Sel astmel algab kõigis tsivilisatsioonides rahvaarvu kohutava kahanemise mitmesaja-aastane staadium. Kultuurivõimelise inimese kogu püramiid kaob. See lammub tipust alates, kõigepealt maailmalinnades, siis provintsilinnades, lõpuks maal, külas, mis oma parima rahva üle igasuguse mõeldava piiri suureneva lahkumise tõttu mõnda aega linnade tühjaksjäämist pikemale venitab. Lõpuks jääb alles ainult primitiivne tõug, mis on kaotanud oma tugevad ja tulevikuküllased elemendid. Tekib fellahi tüüp.
Kui üldse miski, siis just “antiikaja langus” (mis jõudis lõpule ammu enne germaani rändrahvaste sissetungi) tõestab, et ajalool pole midagi tegemist põhjuslikkusega.108 Impeerium naudib kõige täiuslikumat rahu, ta on rikas ja kõrgesti haritud ning hästi organiseeritud. Nervast Marcus Aureliuseni on tal olnud rida valitsejaid, milliseid ei suuda ette näidata ühegi teise tsivilisatsiooni tsesarism. Ja ometi kaob rahvas kiiresti ja hulgakaupa – hoolimata Augustuse meeleheitlikest abielu- ja lasteseadustest, kelle lex de maritandis ordinibus mõjus Rooma ühiskonnale jahmatavamalt kui Varuse lüüasaamine; hoolimata massilistest adopteerimistest või sellest, et tühjaksjäävale maale pidevalt barbarsõdureid asustatakse; hoolimata Nerva ja Traianuse tohututest toetusfondidest, et üles kasvatada varatute vanemate lapsi. Itaalia, seejärel Põhja-Aafrika ja Gallia, lõpuks Hispaania, mis esimeste keisrite ajal oli riigi kõige tihedamini rahvastatud osa, on inimtühjad ja maha jäetud. Pliniuse kuulsates ja tänapäeva majandusteaduses sageli korratud sõnades latifundia perdidere Italiam, jam vero et provincias109 on protsessi algus ja lõpp vahetusse läinud: suurmaavaldus poleks kunagi omandanud sellist ulatust, kui linnad poleks enne seda talupoegi endasse neelanud ja nood poleks juba vähemalt sisimas maast loobunud. Pertinaxi edikt 193. aastast paljastab lõpuks asjade hirmuäratava seisu: Itaalias ja provintsides lubatakse igaühel tühja maad enda valdusse võtta. Seda harides peab ta selle enda omandiks saama. Ajaloolastel tarvitseb vaid tõsiselt pöörduda ülejäänud tsivilisatsioonide poole, et teha kõikjal kindlaks samasuguse nähtuse olemasolu. Egiptuse Uue riigi sündmuste tagapõhjal, ennekõike 19. dünastiast alates, on selgesti märgatav rahvastiku tugev kahanemine. Varasema rahvastikutiheduse juures oleks olnud mõeldamatu Amenhotep IV kuni 45 m laiuste tänavatega linnaehitus Tell-el-Amarnas, nagu seegi, et ainult hädavaevu suudeti tagasi tõrjuda “mererahvaid” (kelle väljavaated riigi enda kätte saamiseks polnud tookord kindlasti halvemad kui germaanlastel 4. sajandist alates), ning lõpuks ka liibüalaste lakkamatu sisseränne Niiluse deltasse, kus 945. aasta e.Kr. paiku üks nende juhte – samamoodi nagu Odoaker 476. aastal Roomas – võttis riigi valitsemise enda kätte. Kuid sedasama on tunda poliitilise budismi ajaloos alates tseesar Ašokast.110 Kui maajade rahvastik pärast hispaanlaste vallutusretke üsna ruttu lihtsalt kadus, jättes suured inimtühjad linnad ürgmetsa päralt, siis ei näita see mitte ainult vallutajate brutaalsust, mille abil ainuüksi poleks saadud jagu noorest ja viljakast kultuurrahvast, vaid seestpoolt lähtuvat kustumist, mis oli kahtlemata juba ammu alanud. Ja kui me vaatame omaenda tsivilisatsiooni suunas, siis ei hävitanud vanu prantsuse aadlisuguvõsasid suurimal määral sugugi mitte ainult Prantsuse revolutsioon, vaid nad surid 1815. aastast alates välja; viljatus levis neilt kodanlusele ja alates 1870. aastast talurahvale, mille revolutsioon just äsja oli peaaegu uuesti loonud. Inglismaal ning veelgi enam Ühendriikides (ja just väärtuslikuma, ammu sisserännanud idapoolse rahva hulgas) on ammugi alanud suurejooneline “tõuline enesetapp”, mille vastu Roosevelt kirjutas oma kuulsa teose.
Seepärast leiame neiski tsivilisatsioonides juba varakult mahajäetud provintsilinnu ja arengu lõpus tühje hiigellinnu, mille kivimassi keskel väike fellahite rahvas elutseb samamoodi nagu kiviaja inimesed koobastes ja vaiehitistes. Nii jäeti Samarra maha juba 10. sajandil; Ašoka residents Pataliputra oli määratu ja täiesti elaniketa majadekõrb juba siis, kui hiina reisija Xuanzang seda 635. aasta paiku külastas; ning paljud suured maajade linnad pidid olema tühjad juba Cortési ajal. Polybiosest saadik on meie valduses terve rida antiikaegseid kirjeldusi: vanad kuulsad linnad, mille tühjad majaderead pikkamisi kokku varisevad, samal ajal kui foorumil ja gümnaasiumis söövad rohtu loomakarjad, ning amfiteatris kasvatatakse teravilja, mille seest ulatuvad veel välja raidkujud ja hermid.111 Viiendal sajandil oli Roomas küla jagu elanikke, aga keisripaleedes sai veel elada.
Sellega jõuab linna ajalugu lõpule. Esiaegsest kaubitsemiskohast kultuurlinnaks ja lõpuks maailmalinnaks kasvanuna ohverdab ta esmalt oma loojate vere ja hinge suurejoonelisele arengule ning seejärel enda viimse õitsengu tsivilisatsiooni vaimule, hävitades seeläbi lõpuks ka iseenda.
Kui koiduaega võib kirjeldada linna sündimisena küla rüpest ning hilisaega võitlusena maa ja linna vahel, siis tsivilisatsioon tähendab linna võitu, millega ta ennast maast vabastab ja kus ta ise otsa leiab. Olles ise juurtetu, kosmilise jaoks surnud ning tagasivõtmatult kivi ja vaimu päralt, arendab ta vormikeelt, mis annab edasi kõiki tema olemuse jooni: mitte tekkimise, vaid tekkinu, valminu jooni, mida saab muuta, aga mitte arendada. Ja seetõttu on jäänud ainult põhjuslikkus; ei ole enam saatust, vaid üksnes ulatuvus, millel pole enam mingit elavat suunduvust. Siit tuleneb, et iga kultuuri igasugune vormikeel ja tema arengu ajalugu on kinnistatud oma esialgse asupaiga külge, aga tsiviliseeritud vormid on kodus kõikjal, ning võivad seepärast kohe ilmudes piiramatult levida. Kahtlemata ehitasid hansalinnad oma Põhja-Vene laoplatsidel gooti stiilis ja hispaanlased Lõuna-Ameerikas barokkstiilis, kuid on võimatu, et pisimgi lõik gooti stiiliajaloost oleks kulgenud väljaspool Lääne-Euroopat, ja niisama vähe oleksid võõra kultuuri inimesed suutnud edasi arendada või kas või ainult sisimas omakski võtta atika või inglise draamastiili, fuugakunsti, Lutheri või orfikute religiooni. Kuid aleksandrinismi ja meie romantismi näol sündinu kuulub vahet tegemata kõigile linlastele. Romantismiga algab meie jaoks nähtus, mida kaugelenägelik Goethe nimetas maailmakirjanduseks; see on juhtiv, maailmalinlik kirjandus, mille kõrval maaga seotud, kuid tähtsusetu provintsikirjandus vaid suurivaevu püsima jääb. Veneetsia või Friedrich Suure riiki, või Inglise parlamenti, nagu see tõesti on ja töötab, ei saa korrata, kuid “tänapäeva põhiseadusi” võib “sisse viia” igas Aasia või Aafrika riigis ning antiikseid poliseid numiidlaste ja muistsete brittide juures. Üldiselt kasutusele ei tulnud hieroglüüf-, vaid tähtkiri, mis on kahtlemata egiptuse tsivilisatsiooni tehniline leiutis.112 Niisamuti ei saa kõikjal õppida tõelisi kultuurkeeli, nagu seda on Sophoklese kreeka ja Lutheri saksa keel, vaid maailmakeeli, mis kõik, nagu hellenistlik koinee, araabia, babüloonia ja inglise keel on tärganud maailmalinnade igapäevasest praktikast. Seepärast omandavad modernsed linnad kõigis tsivilisatsioonides ikka ühenäolisema ilme. Võib minna kuhu tahes ja igal pool leida eest Berliini, Londoni ja New Yorgi, nii nagu reisiv roomlane võis leida Palmyras, Trieris, Timgadis ja hellenistlikes linnades kuni Induseni ja Araali järveni oma sambaid, raidkujudega ehitud väljakuid ja templeid. Kuid nüüd ei levi enam stiil, vaid maitse, mitte kombestik, vaid maneerid, ja mitte rahvariided, vaid mood. Nõnda on siis võimalik, et kauged rahvad mitte ainult et võtavad säherduste tsivilisatsioonide “igavesed saavutused” vastu, vaid kiirgavad neid iseseisvas vormis edasi. Sellised “kuuvalguse”-tsivilisatsiooni piirkonnad on Lõuna-Hiina ja eriti Jaapan, mis “hiinastati” alles Hani dünastia lõpust alates (220 p.Kr.), Jaava kui braahmanliku tsivilisatsiooni levitaja ning Kartaago, mis sai oma vormid Babülonist.
Kõik need vormid esindavad äärmuslikku virgeolekut, mida ei seo ega pidurda enam ükski kosmiline vägi. Nad on puht-vaimsed ja puht-ekstensiivsed, ning seetõttu säärase levimisjõuga, et nende viimsed ja põgusaimad kiired on kandunud peaaegu üle kogu maailma ja omavahel kattunud. Skandinaavia puitehitistes tuleb võib-olla ette tsiviliseeritud hiina vormide fragmente, Lõunamerel babüloonia mõõtühikuid, Lõuna-Aafrikas antiikaegseid münte, inkade maal Egiptuse ja India mõjusid.
Aga samal ajal kui selline levik kõik piirid ületab, toimub sisevormi väljakujunemine eeskujuliku proportsionaalsusega kolmes selgesti eristatavas astmes: kultuurist eemaldumine –