On võimatu tõmmata ranget piiri religioosse ja kunstilise väljenduskeele ning puhta teadaandmiskeele vahele. Eriti kehtib see kõrgkultuuride vormivaldkondade erilise arengu puhul. Sest ühelt poolt ei saa keegi rääkida, lisamata oma väljendusviisile veel ka tähendusrikast ilmekust, millest ta sageli ise teadlik ei ole, ja mis igatahes ei teeni teadaandmist. Ja teiselt poolt tunneme kõik draamasid, millega kirjanik on tahtnud midagi “öelda”, mida ta oleks võinud niisama hästi või pareminigi öelda üleskutse kaudu; tunneme maale, mille sisu peab õpetama, manitsema, paremaks tegema – pildiread igas kreeka-õigeusu kirikus moodustavad range kaanoni ja teenivad ilmset eesmärki, et vaatlejale, kellele raamat midagi ei ütle, religiooni tõed vägisi selgeks teha –; teame Hogarthi gravüüre, mis asendavad kantslijutlusi, ning lõpuks palvet, vahetut kõnelemist Jumalaga, mille võib asendada kultustalituse sooritamisega Jumala palge ees, mille keelt ta mõistab. Teoreetiline vaidlus kunsti eesmärgi üle rajaneb nõudmisel, et kunstiline väljenduskeel ei peagi olema teadaandmiskeel, ja preesterlus tugineb veendumusele, et ainult preester tunneb keelt, milles inimene võib Jumala poole pöörduda.
Kõik oleluse-hoovused kannavad ajaloolisuse, kõik virgeoleku-sidemed religioossuse pitserit. See, mis on kindel iga ehtsa religioosse või kunstilise vormikeele kohta ja mida meile kõikjal näitab iseäranis kirja ajalugu – kiri on sõnakeel silma jaoks –, kehtib kahtlemata ka artikuleeritud kõne (Lautsprache) kujunemise puhul üldse. Algsõnadel, mille laadi me enam ei tunne, oli kindlasti samuti kultuslik värving. Kuid samasugune seos on tõul kõige sellega, mida me nimetame eluks (pidades silmas võimuvõitlust), ajalooks (mõeldes saatusele) või – tänapäeval – poliitikaks. On ehk liiga kaugeleminev, kui tajume midagi poliitilisele vaistule sarnanevat selles, kuidas ronitaim pidepunkte otsib, kuidas ta puu ümber klammerdub, selle vastuseisust võitu saab ja selle lõpuks ära kägistab, et puuladva kohal kõrgele õhku sirutuda, ning sedasama võiks öelda, kui leiaksime taevassetõusva lõokese laulus märke religioossest maailmatundest – kummatigi on kindel, et nendesamade nähtuste juurest viivad oleluse ja virgeoleku, takti ja pinge väljendused katkematus reas igas tänapäeva tsivilisatsioonis väljakujunenud religioossete ja poliitiliste vormideni.
Ning siin leidub lõpuks võti nende kahe kummalise mõiste, tootemi ja tabu jaoks, mis etnoloogia on avastanud maailma kahes täiesti erinevas paigas ja üsna piiratud rakenduses, kuid mis seejärel on uurimustes märkamatult üha rohkem esiplaanile kerkinud. Mida salapärasemaks ja mitmetähenduslikumaks nad muutuvad, seda enam tuntakse neid puutuvat elu sügavaimate aluste külge – ja mitte ainult primitiivse inimese puhul. Käesoleva uurimuse põhjal selgub nüüd nende kahe mõiste tõeline sisu: tootem ja tabu kirjeldavad oleluse ja virgeoleku, saatuse ja põhjuslikkuse, tõu ja keele, aja ja ruumi, igatsuse ja hirmu, takti ja pinge, poliitika ja religiooni ülimat tähendust. Elu tootemikülg on taimeline ja kuulub kõigile olenditele, tabukülg on loomne ja eeldab olendi vaba liikumist maailmas. Meil on vereringe ja soojätkamise tootemlikud elundid ning meelte ja närvide tabu-elundid. Kõigel tootemlikul on füsiognoomia; kõigel, mis on tabu, on süsteem. Ühte ja sama olelusehoovust esindavate olendite ühistunne kuulub totemismi toimevalda. See pole ülekantav ega kõrvaldatav, see on tõsiasi, ja nimelt väga eriline tõsiasi. Kõik selline, mis on tabu, on seotud virgeoleku-sidemetega; see on õpitav ja ülekantav, ning just seepärast tsunftide ja gildide, koguduste ja koolkondade hästihoitud saladus – igaühel neist on iseäralik salakeel.115
Kuid olelus on mõeldav virgeolekuta, virgeolek oleluseta mitte. Siit järeldub, et on tõulisi olendeid ilma keeleta, kuid pole keelt ilma tõuta. Seetõttu on kõigel tõulisel, nii taimel kui loomal, omaenda väljendus (ilme), mis ei sõltu võimalikust virgeolekust – see on tema füsiognoomia, mida tuleb muidugi eristada väljendus keelest (viimane seisneb väljenduse aktiivses muutmises), ja mis pole määratud tunnistajate jaoks, vaid on lihtsalt olemas. Kuid igas niinimetatud elavas keeles (just epiteedil ‘elav’ on siinkohal sügav tähendus) võib lisaks tema tabuküljele (mis on õpitav) täheldada üht täiesti õppimatut tõuomast tunnusjoont, mis sureb koos selle keele kandjatega: see kätkeb tema meloodias, rütmis ja rõhus, häälduse värvingus, kõlas ja tempos, keelekasutuses, seda saatvates žestides. Seepärast tuleks eristada keelt ja selle kõnelemist. Keel iseendast on surnud märkide kogum, kõnelemine on tegevus, mis neid märke kasutab.116 Kui pole võimalik vahetult kuulda ja näha, kuidas mõnda keelt räägitakse, siis tuntakse ainult selle keele luustikku ja mitte keha. Nii on see läinud sumeri, gooti, sanskriti ja kõigi teiste keeltega, mida oleme dešifreerinud ainult tekstide ja raidkirjade järgi, ning mida me täie õigusega surnuks nimetame, sest kadunud on inimeste kogukond, mille see keel kujundas. Me tunneme egiptuse keelt, kuid mitte egiptuse kõnet. Me tunneme ligikaudu Augustuse-aegse ladina keele tähtede häälikulist väärtust ja sõnade mõtet, aga me ei tea, kuidas kõlas rostra’l117 Cicero kõne, ja veelgi vähem teame, kuidas lugesid oma värsse Hesiodos ja Sappho ning kuidas kõlas vestlus Ateena turul. Kui gootika päevil tõesti taas ladina keelt räägiti, siis oli see juba midagi uut; kõnelemise kõla ja rütmi variatsioonidelt, mida me praegu samuti ei suuda enam ette kujutada, kandus gooti ladina keele areng peagi üle sõnavarale ja sõnade omavahelistele seostele. Kuid ka humanistide gooti keelepruuki vastustav ladina keel, mis pidi olema cicerolik, polnud mingi vana keele elluäratamine. Kõnelemise tõulise külje tähendust on võimalik mõõta, kui kõrvutada Nietzsche ja Mommseni saksa keelt Diderot’ ja Napoleoni prantsuse keelega, ning märgata, et keelekasutuses seisavad Lessing ja Voltaire teineteisele lähemal kui Lessing ja Hölderlin.
Nii on see ka kõige tähelepanuväärsemaga olemasolevaist väljenduskeeltest: kunstiga. Selle tabukülg, nimelt vormivaramu, konventsionaalsed reeglid, stiil, niivõrd kui see tähendab kindlate kunstiliste võtete kogumit, mida võiks võrrelda mingi sõnakeele sõnatagavara ja lausemoodustusega, kujutab endast keelt ennast, mille võib ära õppida. See õpitakse ära, võetakse tarvitusele ja antakse edasi suurte maalikoolkondade, kirikuehitusliku traditsiooni, üldse range käsitööalase distsipliini kaudu, mis on iga ehtsa kunsti jaoks endastmõistetav, ja mille eesmärgiks on kõigil aegadel olnud mingi konkreetse, tookordse elava väljendusviisi kindel valdamine. Sest siingi on elavaid ja surnud keeli. Kunsti vormikeelt saab ainult siis elavaks nimetada, kui kõik kunstnikud kasutavad seda nagu ühist emakeelt, mida tarvitatakse ilma selle omadustele mõtlematagi. Selles mõttes oli gooti stiil 16. ja rokokoo 19. sajandiks surnud keel. Võrrelgem täielikku kindlust, millega 17. ja 18. sajandi ehitusmeistrid ja muusikud end väljendavad, Beethoveni kõhklustega, Schinkeli ja Schadow’ vaevanägemisega,118 teatavas mõttes iseõppijalikult omandatud oskustega, prerafaeliitide ja uusgootikute keelemurdmisega ning lõpuks tänapäeva kunstnike abitute katsetega.
Kunstilise vormikeele kaudu, nagu teosed seda