Kiire pilgu oma riidekapi sisule heitnud, toppis Saskia arvutile seltsiks need vähesed unisex-särgid ja topid, mis ta endale ostnud oli, et tema riietus paremini Pierre’i omaga kokku sobiks, otsis kokku kõik kosmeetikatooted, milleta ta hakkama ei saanud, ning suundus seejärel Pierre’i riidekapi juurde, tehes selle särkidest, pükstest ja pesust nii tühjaks, kui veel andis.
Pierre’i kapi põrandal, kulunud sokkide all, seisis valge Naughty Beauty paberkott, mille seest leidis Saskia imelise musta pitsist body, aga kui ta selle kotist välja võttis, muutus ta kurvaks, kuna see ei olnud tema number ning oli järelikult mõeldud Pierre’i armukesele. Saskia ei teadnud tema nime, aga naise blondid lokkis juuksed hõljusid tema silme ees ja ta sai nii vihaseks, et oleks tahtnud need tal peast rebida. Ta tõi köögist käärid, lõi need body sisse, lõikus hilbu ribadeks ja loopis need Pierre’i voodile laiali. „Kui kaua sa juba seda tegid?“ karjus ta vihaselt, et oma ängistust välja elada, ning samal hetkel, kui ta seda oli teinud, kuulis ta enda selja tagant mehe samme, ning siis tõmmati kukk vinna.
Aga muidugi, Pierre’il oli relv, ta oli alati nii uhke olnud, et tal on relvaluba ja et ta saab oma armastatut vajaduse korral kaitsta.
Saskia oli unustanud, et on laupäev ja et Pierre ei ole tööl. Ilmselt oli ta käinud lähedalasuvas poes ning tema varane tagasitulek ei mahtunud Saskia plaanidesse.
„Kes sa oled ja kuidas sa sisse said?“ karjus Pierre talle, tumepruunid juuksed vihast nägu raamimas, ja kummalisel kombel meenutas ta Saskiale Jacki hetk enne seda, kui poiss oli talle kallale karanud. See oli kurb, et nii ilusat nägu rikkus inetu raevumask.
Saskia taipas, et tal on käärid endiselt käes ja et ta on need Pierre’i poole suunanud, ja tänas õnne, et mees veel tulistanud pole – Pierre ei näinud enda ees mitte Saskiat, vaid hoopis sissetungijat.
„Võtmega loomulikult,“ vastas Saskia, püüdes rahulikuks jääda ja mitte Pierre’ile näkku öelda, mida ta temast arvab ja kui väga mees talle haiget oli teinud.
„Kust sa võtme said?“ nõudis Pierre. „Vasta mulle või ma lasen su sõelapõhjaks!“
„Saskia andis mulle võtme!“ kähvas Saskia.
„Sassukas?“ Pierre langetas üllatunult relvatoru. „Sa oled tema sõber?“
„Ära kutsu teda enam kunagi Sassukaks, ta ei taha seda,“ vastas Saskia karmilt, suutmata täielikult varjata valu, mis tema häälde tungis. Sassukas oli hüüdnimi, mille Pierre talle andnud oli, ning ta ei tahtnud enam, et mees, kes oli otsustanud ta kellegi teise vastu välja vahetada, teda niimoodi kutsub.
„Mida sina ka temast tead?“ kärkis Pierre ning sihtis teda uuesti relvaga.
„Ma olen tundnud Saskiat kauem kui sina ja ma tean temast asju, mida sa uneski ei oska näha,“ vastas Saskia.
„Ma ei ole sinust kunagi kuulnud! Kes sa oled?“
„Kas sa kardad, et ma olen ta armuke?“ tahtis Saskia teada. Rääkida iseendast nagu kolmandast isikust oli veider, aga ta sai hakkama.
„Sassukas ei teeks mulle kunagi nii!“
Saskia oleks Pierre’ile hea meelega käärid kätte löönud. „Miks ei võiks ta teha sulle midagi, mida sina talle oled teinud? Kas sa arvad, et ta on nii nõrk?“ Ta laskis kääridel voodile langeda, et mitte kiusatusse sattuda. Tema ja Pierre’i voodile. Ei, nüüd oli see lihtsalt Pierre’i voodi.
„Sassukas rääkis sulle?“ Pierre tõmbus näost valgeks. „Millal?“
„Sellel pole mingit tähtsust.“ Saskia viskas täis topitud spordikoti endale üle õla. „Kas sa oled teda juba haiglas vaatamas käinud?“
„Eile õhtul,“ vastas Pierre. Saskia tahtis talle „Valetad!“ öelda, kuid taipas siis, et kuigi tema polnud Pierre’i näinud, ei tähendanud see midagi. Pierre oli külastanud seda Saskiat, kes lamas koomas, mitte seda, kes praegu tema ees seisis.
„Vajalikke asju sa talle vist ei viinud?“ Mõte sellest, kuidas Pierre, see reetur, tema voodi kõrval istub ja tema pead silitab, tõi tütarlapsele pisarad kurku ning ta pidi toast välja saama, enne kui need end üles pressivad ja ta mehe naerualuseks teevad.
Pierre raputas pead ja Saskia kohendas kotirihma. „Ma viin talle kõik, mis vaja, ja vaatan edaspidi tema järele, nii et sul ei pruugi sinna enam minna, Saskia ei tahaks sind sinna.“
Ta trügis Pierre’ist külmalt mööda ja suundus keldrisse, kus oli Jensi vana ratas, mille Jens paar aastat tagasi Pierre’i ja Saskia kätte oli andnud, kui endale uue oli ostnud. Selle kummid olid tühjad ja sadula kõrgus vale, aga natuke vaeva näinud, sel ajal kui Pierre tema kõrval seisis ja politsei ähvardas kutsuda, sai Saskia ratta piisavalt korda, et sellega sõita.
Ralph LaRuel pidi olema ratas. Saskia ei teadnud, miks, aga see tundus talle tähtis.
„Kuhu sa selle rattaga lähed?“ nõudis Pierre, kui Saskia ratast trepist üles kandis, ägades valu käes, mis tuli alatasa tagasi, kui ta midagi udusulest raskemat tõstis.
„Mis see sinu asi on, putsi küll, värdjas!“ sülitas ta, püüdes rääkida nagu Jack, ning Pierre tõmbus piisavalt kauaks tagasi, et Saskia ratta uksest välja sai. Sadulasse istunud ja kogemata üle naabrinaise rooside sõitnud, kihutas ta minema, saatjaks Pierre’i sõim, ning tõotas endale, et ükskõik kui palju ta seda meest ka armastanud ei oleks, ei võta ta teda enam oma ellu tagasi, ning et selleks ajaks, kui ta Laytoni Internaatkoolist tagasi tuleb, on ta saanud piisavalt tugevaks, et Pierre Cloutier kuradile saata.
Kui ta sealt üldse tagasi tuleb.
3
Tapa elukas
Laytoni Internaatkool oli suur punastest telliskividest viktoriaanlikus stiilis hoone. Seda ümbritses okastraadiga kaetud raudaed, mille keskel oli kõrgete viinapuuväädikujuliste nikerdustega raudvärav. Tavaliselt oli värav tabalukuga suletud. Sisse pääsemiseks tuli uksekella helistada ja turvamehega rääkida, praegu aga oli värav pärani ja õue peal liikusid ringi täiskasvanud, kes ajasid juttu poistega, kellest mõni oli veel üsna noor, mõni aga juba peaaegu täiskasvanud mees. Laupäev oli külastuspäev, mil sugulastel oli lubatud poisse külastada, ning pühapäev oli päev, mil poistel oli lubatud kooliterritooriumilt lahkuda ja kodus käia või linnas aega veeta, et nad ei tunneks end nagu vanglas, kuhu nii mõnigi neist olekski minema pidanud, kui direktor ei oleks otsustanud neid vastu võtta.
Ametlikult oli Laytoni Internaatkooli õpilaste liikumisvabadus piiratud ja nad võisid ainult ühel päeval nädalas teha seda, mida süda lustis, aga Saskia teadis, et mitteametlikult olid lood teised, sest kolmapäeva õhtul olid nii Simon kui ka Ralph voodist väljas olnud ning võimalik, et nad polnud ainsad.
Igaüks, kellega Saskia kuni jõuluvaheaja alguseni selles koolis koos pidi õppima, võis olla mõrvar.
Saskia otsis pilguga jalgrattahoidjat, aga seda leidmata lukustas ta Jensi vana rattaloksu, mille margi nimi oli ammu maha kulunud, esimese ettejuhtuva puu külge ning vaatas ringi, lootes Nattyt näha, sest ta ei tahtnud enne koolihoonesse sisse minna, kui on Natty käest välja uurinud, kus tema tuba asub ja kes tema toanaaber on. Nattyst ei paistnud aga isegi mitte ühte jämedat kätt ning sügavalt ohates hakkas Saskia minema sinnapoole, kus Jack Abbott hallis põlvini ulatuvas sügismantlis naisega ning musta jopet ja kaabut kandva mehega hoolikalt viimistletud lillepeenarde vahel jalutas. Ta astus kivisele rajale, mis kooli parki viis, ja tõttas nende juurde. „Jack, oota!“ Jack ei kuulnud teda, nii et ta pidi kõvemini hüüdma. „Jack, jää seisma!“
Jack seisatas,