Putsi!
„Kuule, ma vist kahetsen seda…” Priit seisis uksel ja vaatas mind süüdlaslikult, ma ei saanud esialgu aru, mida ta sellega mõelnud oli. Poiss puges mu kõrvale voodisse ja pani käe mulle lohutavalt ümber, nii et sain oma pea mugavalt ta õlale toetada.
„Mida sa kahetsed? Et mind enda juurde elama võtsid?” küsisin ja rebisin end korraks kirjutisest lahti.
„Seda mutrivõtme asja kahetsen. Sa nutad ju. Mis kuradi asi see on, mida sa loed?”
Priit püüdis korraks päeviku sisse piiluda, mida tabades ma punased kaaned hoobilt kinni lõin ja päeviku lauasahtlisse torkasin.
„Ah, ei, pole midagi. Paljud on öelnud, et mul asuvad silmad märja koha peal,” vabandasin end üsna kohmakalt välja, või vähemalt püüdsin.
„Kaua me üksteist tunneme?”
„Kolm aastat umbes, mis siis?”
„Ma pole sind varem nutmas näinud,” kostis Priit mõtlikult.
„Sa oled mind üldse vähe asju tegemas näinud…” sõnasin haigutades ja läksin magama jäämisega uuele katsele.
Järgmine kord ärgates olin küll oma voodis, kuid Priidu käte vahel. Ma ei saanud sinna midagi parata, et tema soojuse ülekandumine minus nii magusa tunde tekitas, et kohe udupehmesse suhkrukoomasse vajusin. Mul ei olnud tema vastu tegelikke tundeid, aga ometi mõjus tema kohalolu ja lähedus rahustavalt, sisendades seda turvatunnet, mida vabas ja vallatus vallaliseelus tihtipeale vajaka jääb. See uinumise eelne magusus ei suutnud aga kunagi leevendada ärkamise mõrudust. Vingerdasin nüüdki kiiresti Priidu embusest välja, et kui ta ärkab, ei peaks me seda piinlikku hetke jagama. Ma tean, kuidas see oleks jätkunud. Pikk piinlik vaikus, millele järgneb kandiliste naljade laviin ning seejärel järsk teemavahetus, mis on varjatud ettepanek teeselda, nagu seda eelnevat intsidenti poleks kunagi juhtunud.
Platoonilised suhted olid keerulised. Eriti kui sellesse niigi keerukasse võrrandisse lisada füüsiline läbikäimine.
Kiire pilk Priidu mobiiltelefoni kellale ei pakkunud erilisi üllatusi – olin ärganud parajal ajal, et eesootav öövahetus mind liiga ruttu unega ähvardama ei hakkaks. Viimasel ajal oli 8-tunnise une tegemine saanud mu jaoks parajaks saavutustunde allikaks, kuna mu keskmine sooritus päädis viie tunniga, mis teadlasi uskudes pidi olema vähemalt kümne tuhande probleemi algpõhjus. Alates peavalust ja tumedatest silmaalustest, lõpetades söömishäirete ja depressiooniga. Been there, done that.
Olin juba punaste kaantega kaustiku vahelt sellekohaseid elusuuruses tõendeid otsima minemas, kui otsustasin viimasel hetkel ümber ja siirdusin hoopis kööki kohvi keetma. Tööle saabusin veidi enne kella ühtteist õhtul. Baari õhus levivad aroomid andsid märku kõrge joobeastmega klientuurist ja Reelika tülpinud olek märkis fakti, et selliste inimeste teenindamine tüdruku närvisüsteemi just ei hellitanud. Teda ümbritsev maagiline aura oli võlunud klientidelt välja küll päris kopsaka jootraha, aga need mündid ei paistnud Reelikat lohutavat.
„Thank god, et sa siin oled,” õhkas tüdruk, nähes mind leti taha saabumas, ja tegi mu suunas sügava kummarduse. „Ma mõtlesin, et suren reaalselt ära siia. Pool päeva igavled ja passid netis, ülejäänud aja jookse või segaseks ennast. Ma ei tahaks üldse sinu asemel siia jääda. Juba praegu luusib mingi kahtlane kontingent siin ringi. Kempsu põrand on raudselt süstlaid täis…”
„Siis ole õnnelik – sa ei pea minu asemel siia jääma,” muigasin ja pilgutasin Reelikale silma, mis oli märguanne, et tema vahetus on üle antud.
Seletamatu, kuid tuttavlik ängistav tunne puges rindu, kui Reelika mulle oma vahetuse lõppedes head ööd soovis ja seejärel ukse taha kadus, millel silt „EXIT. STAFF ONLY.” Tema oli pääsenud ja mind ootas ees kaheksa rutiinselt venivat tundi, mis täis igavusest ajendatud filosoofilisi arutelusid iseendaga. Neid katkestas enamasti vaid mõne üksiku kliendi palve talle õlu pudelist klaasi valada või valmistada mõni äraleierdatud Cosmopolitan või uskumatult tüütu Mojito. Õnneks tavaliselt meievaheline suhtlus sellega lõppes – elementaarne tervitus, tellimuse võtmine, tellimuse täitmine, arveldamine, lisasoov, tänusõnad. Siiski sattus aeg-ajalt Schrödingeri baari ka selliseid, kes ootasid minult oluliselt laiemat pädevusvaldkonda kui kokteilide segamine ja väljavalamine seda nõudis. Näiteks nägin ma paljude klientide jaoks kangesti psühholoogi moodi välja. Mõnikord peeti mind ka kupeldajaks või prostituudiks ning turistiinfo teenuse pakkumine oli neile lausa iseenesestmõistetav. Tänu sellistele inimestele oskasin peast loetleda lähiümbruskonna kümme kõige kuumemat turistiatraktsiooni, sama palju erinevaid rahvuskööke viljelevaid söögikohti ning samuti olid pähe kulunud kõik soodsa tariifiga taksofirmade numbrid. Vähemalt prostitutsiooni osas oli mul õigus nulltolerantsile…
„Ma pole seda eite kunagi – mitte kunagi armastanud!” kuulutas järsku minu jaoks täiesti võõras härra üle terve baari, enne kui viinapitsi suu juurde tõstis ja selle otsusekindlalt tühjendas. Jälle!
Mehe üldolek ei reetnud ühtegi vihjet sündmusest, mis vahetult enne baari sisenemist temaga juhtunud oli ja ajendanud teda kõiki baaris viibijaid oma eraellu pühendama. Ta ei näinud välja kuigi räsitud ega kulunud, pigem vastupidi. Võrreldes baari keskmise külastajaga nägi see meesterahvas vägagi soliidne välja. Mis viis mu järelduseni, et härraga juhtunu oli olnud sama ootamatu kui see, et ta minuga vestlust alustas.
„Kuidas palun?” küsisin viisakalt ja kritseldasin märkmepaberile üles oma viimase uitmõtte, mida ei raatsinud poolikuks jätta. Kirjutasin lohaka käekirjaga „Frankenstein” ja kinnitasin kollase lipiku arvutimonitorile, kus olid juba ees ootamas sama värvi paberid märksõnadega „white russian” ja „Alice” ja „uusaastalubadus”.
„Ah ei, vanamees lihtsalt toriseb veidi. Las ta toriseb.”
Mees osutas tühjaks jäänud viinapitsile, soovides lisa. Täitsin tema palve ja märkasin seejuures, et tema parema käe sõrmusesõrmes ilutses sügav roosa vagu, ilma ehteta. Võimalik, et ta oli selle alles mõni hetk tagasi, näiteks baariukseni jõudes, eemaldanud. Huvitav, kas ta viskas selle ära või oli ta selle taskusse peitnud, mõttega see hommikul pandimajja viia, et saadud raha eest oma alkohooliku karjääri pikendada? Või kavatses ta hoopis oma naise ja abielu osas ümber mõelda ja kõrvad peadligi koju roomata? Teeselda, et eelmine õhtu oli halb unenägu? Järgmisel nädalal põrutatakse Dubaisse või Egiptusesse, et unarusse jäänud abielule palmi all uus hingamine sisse puhuda…
„Neliteist aastat,” tõi anonüümne härra kuuldavale järgmise infokillu. „Neliteist aastat ja mitte midagi. Arvad, et oled elu näinud, aga ei – ikka tuleb üllatusi. Ja üllatab veel omaenda naine.”
„Kas te soovite sellest rääkida?” küsisin ettevaatlikult.
See oli tüüpsissejuhatus ajutisele psühholoogiametile, mida mul liigagi tihti öistes vahetustes pidada tuli. Olin valmis, et küsimusele järgneb ka seekord umbes tunnipikkune südamest südamesse vestlus, kuid minu üllatuseks läks mees juba pärast kolmandat pitsi nagist oma mantlit võtma.
„Mis ma sind, noort neidu ikka tüütan. Sinul on ju terve elu veel ees. Pole sul vaja teada, mis elu need vanainimesed elavad. Sinul on see aeg veel kaugel.”
Valmistusin juba kuuldu vastu ägedalt protestima – polnud ma ju midagi nii kogenematu ja naiivne, kui tema arvas, ent hoidsin end siiski tagasi. Mees paistis olevat endas liiga kindel ning ma ei tahtnud tema niigi halba ööd veelgi rohkem ära rikkuda. Vaidluses lüüasaamine oleks olnud ju kibevalus kaotus.
„Hüvasti, noor neiu. Ma soovin, et sinu silmad ei pea kunagi kurjust nägema,” sõnas närtsinud olemisega härra isalikult.
Ma ei hakanud mainima, et ta oli selle sooviga vähemalt kümme aastat hiljaks jäänud. Mu silmad olid näinud kurjust eest, tagant, külgvaates, kolmemõõtmelises plaanis, kümnekordse optilise suumiga ja ükskord nägin pea alaspidi ka.
Soovisin selle asemel viisakalt head ööd ja lohistasin härrast lauale jäänud viinapitsi tagaruumi. Alles leti taha