Tõul on juured. Tõug ja maastik kuuluvad kokku. Kus taim juurdub, seal ta ka sureb. Küsides mingi tõu kodumaa järele, tuleks teada, et tõule olemuslikult omased hingelised ja kehalised tunnusjooned on sellega lahutamatult seotud. Kui tõugu tema kodumaal enam ei ole, siis pole teda kusagil. Tõug ei rända. Inimesed rändavad; nende põlvkonnad sünnivad üha uutel maastikel. Maastik omandab salajase võimu neis kätkeva taimelise alge üle, ja lõpuks on tõu ilme põhjalikult muutunud – vana on kustunud ja uus esile tõusnud. Mitte inglased ja sakslased ei rännanud Ameerikasse, vaid inimesed rändasid sinna kui inglased ja sakslased; nüüd on nende lapselapselapsed seal jänkidena, ja pole juba ammugi enam mingi saladus, et indiaani maapind on neile oma vägevust tõestanud: ühest põlvkonnast teise muutuvad nad aina sarnasemaks sealsete hävitatud rahvastega. Gould ja Baxter on näidanud, et kõik mitmest rahvusest valged, indiaanlased ja neegrid omandavad ühesuguse keskmise kehasuuruse ning kasvukiiruse, ja seda nii ruttu, et noorelt sisserännanud iirlased (keda iseloomustab aeglane küpsemine) kogevad maastiku väge veel enda varal. Boas näitas, et pikapealiste sitsiilia ja lühipealiste saksa juutide Ameerikas sündinud lastel on juba ühesugune peakuju. Aga see kehtib igal pool ning peaks manitsema suurimale ettevaatusele ajalooliste rännakute suhtes, millest me teame vaid mõne rändhõimu nime ja kasinaid keelelisi reministsentse, nagu on antiigi-eelses ajaloos käinud danaelaste, etruskide, pelasgide, ahhailaste ja doorlaste käsi. Nende “rahvaste” tõuliste omaduste kohta ei saa me selle põhjal midagi teada. Esialgu voolas gootide, langobardide, vandaalide nime all Lõuna-Euroopa maadesse sisse kahtlemata omaette tõug. Kuid juba renessansiajal olid nende järeltulijad täielikult omandanud provanssaali, kastiilia ja toskaana maapinnas juurduvad tõulised tunnused.
Keelega olid teised lood. Mõne keele kodumaa tähendab üksnes juhuslikku kohta, kus keel kujunes ja mis pole mingis suhtes tema sisevormiga. Keeled rändavad, levides ühelt hõimult teisele, ning ühtlasi kannavad hõimud neid ühest kohast teise. Ennekõike toimub keelevahetusi, ja tõugude-vahelist keelevahetust ei saa varasemal ajal kuidagi väga haruldaseks pidada. Korrakem: ei omandata keele kõnelemist, vaid selle vormide varu, niisamuti nagu primitiivsed rahvad omastavad pidevalt ornamentaalseid motiive, et neid täie kindlustundega omaenese vormikeele elementidena kasutada. Ammustel aegadel on piisanud tõsiasjast, et üks rahvas on tugevamaks osutunud, või tundest, et tema keel on mingitpidi tõhusam, et – tihti tõelise religioosse hirmu ajel – loobuda oma keelest selle kasuks. Mõelgem normannide keelevahetusele, kes ilmusid Normandiasse, Inglismaale, Sitsiiliasse, Bütsantsi alla ikka mõne uue keelega, ja olid iga kord valmis seda jälle mõne teise vastu vahetama. Aukartus emakeele ees koos kõlbelise kaalukusega, mis seda mõistet saadab ning ikka ja jälle ägedate keelelahinguteni viib, on hilise õhtumaise hinge tunnusjoon. See on peaaegu tundmatu teistes kultuurides ja täiesti võõras alginimesele. Kuid meie ajaloolased eeldavad seda vaikimisi kõikjal, mis viib neid arvutute valejäreldusteni selle kohta, mida mõne keele puhul avastatu võiks tähendada “rahvaste” saatusele. Mõeldagu “dooria rännaku” rekonstruktsioonile hilisemate kreeka murrete jagunemise põhjal. Seetõttu on võimatu ainuüksi koha- ja isikunimede, pealiskirjade, murrete, üldse keelelise külje alusel järeldada midagi rahvaste tõulise külje kohta. Me ei tea kunagi, kas mõne rahva nimetus tähistab tema keelelist keha või tõulist osa, neid mõlemaid või mitte kumbagi, ning pealegi on rahvaste ja isegi maade nimetustel omaenese saatus.
Maja on tõu puhtaim võimalik väljendus. Sellest hetkest peale, kui paikseks muutuv inimene ei lepi enam ulualusega, vaid ehitab endale kindla elamu, on see sõna olemas, ja eristab liigis nimega ‘inimene’ (mis kuulub bioloogilisse maailmapilti) tõelise maailma-ajaloo inimtõugusid kui senisest palju suurema hingelise tähendusega oleluse-hoovusi. Maja algvorm on täiesti tundepärane ja loomuliku kasvamise saadus. Temast pole midagi teada. Ta on sisimas endastmõistetav nagu nautiluse119 koda, nagu mesipuu, nagu lindude pesad. Igal algupäraste tavade ning olelusvormide (abielu, perekond, hõim) tunnusjoonel on olemas vaste maja põhiplaani ning pearuumide (näiteks eeskoda, megaron,120 aatrium, õu, günaikeion,121 köetav eluruum) näol. Tuleb vaid võrrelda vanasaksi ja rooma maja plaani, et tunda, kuidas elanike ja nende maja hing on üks ja seesama.
Kunstiajaloolased eksivad, pidades elumaja ehitamist ehituskunsti osaks. See vorm tekkis oleluse pimedast harjumusest, mitte aga silma jaoks, mis otsib vorme valguses, ning ükski arhitekt pole kunagi mõelnud käsitleda taluhoone ruumijaotust nagu mõne toomi oma. Seda olulist kunstilist piiri pole uurijad tähele pannud, kuigi Dehio122 puhuti märgib, et vanagermaani puumajal pole midagi tegemist hilisema suure arhitektuuriga, mis olevat tekkinud sellest täiesti sõltumatult. Siit algab igikestev metoodiline kimbatus, mida kunstiteadus küll tajus, kuid millest ta aru ei saanud. Vahet tegemata võtab ta vaatluse alla kõigi eelja koiduaegade majariistu, relvi, keraamikat, kangaid, hauapaiku ja hooneid, tehes seda nii vormi kui kaunistuste alusel, ning jõuab kindlale pinnale alles koos maalikunsti, plastika ja arhitektuuri (niisiis iseseisvate kunstiliikide) orgaanilise ajalooga. Kuid siin on ühtlasi kaht maailma – hinge väljendust ja visuaalset väljendus keelt – selgesti lahutav piir. Maja, nagu ka anumate, relvade, riietuse ja tööriistade täiesti vaistlikult kujunenud põhivormid (s.t. need, mida tavapäraselt kasutatakse) kuuluvad elu tootemikülje juurde. Nad ei iseloomusta maitset, vaid elu-, töö- ja võitlusviisi. Iga algupärane iste on tõulise kehahoiaku jäljend; iga anuma sang pikendab liikuvat käsivart. Seevastu maalitud pildid ja nikerdustöö, rõivad, mis ehivad kandjat, relvade ja riistade kaunistused kuuluvad tabukülje juurde. Neis mustrites ja motiivides kätkeb varase inimese jaoks ka võlujõud. Meile on tuttavad germaanlaste orientaalse ornamendiga mõõgaterad rahvasterändamise ajast ja Mükeene linnused, kus esineb Minose kunsti. Selles kajastub verehääle ja meelte, tõulisuse ja keele, poliitika ja religiooni erinevus.
Niisiis pole esialgu olemas ka veel maja ja tema liikide maailma-ajalugu – mis oleks üks tulevase uurimistöö tungivamaid ülesandeid, kuid mida peaks käsitlema hoopis teistsuguste vahenditega, kui kunstiajalugu seda teeb. Kogu kunstiajaloo tempokuse kõrval on talumaja “igavene” nagu talupoeg ise. Ta seisab väljaspool kultuuri ja seega väljaspool kõrgemat inimajalugu; ta ei tunne koha- ja ajapiire ning püsib idee poolest muutumatuna läbi kõigi ehituskunstiliste teisenemiste, mis toimuvad küll tema kõrval, kuid mitte temaga. Vana-itali ümaronni võib kohata ka veel keisririigi päevil.123 Rooma maja täisnurkset vormi, ühe teise tõu eksistentsi tunnusmärki, esineb Pompeis ja koguni Palatinuse künka keisripaleedes. Kuigi Oriendist mitmesuguseid kaunistusi ja stiile üle võetakse, poleks ükski roomlane mõelnud aimata järele näiteks süüria elumaja. Niisamuti ei rakendanud hellenismiaegsed linnaehitusmeistrid oma töös Tirynsi ja Mükeene megaroni- ega Galenose kirjeldatud vanakreeka talumaja vormi. Külade taluhoonetest alguse saanud saksi ja frangi elamute põhiolemus jäi muutumatuks ka vanade vabade riigilinnade kodanikumajade ja sealt edasi 18. sajandi patriitsielamute puhul, samas kui gooti, renessanss-, barokk- ja ampiirstiil libisevad sellest üle, tembutavad fassaadil ja kõigis ruumides keldrist katuseni, kuid ei eksita maja hinge. Seesama kehtib mööbli-vormide kohta, mida psühholoogiliselt tuleks hoolikalt lahus hoida nende kunstilisest töötlusest. Eriti just põhjaeuroopa istemööbli areng kuni klubitugitoolini välja on raasuke tõulist (ja mitte näiteks stiili-) ajalugu. Iga teine tunnusmärk võib mõne inimtõu saatuse suhtes petlikuks osutuda – nii näiteks ei luba Ramses III alistatud mererahvaste seas ette tulnud etruski nimed, mõistatuslik raidkiri Lemnosel või Etruuria hauakambrite