„Me tutvusime haiglas ja te meenutasite mulle teda,“ kostis Saskia.
Näis, nagu tahaks uurija Askari selle peale midagi öelda, aga Saskia ei lasknud mehel seda teha, vaid kiskus oma käe vabaks, sest tundis korraga meeletut vajadust üksi olla. Voodist välja astunud, jooksis ta nii kiiresti minema, et isegi Ralphi tossud voodi alla maha jäid. Selleks ajaks, kui ta viimaks ühiselamutiiba viiva ukse juurde jõudis, polnud pisarad tal enam mitte ainult silmis, vaid olid voolanud laiali üle terve näo, kuna ta ei suutnud kustutada oma mälust pilte, mida uurija Windham talle näidanud oli. Need hakkasid tema silme ees elama, kuni Simonist sai tema kujutlustes Jens ning ta elas Simoni surma läbi, nagu oleks see olnud Jensi oma.
Jack lebas selili alumisel naril, käed välja sirutatud, ja luges mingit ajakirja, kui Saskia uksest sisse astus, püüdes oma silmi käsivarrega kuivaks nühkida, aga kukkudes selles täielikult läbi. Poisi pilk langes Ralphi puuduvatele jalanõudele ning tema suunurka ilmus irve. „Noh, ropsisid oma tossud täis või, et sul neid ei ole, türbel?“
Saskia astus paar sammu Jackile lähemale. „Ütle mulle, Jack, kes teeb teisele inimesele midagi sellist? Kui väärastunud peab selleks olema, et kedagi 37 korda noaga lüüa?“
„Vaata aga, ma hakkan juba peaaegu uskuma, et Simoni surm läheb sulle korda, enne see küll välja ei paistnud!“ Jack tõusis püsti, kuid Saskia tõukas teda rindu, nii et Jack istuli vajus.
„Keegi tappis ta, nagu oleks ta mingi elukas!“
„Ära vaata mind sellise näoga, nagu oleksin mina seda teinud!“ karjus Jack, aga ei tõusnud kohe uuesti püsti, vaid jäi istuma, oodates, mida Ralph teha kavatseb.
„Kes siis?“ ahastas Saskia.
„Äkki sina ise!“ lõugas Jack. „Sinusuguselt sadistilt võib kõike oodata!“
Kõlas vali plaksatus ja Jacki põsk tõmbus tulipunaseks. Saskia oli talle kõrvakiilu andnud, sest ei suutnud taluda, kuidas Ralphi sadistiks nimetatakse, sest teda ei olnud päriselt seal ja ta ei saanud ennast kaitsta, aga see oli olnud viga. Jacki rusikas tabas Ralphi lõuga ning Saskia lendas üle toa, paiskudes nii tugevasti vastu kirjutuslauda, et kõik selle serval olnud asjad talle kaela kukkusid. Ta sülitas põrandale suutäie verd ning püüdis end istukile ajada, kuid Jack ei andnud talle selleks võimalust, vaid lõi teda uuesti, ning Saskia lajatas talle enesekaitseks vastu nägu raamatuga, mille ta põrandalt haaranud oli.
„Raisk, nüüd oled sa surnud!“ kisendas Jack oma verist nina pühkides ning tõstis tooli õhku, et Ralphi sellega visata, kuid Saskia jõudis viimasel hetkel eest ära hüpata ning tool lendas valju raksatusega vastu laelampi, mille kuppel kildudena alla sadas. Jack kohkus sellest sama palju kui Saskia, vaadates ehmunult kilde ja siis Ralphile otsa, ning hakkas viimaks paljaste kätega kilde kokku korjama.
Saskia puudutas ettevaatlikult tema õlga, püüdes oma normaalset hingamisrütmi taastada. „Jack, jäta järele, sa lõikad oma käed lõhki!“ Jack oli esimene mees, kes teda kunagi löönud oli, kuid kummalisel kombel ei olnud Saskia tema peale vihane. Ta oli Jacki vaid paar päeva tundnud, kuid oli juba selgeks saanud, kui katkine inimene Jack on, ja see oli kõigest jäämäe veepealne osa.
Kõik poisid selles koolis olid katkised ning Ralph ja Simon ei olnud mingid erandid olnud, ta pidi sellega arvestama, kui tahtis kunagi välja uurida, kes Simoni tappis.
Ta oli selle Ralphile võlgu.
Jack viskas Saskiat kupli kildudega. „Türa, jää vait!“
Saskia pigistas huuled kokku ning hakkas kirjutuslaualt maha kukkunud asju kokku korjama. Seda tehes sattus raamat, millega ta Jacki nina veriseks oli löönud, talle uuesti pihku, ning ta avastas, et see oli William Goldingi „Kärbeste Jumal“, mida ta mitu korda lugenud oli, esimest korda põhikoolis, teist korda keskkoolis ja kolmandat korda möödunud suvel. Raamat oli lahti üheksanda peatüki koha pealt ja kui Saskia seda sirvima hakkas, tundis ta ära tormisel õhtul lõkke juures toimunud pidusöögi ja metslaste tantsu, mis oli lõppenud Simoni surmaga. Poisid, kes olid sattunud üksikule saarele, olid hirmul ja hullunud ühtaegu ning nende jaoks kehastus kogu saare õudus sel hetkel Simonis, kes nende juurde komberdas ja oleks saanud neid tõega valgustada, kui nad teda vaid kuulanud oleks, kuid selle asemel olid nad pikali kukkunud Simonile kallale karanud ja ta küünte ja hammastega surnuks kiskunud…
…samamoodi, nagu keegi oli pussitanud surnuks Simon Burke’i, Ralph LaRue parima sõbra.
„Tapa elukas! Kõri maha! Veri välja!“ pomises Saskia ning tema peas hakkas võtma kuju üks õudne mõte, aga enne, kui ta jõudis selle lõpuni mõelda, tabas tema pead nii tugev löök, et ta langes teadvusetuna põrandale ja jäi Simoni asjade otsa lebama nagu kaltsunukk.
4
Uued liitlased
Kooliõel Kim Montgomeryl ei möödunud päevagi, mil tal poleks tulnud kellegi haavu lappida, sest Laytoni Internaatkool ilma kaklusteta ei oleks olnud Laytoni Internaatkool, vaid hoopis Baleriinide Akadeemia või kuidas seda asutust nimetatigi, kus poisid alates kolmandast eluaastast kikivarvul kepsutasid. Poisid jäid ikka poisteks ja õde Montgomery meelest oli loomulik, et nad väljendasid oma tundeid rusikate abil, mitte põrandal spagaati tehes. Õde Montgomery ise oskas küll spagaati teha, aga tema ametis ei olnud seda vaja ning see oli tema väike saladus, mida teadis ainult tema abikaasa, kes oli sellest vaimustatud. Nad olid kohtunud kevadel ühel täienduskoolitusel ja kui mees oli kuulnud, et Kim, kelle perekonnanimi oli sel ajal veel Little ja kelle välimus ja perekonnanimi iseloomustasid teineteist suurepäraselt, töötab Laytoni Internaatkoolis, oli ta valjusti naerma hakanud ja arvanud, et naine teeb nalja, enne kui aru sai, et Kim Little on uhke naine ning et ta on naist südamepõhjani solvanud.
Kõigest 155 sentimeetrit pikk, oli Kim saanud oma perekonna hukkamõistu osaliseks, kui ta värskelt meditsiinikoolist tulnuna võttis vastu pakkumise asuda tööle Laytoni Internaatkooli, kuna kõik kartsid, et parandamatult pahategelikud poisid söövad Kimi lihtsalt ära, aga nüüd oli sellest möödas juba 5 aastat ja terve selle aja jooksul oli Kim saanud ainult ühe sinise silma ja sedagi siis, kui ta püüdis ühe poisi tagumikust mesilase nõela välja võtta. Naine suhtus oma töösse väga tõsiselt ja poisid olid talle nagu teine perekond. Pärast kaheksat tagasilükatud kohtingukutset sai ka Carl Montgomery aru, et tee Kimi südamesse käib nende poiste kaudu. Pärast seda, kui mees oli annetanud koolile raha, et nad saaksid osta ravimeid, mille jaoks eelarves raha ei jätkunud, ütles Kim Carlile esimest korda jah ja pool aastat hiljem teist korda juba altari ees, kus temast oli saanud Kim Montgomery.
Ta kahtlustas, muidugi salaja, ega siis kõike polnud vaja oma abikaasale öelda, et tema abiellumine oli nii mõnegi poisi südame murdnud, sest pärast seda, kui ta oli sõrmuse sõrme saanud, olid tema püsikliendid, nagu ta neid nimetas, märksa vähem tema kabinetti sattunud. Varem olid nad tulnud niipea, kui nende sõrmest kolm tilka verd tuli, nüüd aga käisid nad kohal ainult siis, kui olid saanud nii kõva löögi, et neil oli vaja kas õmblusi või midagi topeltnägemise vastu. Seetõttu oli õde Montgomery meeldivalt üllatunud, kui Ralph LaRue juba teist korda päeva jooksul tema kabinetti jõudis, seda enam, et külastuspäeval oli õel alati nii vähe tööd, et tal ei jäänud muud üle, kui ise ühes patsientidele mõeldud voodis lamaskleda ning raamatut lugeda.
Ennist oli teadvusetu poisi kooliõe kabinetti kandnud pikka kasvu politseiuurija, kes oli Ralphi nii hellalt süles hoidnud, et õde Montgomery oli neid nähes tahtmatult punastanud. Talle oli meenunud üks raamat, mida ta hiljuti lugenud oli ning mis oli rääkinud ühest kriminalistist, kes oli otsinud taga sarisüütajat ning niidiotsad olid juhtinud ta ühte lastekodusse, kuhu ta oli kasvatajat teeseldes sisse imbunud ning armunud ühte kasvandikku, kes osutus hiljem ei kellekski muuks kui süütajaks. Vahel tundis õde Montgomery, et ta on pervert, et selliseid raamatuid loeb, aga seni ei olnud keegi tema hobi avastanud, nii et ta ei muretsenud selle pärast eriti.
Teist korda oli Ralph LaRue kooliõe kabinetti saabunud Jack Abbotti süles, kellel tema kandmisega raskusi tundus olevat, ja kuigi õde Montgomery oleks soovinud, et Jack oleks valsitaktis uksest