„Mis seal siis sees on? Mingid nõretavad armuavaldused kellelegi või?”
„Kõik on siin sees,” laususin vaikselt, punast kaant õrnalt paitades. „Kaasaarvatud see, kui sa mulle ükskord peale sattusid ja ütlesid, et ma peaksin abi otsima. See kõik on siin. See on ikka veel olemas. Ma ei teinud seda absoluutselt olematuks, vaid vastupidi, just jäädvustasin selle mingil imelikul kujul… Ma mõnes mõttes tahaksin selle looga uuesti tutvuda. Lihtsalt, et näha, kas ma olen nüüd oma vigadest õppinud. Sellest on ju nii kaua aega möödas.”
Ilme Raheli näol väljendas sügavat šokki. Ta teadis, millest jutt käib.
„Oled sa kindel, et nende asjade lugemine sulle kuidagi negatiivselt ei mõju?” küsis tüdruk murelikult. „Me räägime siin ju viie aasta pikkusest võitlusest.”
„Kuue,” parandasin. Kaheksa… Kümne?
„No seda enam! Deivi, kas seda on tõesti vaja?” ärritus Rahel. „Mõtle, kui see mõjub sulle päästikuna, ah? Vahel on targem minevikust lahti lasta ja mõned sillad lihtsalt ära põletada. Mis tähtsust sel kõigel enam on? Mida see lugemine sulle annaks?”
Kehitasin aeglaselt ja kõheldes õlgu.
„Kui mitte muud, siis kas või hoiatuse, et ma neid samu vigu ei kordaks.”
Õhtuks oli päeviku leidmise põhjustatud elevus taandunud, kuna mu prioriteetide nimekirjas pidi kõik poodiumikohad hõivama kolimine. Kogu kraam tuli kriitilisel pilgul põhjalikult läbi vaadata ja otsustada, mida võtta, mida jätta ning mida prügikonteinerisse viia. Heameelega oleksin kõik tolmused kastid juba ainuüksi laiskusest uude elamisse kaasa lohistanud, kuid esiteks poleks see olnud praktiline ning teiseks eeldanuks see umbes kolm korda suuremat pinda kui Priidu pakutav tuba kahetoalises korteris. See oli mu kesiseid finantse ja ebastabiilset elustiili silmas pidades parim variant – kui mitte ainuvõimalik.
Juba samal õhtul aitas Priit mul pööningult leitud ja eelmisest korterist kaasa toodud kraami autost majja transportida. Seda tundus korteri ahistavas kitsuses röögatult rohkem, kui olin arvestanud ning Priidu näoilmest järeldasin, et ka tema oli oma vaimusilmas näinud mind harrastamas vähe askeetlikumat elukorraldust. Ühelt poolt oli 22-aastase inimese kohta seitse kastitäit asju ja mõni üksik mööbliese üsna vähe, kuid sellele vaatamata puges sisse näriv kahtlus, et mind hakatakse nüüd ülbeks pidama, et kogu oma eluga võõrasse korterisse sisse marssisin.
„Ära ütle, et sa seda ette ei näinud!” torkasin kahjutult, kui olin tabanud Priidu tema esikusse ilmunud pappkastide suunas järjest hapumaid grimasse tegemas.
„Njah, nüüd vähemalt tean, et enne tuleb elamispinda laiendada, kui naisterahvaga kokku kolid.”
Poiss kratsis kergelt kukalt ja ulatas mulle seejärel härrasmehelikult käe, et põrandal laiuv takistusrada üheskoos ületada.
„Parem mitte. Sellest kukkumisest on terve külg üsna valus,” laitsin ma riskantsemad lapsikused selleks õhtuks maha. Tundsin neid pisikesi fantoom-klaasikilde jätkuvalt naha all endale valu tegemas.
„Vannitoakapis on spordigeeli, soojendab, valuvaigistit on ka. Tunne end nagu kodus,” pakkus poiss seepeale ja asus valmistama mu uues korteris veedetud aja esimest kohvi. „Mingeid muljeid on vist vara jagada?”
Vaatasin kella, korterisse saabumisest oli möödas vaevu kümme minutit.
„Praegu jah, aga kui viisteist minutit täis saab, võib vast esimest järeldused juba teha. Või mis sa arvad?”
„No tegelikult siin ju midagi ei muutu. Ainus vahe on selles, et külalise asemel oled sa nüüd kaasüürnik. Suht sama, lihtsalt kõlavam nimi. Pluss seitse kastitäit sodi, mis asub su vanematekodu asemel nüüd siin.”
„Sodi?” kergitasin kulme.
„Pardon, väljendusin valesti. Hindamatu sentimentaalse väärtusega esemed?”
„Juba parem. Mida sa oma vanematele Robini kohta ütlesid? Tood ta homme ära?”
„Ma ei teagi, paar päeva pidi nende arust okei olema, kuna emal on puhkus ja papsil pole samuti laste vastu midagi. Hiljem võib helistada neile ja küsida, et kuidas on, aga vaevalt ta nendele koormaks on. Poiss on tubliks meheks sirgumas, pole ära hellitatud ja liiga palju tähelepanu ei nõua. Hoiab pigem omaette, joonistab ja vaatab multikaid.”
„Ja kuidas Kikul läheb?”
„Ei teagi. Viimane kord, kui Eestis käis, nägi juba päris hea välja. Võimalik, et mulle ainult tundus. Meigiga saab igasugu asju varjata ja näitlejana on ta end varemgi tõestanud. Tundus lihtsalt selline… elus. Aga see tundus ikkagi võlts. Kujuta ette näitlejat, kellele mingi roll nii sujuvalt külge hakkab, et lõpuks polegi mingit tahet rollist välja tulla. Umbes nagu Béla Lugosi, kui ta Draculat mängis. Mingi legendi kohaselt ta isegi maeti selles kostüümis…”
„Ehk siis Kiku on nüüd Dracula?” naersin.
„Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis seda on ta lausa mitmes mõttes…” vajus Priit korraks endamisi mõttesse ning turtsatas seejärel samuti naerda.
„Nojah, loodame, et tal läheb seal Soomes hästi ja saab jalad varsti alla – heaoluriik ju ikkagi. Kohutav mõelda, mida ta üle on elama pidanud, nii noor tüdruk…”
Tegelikult ei teadnud ma absoluutselt, millest rääkisin. Teadsin vaid, et Kiku näol on tegemist Priidu lapse emaga ning et ta on põletanud kuulduste järgi ära rohkem aastaid kui elanud on. Ma ei teadnud tema pärisnimegi, rääkimata muust. Kiku lihtsalt eksis meievahelistesse vestlustesse vahel ära, teinekord seadis ta end nendes lausa nii mugavalt sisse, et ma ei olnud lõpuks enam kindel, kas Priit räägib minu või Kikuga. Teadsin, et tal oli kunagi olnud selle tüdrukuga üheöösuhe, mis võttis ootamatult liiga suured mõõtmed. Jah, nii juhtub, kui satutakse koos ühele peole, pilgud kohtuvad ning tutvumisprotsessi otsustatakse jätkata linade vahel. Ilma kaitsevahenditeta. Tegelikult ma ei tea neid täpseid detaile, et kas nad kasutasid kondoomi või millist brändi sai eelistatud. Ma lihtsalt tean, et Kiku jäi sellest ühest ainsast korrast rasedaks, aga siis, kui rasedus tuvastati, oli juba liiga hilja, et aborti teha. Kuigi Priit oli olnud esialgu sellest plot twist’ist šokis, otsustas ta lõpuks end kokku võtta ja proovida Kikuga päriselt tuttavaks saada. Sest noh, kui selgunuks, et neil ühiseid huvisid pole, on vähemalt laps ühine…
Priit neelatas ja tõmbas kohvikruusi kuidagi järsu liigutusega endale lähemale. Tõenäoliselt olin ma midagi valesti öelnud või teinud. Ta kippus isegi mu näoilmeid nii põhjalikult analüüsima, et iga kulmukortsutus või naerukurd vallandas temas teinekord mingi ülemõtlemise laviini ning selle tulemusena sai talle vahel paugupealt selgeks, mida ma ühest või teisest asjast arvasin.
Sellest konkreetsest teemast arvasin ma näiteks seda, et mul on antud loo kõigist kolmest osapoolest siiralt kahju. Priit aga ei sallinud kaastunnet, hoolimata sellest, kas see oli siiras, võlts, pealiskaudne või lõpmatult sügav, tituleerides selle kõige kasutumaks emotsiooniks.
„Tahad äkki korteris ringi vaadata? Sa pole oma uues toas käinudki eriti,” kostis poiss taskust telefoni otsides. „Vaata näiteks toa kujundus üle – kas tahad kogu mööbli alles jätta, või viskame midagi välja. Neid kappe tundub mõttetult palju, aga võib-olla on see minu kiiks. Ma helistan niikaua emale…”
„Kikule?”
„Minu emale,” kõlas täpsustus ning Priit andis diskreetse käeviibutusega märku, et köögist lahkuksin.
Ma ei olnud piisavalt lõbusas tujus, et talle vastu vaielda ja oma seltskonda talle sunniviisiliselt peale suruda, seega siirdusingi kohvitassiga oma uude tuppa.
Üle läve astudes paiskus mulle vastu segu lõhnadest, milles sisaldus puidu, värske voodipesu ja tubakasuitsu noote, mille Priidu eelmine korterikaaslane endast maha jätnud oli. Need esinesid lausa võluvalt dekadentlikus vahekorras. Priit ise ei suitsetanud, kirtsutades iga kord nina,