Simon tuli Ralphi vaatama ja oli talle lahkelt selgitanud, et Ralph läks juba ära, kuid niipea, kui ta oli Ralphi nime maininud, oli Simon silmad maha löönud ning öelnud, et ta ei tea Ralphist midagi ja et ta oli tulnud vaid selleks, et unerohtu küsida, kuna ta ei saanud viimasel ajal enam hästi magada. Õde Montgomery oli andnud poisile mõned palderjanitabletid ja ta seejärel minema saatnud ning see õhtu meenus talle alles siis, kui kooli tuli teade Simoni surmast. Nüüd, jälle seda õhtut meenutades, oli talle selge, et nii Ralph kui ka Simon olid sel õhtul kummaliselt käitunud, aga mis juhtunud oli, seda ei saanud ta praegu kelleltki küsida, sest Simon oli tapetud ning Ralphil olid mälulüngad.

      Õde Montgomery ohkas, vaadates, kuidas Ralph teki all magab, kulm kergelt kortsus, nagu ei kiidaks ta heaks, et naine teda nii pingsalt vaatab, ja küsis endalt, kas Simon võis olla see, kes Ralphi löönud oli, aga tal oli seda raske uskuda. Laytoni Internaatkoolis olid vaid vähestel sõbrad, enamasti suheldi seal teistega selleks, et kasu saada, sest käsi peseb kätt, aga Ralph ja Simon olid teineteisest siiralt hoolinud ja õde Montgomery oli kord isegi kuulnud, kui keegi oli öelnud, et Ralph on Simoni rüütel valgel hobusel. Miks oleks Simon pidanud oma rüütli vastu käe tõstma?