Üksinda. Alexandra Oliva

kannakõõluseid. Pusas juuksekuhi, mis kunagi ennemuistsel ajal oli olnud hobusesaba, langeb üle minu õla ning mu sõrmeotsad jäävad jalgadest umbes kolmekümne sentimeetri kõrgusele. Sellest ajast, mil olin alati suutnud ilma põlvi kõverdamata oma varbaid puudutada, on möödas aastaid, aga peaksin siiski ulatuma lähemale kui kolmkümmend sentimeetrit. Et ma ei küüni isegi pahkluudeni, tundub nagu täielik läbikukkumine ja kummalisel kombel otsekui truudusetus. Mitu nädalat enne kodust lahkumist pidasime igal õhtul abikaasaga nii-öelda strateegiaistungeid: tõmbasime end koos voodile kerra ja tegime ajurünnakut, et selgitada, mida ma peaksin tegema, et võita. Venitused olid üks neist asjadest, mida olime arutanud – painduvuse säilitamise tähtsust. Sääri kokku lüües ütlen endale, et edaspidi võtan igal hommikul ja õhtul aega selleks, et teha venitusi. Tema pärast.

      Olin tahtnud korda saata midagi suurt. Nii ma talle ka ütlesin eelmisel talvel ning see avaldus käivitaski kõik. „Üksainus viimane seiklus, enne kui proovima hakkame,” ütlesin ma.

      Mees mõistis mind või vähemalt väitis, et mõistab. Ta nõustus. Just tema leidis selle veebiaadressi ja pani ette, et võiksin kandideerida, sest mulle meeldib metsik loodus ja ma olevat kunagi öelnud, et leheprügist ehitatud onnid on lahedad. Ta pakkus lahendust nagu alati, sest matemaatilise mõtlemisega inimesed arvavad, et igale probleemile on olemas lahendus. Ja olgugi et mul on aina keerulisem teda tajuda, tean siiski, et ta vaatab mind. Tean, et ta on minu üle uhke – mul on tulnud ette äpardusi, aga ma annan endast parima. Ma püüan. Ja ma tean, et kui koju jõuan, haihtub see distants, mida ma praegu tunnen. Kindlasti.

      Ikkagi soovin, et mul oleks sõrmus kaasas.

      Rooman tagasi varjualusesse. Mitu tundi hiljem, kui vaatan läbi onni avause, kuidas taevas aina heledamaks muutub, mõistan, et ma ei ole maganud – kui välja arvata, et mäletan üht unenägu, nii et ju ma siis ikkagi magasin. Unenäos oli vesi. Ma olin kas mingil sadamasillal või paadis ja pillasin ta maha – oma vingerdava ja kuristava pisipoja, kes ei mahtunud kuigi hästi mu käte vahele ära. Ja miks ta mul üldse oli? Laps libises mul sülest maha ja mu jalad ei andnud liikuma ning ma vaatasin, kuidas ta vajub vetesügavusse, mullid suult tõusmas, kui ta nuttis, tehes staatilise elektri sarnast häält, ning ma seisin seal kõrval abitu ja ebakindlana.

      Kurnatuna libistan end varjualusest välja ning puhun lõkke uuesti põlema. Kuniks vesi soojeneb, söön ära allesjäänud pähklisegu, vahin tulle ja ootan, et unenägu tuhmuks, nii nagu need alati on tuhmunud.

      Käisin kolledžis, kui mind hakkasid esmakordselt kimbutama õudusunenäod sellest, kuidas ma kogemata tapan oma kogemata eostatud lapse. Seks oli minu jaoks midagi uut ning iga kogemust varjutas mure, et kondoom läheb katki. Üheöösuhte järel nägin veel nädalaid puhuti unenägusid, kus unustasin oma vastsündinu ja jätsin ta kuhugi maha, näiteks kuuma autosse, või siis keeras ta end laualt alla betoonpõrandale, kui ma parajasti ei näinud. Kord vähkres üks mu higiste käte vahelt välja mäe otsas ja mina vaatasin, kuidas ta kukub sealt kõrgelt alla vihmaussisuurusele maanteele. Kõige hullem oli siis, kui käisin kellegagi aktiivselt kohtamas, kui tegemist ei olnud mitte üheöösuhte, vaid armastuse või vähemalt kiindumusega. Õudusunenäod jäid harvemaks, kui jõudsin kahekümnendate keskpaika, ning lõppesid täielikult aasta jooksul pärast seda, mil olin kohanud oma abikaasat – esimest inimest, kellega koos olles olen kunagi arvanud, et äkki ühel päeval olen ma selleks valmis.

      Unenäod tulid tagasi esimesel ööl pärast metsamajakese ülesannet. Mitte igal ööl, vähemasti nii palju kui ma mäletan, aga ikkagi enamasti. Mõnikord ka siis, kui olin ärkvel. Ma ei pea isegi silmi kinni panema, piisab sellestki, kui mu pilk ei ole fookustatud, ja juba ma näengi oma poega. Alati poega. Ta on alati poisslaps.

      Kui olen oma plastpudelid täis valanud, löön onni jalaga laiali ja kustutan veega lõkke. Siis naasen sellelesamale ilmastikust puretud kolkateele, mida mööda olen umbkaudu ida poole astunud juba mitu päeva. Aeg-ajalt võtan kompassi kaelast ja kontrollin oma liikumissuunda.

      Olen kõndinud umbes tunni või kauemgi, kui valu õlas meenutab mulle, et ma ei teinudki venitusi. Oli vaja vaid mõnda tundi poolund, et ma juba unustaksin oma lubaduse. „Anna andeks,” vormin huultega, vaadates samal ajal üles. Edasi astudes lükkan õlad alla ja tahapoole, rühi sirgemaks. Täna õhtul, mõtlen ma. Täna õhtul venitan iga oma valutavat lihast.

      Kõnnin teekäänaku tagant välja ja näen eespool hõbedast sedaani, mis on pargitud viltu ja mille kõik rehvid peale tagumise vasakpoolse toetuvad mutta. Rahutustundega lähen edasi mööda sedaani libisemisjälgi, veepudel peksmas vastu puusa. Selge on see, et auto on sinna pandud meelega. Seal sees on kindlasti varustust või vihje.

      Mu kõht tõmbub krampi. Üritan hoida näoilme rahulikuna – ma ei näe kaameraid, aga tean, et need on peidetud mu pea kohal olevate okste vahele ja tõenäoliselt ka sõidukisse. Arvatavasti on nad saatnud ühe nendest kaameraga droonidest üles taevasse mind jälgima.

      Sa oled tugev, ütlen iseendale. Sa oled vapper. Sa ei karda seda, mis seal autos olla võib.

      Vaatan juhipoolsest küljeaknast sisse. Juhiiste on tühi ja kõrvalistmel on vaid kiirsöögi jäänused: rasvaplekilised pakkepaberid, ämbrisuurune vahtplastist tass, mille pruuniplekilisest kaanest turritab välja näritud kõrs.

      Üle tagaistme on laotatud käkras tekk ja pisike punane jahutuskast on surutud kõrvalistuja istme taha. Katsun tagumist ust ja selle avanemise heli on midagi niisugust, mida ma ei ole kuulnud juba mitu nädalat: lingi klõpsatus, luku avanemise hääl, nii iseäralik ja ometi nii tavaline. Olen seda kuulnud tuhandeid, kümneid tuhandeid kordi. See on heli, mida olen hakanud seostama lahkumisega – seos, mis seni oli alateadlik, sest samal hetkel, kui avan ukse ja kuulen luku klõpsatust, tunnen, kuidas mu hirm taandub kergenduseks.

      Sa lahkud. Sa pääsed siit minema. Lähed koju. Mitte mõtted, aga sõnatu kinnitus minult iseendale. Sa oled lõpetanud, ütleb mu keha mulle. On aeg minna koju.

      Siis tabab mind see hais ja ühe südamelöögi jagu hiljem mõistmine.

      Kohkun tagasi, komberdades kaugemale nende kõdunevast rekvisiidist. Näen nüüd seda ebamäärast inimkuju teki all. See on väike. Imepisike. Sellepärast ma teda aknast ei märganudki. Tema pealagi toetus otse uksele ja nüüd ripub see kergelt üle istme ääre, tumepruunide juuste läigatus libisemas teki alt välja. Mügarad, mis peaksid umbkaudu jalgu kujutama, ulatuvad vaid poole istme peale.

      See ei ole esimene kord, kui nad on kujutanud last, aga see on esimene kord, mil nad on kujutanud hüljatud last.

      „Heakene küll,” sosistan ma. „See nali on nüüd küll juba habemega.”

      Aga tegelikult ei ole: iga rekvisiit on täpselt sama kohutav ja jahmatav nagu eelmine. See on nüüd juba neljas – viies, kui arvestada ka nukku – ning ma ei tea, miks, kuidas need sobituvad mängu, mida need tähendavad. Löön ukse pauguga kinni ning see, see heli, mida ma seostan võiduka saabumisega, ajab mind veel rohkem vihale. Löön lapsemõõtu rekvisiidile vastu pead, pruunid juuksed jäävad ukse vahele.