Mõned hetked hiljem leidsingi end uudistamas kappide ja kirjutuslaua sahtlite sisu. Põhiliselt olid sinna jäänud mingid vanad brošüürid, juhuslikud kritseldused ja tühjad sigarillotoosid. Sahtlitega kummut laua all oli lukus, võtit ei paistnud kuskil. Igikestvast uudishimust tõstsin selle korraks tagumise nurga najale ja tegin mõned raputavad liigutused, saamaks teada, mis luku taga peidus on. Helide järgi tundus, et tühjus.
Järsku meenus mulle ka üks teine asi, mis lukus oli, kuid mille võtit kellelgi käepärast ei olnud.
Suundusin kiiresti esikusse, krahmasin ukse juurde heidetud käekoti ja võtsin punaste kaantega märkmiku ettevaatlikult välja, mis siis, et pärast vastu seina loopimist polnud võimalik selle seisukorda kuigi palju hullemaks teha.
Eredad lambid lubasid lukule parema pilgu heita, mis pärast mõningast uurimist viis ka ideeni, kuidas see avada.
„Priit, ega sul siin juhuslikult mingisugust lukuga reisikohvrit pole?” küsisin uuesti kööki ilmudes. Poiss kortsutas seepeale kulme ja naeris üheaegselt.
„Sa hakkad reisile minema? Juba? Ma ei teadnudki, et sa nii püsimatu oled.”
„Väga naljakas,” torkasin vastu ja näitasin talle, millest taoline küsimus tekkinud oli. „Ma arvan, et kohvri võti peaks minema küll. Või mis sa arvad?”
Priit lükkas sügavkülmast võetud pitsa mikrolaineahju ja võttis siis märkmiku enda kätte uurida.
„Hmm, milliselt pubekalt sa nüüd selle pihta panid?” küsis ta kahtlustavalt. Mustas kirjas hoiatust lugedes turtsatas ta pilklikult naerda. „Näed! Raamat ütleks nagu ise ka, et ei tohi nuhkida. Sulle meeldib ohtlikult elada või?”
„See on minu oma. Ma luban, et ei anna sulle peksa, kui selle lahti teed. Ausõna.”
„Ah või nii!” Poiss sügas mõtlikult habet, avades seejärel suu ilmselt millegi sarkastilise ütlemiseks, kuid sulges selle enne, kui esimene häälik helilainesse kodeeritud sai.
„Nii, mis MacGyver ütleb?” küsisin kärsituks muutudes.
„No sellist võtit mul otseselt küll pole. Ma isiklikult prooviks kirvest – kui sa tõesti väidad, et see päevik on sinu oma ja lubad, et mingi vihane pubekas mind ära ei tapa, kui teada saab.”
„Luban,” noogutasin naerulsui. „Millal action’it näha saaks?”
„Kohe saabki. Oota.”
Priit heitis päeviku lauale ja siirdus korraks esikusse, kust oli hetk hiljem kuulda mitmeid kappe avanemas ja sulgumas, millele järgnes vali, kuid asjalik kolistamine. Küllap oli ta midagi leidnud.
„Kas see sobib? Või äkki hoopis see?” Poiss hüpitas ühes käes rasket mutrivõtit ja teises ahjuroopi. Minu hääl läks mutrivõtmele. Priit asetas seepeale punaste kaantega märkmiku keset linoleumpõrandat ja palus mul taganeda, et ma mutrivõtmega pihta ei saaks.
Poiss ise laskus päeviku ette kükakile ja valmistus andma lukule saatuslikku lööki.
„Üks, kaks, …”
Kõlas vali kolksatus. Õnnestumise heli.
Priit tõusis püsti ja andis päeviku koos lukust järele jäänud metallipuruga uuesti minu kätte. Lehtede vahelt libises välja kaks paberilipakat, ühel neist kirjas mingi telefoninumber, teisel elegantses kalligraafilises kirjas „quod me nutrit me destruit”.
„Mis need on?”
Võtsin lipikud korraks uurida. Tundus, nagu oleksid need vahepeal kokku kortsutatud ja siis uuesti lahti võetud ning seejärel kaante vahele aastateks tallele pandud.
„Pole õrna aimugi,” ütlesin kiirelt ja libistasin leiud tagasi päeviku vahele.
Mul oli valetamises must vöö.
2
Ärkasin Priidu voodis keset ööd, kell näitas umbes pool kuus. Ma polnud harjunud võõras kohas magama, mis tähendas, et lünkliku unega võisin järgmised kaks nädalat juba ette arvestada ning ühtlasi tervitada oma ellu naasnud vanu sõpru silmaaluste kottide näol.
Kellelegi ei meeldi ju muutused. Ja mina vihkasin neid. Kui intelligentsuse taset hinnataks kohanemisvõime järgi, küündiksin ma vaevu ahvidega sama pulka jagama.
Võtsin maast oma musta pusa ja hiilisin kikivarvul kõndides ukseni nagu järve kõige kohmakam luik. Lävel kiikasin veel korraks üle õla, kontrollimaks, ega ma Priitu äratanud polnud. Voodi oli tühi. Selgus, et ka Priit oli vahepeal üles ärganud ja toiminud samamoodi nagu minagi kavatsesin, ainult et oma tuppa hiilimise asemel läks poiss elutoas läpakasse ja sirvis nüüd unetuna käsipõsakil 9gag. com lehte.
„Hommikust, päikesepaiste, kuidas magasid?” kõlas Priidu irooniline tervitus. Ajasin vastuseks mõlemad pöidlad püsti ja kõndisin loiult oma mürkroheliste seintega tuppa. Päevik vedeles suletuna keset voodit. Mulle tundus, et ta flirdib minuga. Keelatud vili, mille punased kaaned ja lukk samaaegselt nii keelasid kui ahvatlesid mind.
„I dare you to read this,” laususin enda ette, lastes pilgul üle kaane sisse graveeritud tähtede libiseda. Need pastakatõmbed olid agressiivsed ja kindlad ning paistis tõenäoline, et olin nende trükitähtede kujuliste vagude rajamise käigus mitu pastakatera ära murdnud.
Teadsin juba ette, et magamisest midagi välja ei tule, niisiis klõpsasin laualambi põlema, hingasin sügavalt sisse ja avasin esimese lehekülje. Punase pastaka abil olid sellele kantud lohakas käekirjas read, mida illustreerisid lehe ülemistesse nurkadesse kritseldatud ämblikuvõrgud. Need olid ühed vähestest asjadest, mida joonistada oskasin, seega sodisin ma neid meelevaldselt kõikjale. Kontrolltöödele, raamatutesse, asfaldile, toaseintele, žiletitera abil nahale…
31. oktoober 2008
I’m at war with myself and I think I’m losing.
Hakkan nüüd päevikut pidama. Desperate as fuck, aga LizRey101 lubas, et kirjutamine aitab mõtteid koondada ja et pastaka-paberi kokkupuutele keskendumine on parim antidepressant. Efektiivsem kui Prozac ja Xanax kokku.
Aga nagu mida vittu ma kirjutan siia? Olen ilgelt diip ja panen oma filosoofilised mõtted kirja? Kirjutan, mida ma söönud olen? Arvutan kaloreid ja väljutamiste arvu kokku? Märgin kaalunumbrit iga päev üles? Mis mõttega? Kelle jaoks? Nagunii ma kellelgi seda sitta lugeda ei luba. Aga kõigil oleks pohhui nagunii. Kedagi ei koti. Arvutan enda lõbuks oma kaalunumbri ruutjuurt ja lõigun ennast nii palju kordi, kui palju vastus üle 7 ulatub?
Kas Sina tuleksid mu matustele? Mida sa näiteks pühapäeva hommikul teed? On plaanid tehtud?
Sorri, päevik. Ma ei viitsi.
Sa oled nõme, aga ära ole kurb, sest mina olen ka.
Ja ma raiskasin oma viimase taskuraha ära, et sind osta.
Sina võitsid.
Nende kasinate lausetega mu päevikupidamise periood loomulikult ei piirdunud. Lehitsemise käigus silmasin mõnes kohas isegi mitme lehekülje pikkuseid kirjutisi, mida ma ei mäletanudki, et minu sulest ilmunud oleks.
Esimesele leheküljele järgnes paar tühja lehte, järgmise sissekande kuupäevaks oli märgitud 24. november, käekiri tundus olevat stabiilsem. Lähemal vaatlemisel märkasin, et tint on osades kohtades laiali valgunud, nagu leheküljele oleks midagi tilgutatud.
Ma ei taha neid kuradi mõtteid!
Ma tean, et see, mida ma teen, on vale. Ma mängin tulega. See on nagu aeglane enesetapp. Mõned foorumist on selle teadmisega juba leppinud, et nad surevad enne oma vanemaid ja vanavanemaid. Saavad infarkti või lihtsalt lämbuvad ära. Ma ei saa neist aru.
Mina pole selline ju. Mina ei taha surra. Ma tahan, et see kõik lihtsalt läbi saaks.
Ma tean jah, et ükskord tuleb mingi tõsisem tagajärg kui see, et mul hambad