„Jah, c’est la vie, aga mis seal enam. Ajamasinat pole teadlased veel leiutanud. Muidu keriks küll mitu head aastat tagasi. Tead, sina oled veel noor inimene. Seda tuleb hinnata. Ega hiljem seda aega tagasi ei saa. Praegu mõtled küll, et mis sa, vanamees, ikka õiendad – aga kunagi sa veel tänad mind. Vaata enda ümber. Õpi maailma tundma. Muidu oled nagu mina – 65 aastat ja puruloll. Täiesti suletud.”
Minupoolset vastust ei järgnenud. Teadsin, et viimane, mida ta teada oleks tahtnud, on see, et ma rääkida oskan. Tal oli lihtsam mõelda, et ma olen üks kogenematu ja lapseohtu naiivne tütarlaps. Võib-olla üldse vastsündinu, kes temaga analoogsesse situatsiooni sattudes oleks unustanud sõrmuse asemel oma lemmik kummiluti baarilauale.
Sõnagi lausumata võtsin mehe käed korraks oma pihkudesse. Nahk nendel oli kuiv ja parkunud, aga käed ise hoolitsetud – küüned lõigatud ja küünealused puhtad. Aga need olid inimese käed, kes oli palju elanud, tundnud, teinud ja vahel tehtut kahetsenud.
Hoidsin neid käsi enda omade vahel, kuni soojus nendesse vaikselt naasma hakkas. Märkasin härra silmades tulukest. See oli tibatilluke, aga see oli seal.
Seisime veel tükk aega keset inimtühja tänavat ja vaatasime üksteisega tõtt.
Fakt, et vihmapiisad mu mantlikrae vahelt sisse sadasid, ununes seejuures kiiresti. Alles siis, kui meievaheline vaikus lohutavast rusuvaks muutus, tegin peaga vabandava žesti ja jooksin läbi saju tagasi Schrödingeri keldrisse. Lootsin vaid, et joodud viinapitsid härrale liiga rängalt mõjunud polnud. Ma olin viimase kahe aasta jooksul liiga tihti seda „eluliini” mängima pidanud ning alati jäi mind pärast püüdlikku nõustamisseanssi jälitama küsimus, kas mul õnnestus inimene oma kavatsustes ümber veenda või mindi pärast Schrödingeri baaris julgestusdrinkide tegemist koju köiesilmust punuma või üledoosi tarbeks tablette koguma.
Sellest sai alguse ka mu morbiidne harjumus lugeda ajalehti mitte koomiksitest ega horoskoopidest, vaid surmakuulutustest alates.
„Siia pole mõtet tulla, baarmen on koju läinud,” kõlas baarileti äärest pisut häiritud kume hääl. „Ma olen oma kümme minutit passinud siin, aga kedagi vist ei koti.”
„Vabandust, mul oli kliendiga üks väike vahejuhtum,” vabandasin teeseldud kohmetusega.
„Ja jalutataksegi siis niisama minema? Aga mõtle, kui ma poleks nii aus ja tugeva moraaliga inimene – baar oleks tühjaks veetud. Ja sina, tüdruk, poleks siin homme enam töötanud.”
„Ma tõesti väga vabandan, et teie aega raiskasin. Kas me võime teile kompensatsiooniks joogi välja teha?” pakkusin tööpositsioonile naastes välja.
„Esiteks – ma olen siin täiesti üksi ja mind pole vaja teietada,” deklameeris noormees valjult. „Teiseks – su ettepanek on ahvatlev, aga ma paraku ei joo üldse alkoholi. Ühest sigaretist samas ära ei ütleks, kuigi ma väga ei usu, et sinusugune ilus terve jumega noor neiu suitsetab, seega unusta ära.”
Mu jume oli tervislikkusest mägede kaugusel. Umbes sama kaugel kui selle sõjaka, kuid sümpaatse välimusega noormehe sõnad olid tõest.
„Ma heameelega küsiks, kas sa tulid siia niisama vihma eest varju, aga esiteks oleks see pisut ebaviisakas ning teiseks ma näen, et sul on vihmavari ilusti kaasas. Seega mul pole õrna aimugi, miks sa kell pool kolm öösel Schrödingeri baari otsustasid tulla. Baaris enamasti ju juuakse,” mõtisklesin valjult. „Samas võib-olla sa oled üks neist inimestest, kes käivad lihtsalt konflikte otsimas, aega ja kohta valimata.”
„Miks kohe nii negatiivselt? Tegelikult mul polnud lihtsalt und. Läksin jalutama. Lootsin, et äkki leian mingit stimuleerivat tegevust või siis kellegi, kes olekspiisavalt pädev seda pakkuma. Sina tundud olevat päris lootustandev kandidaat. Vähemalt teravmeelsusest puudu ei jää.”
„Kas sulle mentooliga sobib?”
Ulatasin vastust ära ootamata sigareti ja juhatasin äsja kohatud võõra suitsuruumi.
„Seltsiks ei jäägi?” imestas poiss, kui ebameeldivalt kuiva õhuga ruumi ust enda järel sulgemas olin. „Praegu sul pole ühtegi argumenti, miks seda mitte teha. Töökohustusi sul vaevalt hetkel on – vähemalt mitte midagi kiireloomulist, vastasel juhul sa poleks nii kaua ära olnud. Pealegi mulle tundub, et sul on minuga huvitav.”
„Mille põhjal sa seda viimast eeldad? Laienenud pupillid?”
„Exactly. Kehakeel ei valeta. Muide – ma avastasin enne midagi huvitavat. Sa olid kirjutanud post-it’i peale „Frankenstein”. Tükk aega mõtlesin, et kuhu ma nüüd sattunud olen. Esiteks see tühi lett, teiseks see paberilipakas – ja siis ilmusid sina välja, vihmast nõretav sina. Ma olin täiesti kindel, et olen tegelikult kodus Lasnamäel ja mul on mingi LSD-indutseeritud unenägu käsil. Liiga sürr.”
„Aga võib-olla sul ongi. Sul pole hetkel ühtegi argumenti, mille põhjal võiksid kindlalt väita, et kogu praegune situatsioon pole pelgalt su kujutlusvõime vili.”
„Ei, mul on üks väga hea argument,” muigas võõras salapäraselt. „Sinus on midagi, mis käiks isegi minu kujutlusvõimele üle jõu. Pidi olema nii, et inimene ei saa näha unes midagi, mida ta elus näinud või kogenud pole. Ning kuna ma pole näinud ühtegi tüdrukut, kes suudaks isegi vihmaveest nõretades oma võlu säilitada – sa oled kas ilmutis teispoolsusest või toimub see päriselt.”
Punastasin kergelt. See pani mind kahtlema, kas tollel nukra olemisega härral polnud mu osas mitte täiesti õigus olnud – et sisimas ma olengi üks naiivne plikatirts, suutmatu nägema varjatud ohte, võltskomplimentide taha peidetud manipulatsioonikatseid.
„Niisiis – Frankenstein. See pole tegelikult midagi erilist, lihtsalt üks mõte, mis mul enne tuli. Ma hakkasin mõtlema selle baari nime peale – Schrödingeri baar, mis on siis ilmselgelt sellest füüsika mõtteharjutusest inspireeritud,” seletasin.
„Jeps, kinnisesse karpi pistetud kass ja keegi ei tea, kas elus või surnud…” noogutas poiss ja süütas sigareti.
„Just, aga baari logol ongi kujutatud kassi, kellel üks lamp kinni löödud. Kuigi Schrödinger oli teadlase, mitte kassi nimi. Samamoodi on Frankensteiniga – enamasti viidatakse selle nimega just koletisele, kuigi Frankenstein oli samuti teadlase nimi. Ja Tšernobõli all mõistetakse enamasti sündmust, mitte kohta, kus see aset leidis. Ja analoogseid näiteid on tohutult. Ehk siis miskipärast hakkab domineerima üks konkreetne juhtum kogu terviku üle. On ju igasuguseid tooteid, mis on muutunud oma firmaga sünonüümseks…”
Alles baari sulgemise ajal otsustas noormees mind leti äärde üksi jätta, öeldes lahkudes mokaotsast head aega. Ma ei teadnud, kas lahkuti selle pärast, et pseudofilosoofiliste arutelude päevalimiit oli ületatud, või tüütas mu liiga innukas väljendusviis ta surmani ära. Enne kui tema nahktagi baariukse taha kadus, silmasin ta näol kerget salapärast muiet, mille sarnast olin mina kandnud juba terve õhtu. Nimetagem seda kutsehaiguseks.
Kui tuled olid pimendatud, kassa kokku loetud ja viimane laud lapiga üle pühitud, oli mu ainus soov koju magama minna.
Fakt, et olin unustanud selle sasipäise, arrogantse maneeri, kuid sümpaatselt pehmete näojoontega öise ränduri nime küsida, hakkas mind kummitama alles siis, kui leidsin samal hommikul taskust anonüümse sõnumi, milles mind tänati kellegi elu päästmise eest.
3
Ärkasin teisest toast kostuva kiljumise peale, mis ei jäänud detsibellide poolest alla haamri ja akutrelli serenaadile, millel oli vanas kodus tavaks mind äratada. Pidasin seal kööktoas vastu vaevalt 3 kuud, enne kui närvide häirekell liiga valjult klirisema hakkas.
Minu meelest pidanuks kortermajadele, kus elasid lisaks tüüpilist 8-17-rutiini harrastavatele kontorirottidele ka öövahetustes töötavad inimesed, kehtestama mingid eritingimused öörahu suhtes. Enne, kui lõpuks Priidu juurde kolida otsustasin, olin veendunud, et mu naabrid on moodustanud mu vastu