Lõpuks kujuneb välja täiesti vabaks saanud vaimu tohutu sümbol ja mahuti: maailmalinn, südamik, mis maailmaajaloo kulgemise täielikult endasse keskendab. Sünnivad kõigi küpsete tsivilisatsioonide üsna vähesed hiigellinnad, mis “provintsi” mõiste abil panevad põlu alla ja devalveerivad kogu oma kultuuri emamaa. Provints on nüüdsest kõik ülejäänu: maa, väikelinn ja suurlinn, välja arvatud need kaks-kolm punkti. Pole enam aadlikke ega kodanlasi, vabu inimesi ega orje, helleneid ega barbareid, usklikke ega uskmatuid, vaid veel üksnes maailmalinlased ja provintslased. Igasugune muu vastandlikkus kahvatub selle ühe ees, mis valitseb kõiki sündmusi, elulaade ja maailmavaateid.
Varaseimad maailmalinnad olid Babülon ja Uue riigi Teeba – oma hiilgusest hoolimata kuulub Minose maailm Kreetal Egiptuse provintsi juurde. Antiikajal on esimeseks näiteks Aleksandria; vana Hellas on äkitselt muutunud provintsiks. Ka Rooma ja taasrahvastatud Kartaago, isegi Bütsants ei suutnud Aleksandriat kõrvale tõrjuda. India hiigellinnad Ujjain, Kannauj ja ennekõike Pataliputra olid kuulsad kuni Hiina ja Jaavani; teada on ka Bagdadi ja Granada muinasjutuline kuulsus Õhtumaal. Näib, et mehhiko maailmas 950. aastal rajatud Uxmal oli esimene maailmalinn maajade riigis, mille muutis provintsiks tolteegi maailmalinnade Tezcuco ja Tenochtitláni väljakujunemine.
Ei maksa unustada, kus on sündinud sõna ‘provints’: sellega tähistasid roomlased riigiõiguslikus mõttes Sitsiiliat, mille allaheitmine on üks esimesi näiteid sellest, kuidas varasem juhtiv kultuuripiirkond alaneb pelgalt objektiks. Ajal, mil Rooma oli veel tähtsusetu väikelinn, oli antiikmaailma varaseimaks tõeliseks suurlinnaks Sürakuusa. Aja möödudes sai temast Rooma suhtes provintsilinn. Samamoodi olid 17. sajandi juhtivateks suurlinnadeks Habsburgide Madrid ja paavstlik Rooma – kuni maailmalinnad London ja Pariis nad alates 18. sajandi lõpust provintsi tasemele alla surusid. Ning võib-olla on 19. sajandi kõige kaalukamaks sündmuseks New Yorgi tõus maailmalinnaks 1861.–65. aasta kodusõja tõttu.
Iga suure kultuuri elukäigu lõpus seisab “maailmalinna” kivikoloss. Kultuurinimese on hingeliselt vorminud maa, küla – nüüd aga haarab tema enese looming, linn, ta oma valdusesse, loob ta ümber, muudab enda täidesaatvaks organiks ja lõpuks oma ohvriks. See kivimass on absoluutne linn. Linna vaatepildis, nagu see oma suurejoonelises ilus inimsilma valguse-ilmas heiastub, kätkeb kogu see ülev surmasümboolika, mis on iseloomulik millelegi lõplikult “tekkinule”. Pärast tuhande aasta pikkust stiiliajalugu on gooti ehitiste hingestatud kivist lõpuks saanud deemonliku kivikõrbe hingetu materjal.
Need viimased linnad on üleni vaim. Nende majad pole enam vana taluhoone järeltulijad, nagu veel joonia ja barokiajastu linnades, millest kultuur kunagi alguse sai. Nad pole üldse enam majad, kodud, kus oleks kohta Vestal ja Janusel, laaridel ja penaatidel, vaid lihtsalt ulualused, mida pole loonud verehääl, vaid eesmärk, mitte tunne, vaid majanduslikus mõttes ettevõtlik vaim. Niikaua kui kolle vagas tähenduses on perekonna tõeline ja tähtis keskpunkt, pole viimane suhe maaga veel katkenud. Alles siis, kui seegi kaob, ning majade meres ekslev üürnike ja öömajaliste mass nagu eelaja kütid ja karjased ühe katuse alt teise alla rändab, on intellektuaalne nomaad täielikult välja kujunenud. Niisugune linn on maailm, on see maailm. Tal on inimese eluaseme tähendus ainult kogusummas. Majad on vaid algosakesed, millest ta koosneb.
Nüüd hakkavad vanad ja küpsekssaanud linnad, mille gootilik südamik koosnes toomist, raekojast ja viilkatuseliste majadega tänavatest, ning mille tornide ja väravate ümber barokiajastu ehitas vaimsemate, valgemate patriitsimajade, paleede ja kodakirikute ringi, igas suunas vormitu massina paisuma. Üürikasarmute ja tarbeehitistena valguvad nad tühjenevale maale, hävitades ümberehituste ja läbimurretega vana aja auväärse palge. Kõrgest tornist all laiuvat majademerd vaadates võib selles kiviks saanud ajaloos täpselt ära tunda ajastute piiri, millel lõpeb orgaaniline kasv ning algab anorgaaniline ja seepärast piiramatu, kõiki silmapiire ületav kuhjamine. Nüüd tekivad ka kunstlikud, matemaatilist laadi, maale täiesti võõrad moodustised, mille on ajendanud puht-vaimne rahulolu, mida pakub otstarbekus – arhitektide, ehitusmeistrite kavandatud linnad. Kõigis tsivilisatsioonides ühtemoodi püüdlevad need meistrid malelauda meenutava vormi, hingetuse sümboli poole. Linnaplaani korrapärane ristkülikulisus hämmeldas Herodotost Paabelis ja hispaanlasi Tenochtitlánis. Antiikmaailmas algab “abstraktsete” linnade rida Thurioiga, mille “kavandas” Mileetose Hippodamos 441. aastal e.Kr. Keisririigi-aegsete arvutute provintsilinnade eeskujudena järgnevad Priene, kus malelauamuster aluspõhja maastikulist liigendust täielikult ignoreerib, Rhodos ja Aleksandria. Islami ehitusmeistrid rajasid 762. aastast alates plaanipäraselt Bagdadi ja sajand hiljem Samarra hiigellinna102 Tigrise ääres. LääneEuroopa–Ameerika maailmas on esimeseks suureks näiteks Washingtoni põhiplaan (1791). Kahtlemata olid samasugused geomeetrilised vormid ka Hiina Hani ja India Maurja dünastia maailmalinnadel. Lääne-Euroopa–Ameerika tsivilisatsiooni maailmalinnad pole veel kaugeltki oma arengu tippu jõudnud. Ma näen – kaua pärast aastat 2000 – linnasid kümne kuni kahekümne miljoni inimese jaoks, mis laotuvad avarale maastikule, ehitistega, millega võrreldes praegusaja suurimadki mõjuvad kääbuslikena, ja liiklusealaste leiutistega, mis praegu paistaksid meile hullumeelsusena.
Isegi veel oma eksistentsi viimase esinemiskuju aegu on antiikmaailma esindaja vormiideaaliks kehaline punkt. Kui nüüdisaegsed hiigellinnad toovad nähtavale kogu meie tungi lõpmatuse poole – pikkides avara maastiku täis eeslinnu ja villade kolooniaid, luues kõikmõeldavate, igasse suunda viivate liiklusvahendite vägeva võrgu ning korrapärase kiirliikluse tihedalt täisehitatud territooriumi laiadel tänavatel, nende all ja kohal –, siis antiikaegne suurlinn ei taha laiusesse levida, vaid ainult tihedamaks minna: selle kitsad tänavad välistavad igasuguse kiirliikluse, mis Rooma sõjateedel oli ju täiesti välja kujunenud; ei ilmne mingit tahtmist elada linnast väljas või selleks kas või ainult eeldusigi luua. Linn peab veel nüüdki olema keha, tihe ja ümar, sōma kõige rangemas mõttes. Sünoikism, mis varasel antiikajal kõikjal maaelanikke linna meelitas, luues sellega polise tüübi, kordus hilisajal uuesti absurdsel kujul: igaüks tahab elada kesklinnas, linna tihedaimas südames, muidu ei tunne ta end linnainimesena. Kõik need linnad on vaid city, ainult siselinn. Uus sünoikism loob eeslinnade asemel ülemiste korruste maailma. Aastal 74 oli Roomal tohututest keiserlikest ehitistest hoolimata lausa naeruväärne ümbermõõt: 19,5 km.103 Selle tagajärjel ei kasvanud need kehad üldse laiusse, vaid lakkamatult kõrgusse. Kolmekuni viiemeetrise104 tänavalaiuse juures saavutasid Rooma üürikasarmud nagu kurikuulus Insula Feliculae kõrgusi, mida Õhtumaal veel kusagil ei esine, ja mida võib Ameerikaski kohata vaid vähestes linnades. Vespasianuse ajal olid katused Kapitooliumi juures jõudnud juba mäeselja kõrguseni.105 Kõigis neis uhketes massilinnades on ruumi hirmsale viletsusele, kõigi elukommete metsistumisele, mis juba nüüd katuseharjade ja mansardide vahel, keldrites ja tagahoovides uut alginimest aretab. Bagdadis ja Paabelis polnud see teisiti kui Tenochtitlánis ning praegu Londonis ja Berliinis. Diodoros jutustab kellestki kukutatud