Aga ma ei taha saada märjaks ja õnnetuks, ning kui ekstravagantne nende eelarve ka poleks, ei saanuks nad mitte kuidagi paigaldada kaameraid varjualusesse, mida ei olnud olemas enne, kui ma selle ehitasin. Kraabin jätkuvalt kokku sületäite viisi lehti ja võpatan, kui mööda mu varrukat jookseb üles umbes viiekümnesendise mündi suurune huntämblik. Äkiline liigutus paneb pea ringi käima. Ämblik klammerdub mu biitsepsi külge. Nipsan ta teise käega minema ja vaatan, kuidas ta põrkab lehepurusse mu prügist hüti kõrval. Ämblik komberdab sinna sisse ja ma avastan, kui vähe see mind morjendab – nad on kõigest kergelt mürgised. Korjan oma prahti edasi ja peagi on mu onni katusel seda juba umbes kolmekümnesentimeetrine kiht ning sees vooderduseks veelgi rohkem.
Panen mõned murdunud oksad, mille lehed ühele poole välja ulatuvad, konstruktsiooni peale, et seda kõike paigas hoida, ning keeran siis ringi ja näen, et tulest on alles veel vaid vaevu hõõguvad söed. Ma ei ole täna sugugi parlanksis. „See on see maja,” mõtlen ma. Olen ikka veel heitunud. Väikseid oksi murdes ja neid sütele loopides heidan uuesti pilgu oma varjualusele. See on madal korratu hurtsiku välimusega sasipundar, mille igast küljest turritavad kõigis suundades välja oksaraod. Mäletan, kui hoolikalt, kui aeglaselt ma varem oma varjualuseid ehitasin. Tahtsin, et need oleksid sama ilusad nagu Cooperi ja Amy omad. Nüüd huvitab mind ainult funktsionaalsus, olgugi et ausalt öeldes näevad lehepurust ehitatud onnid kõik välja enam-vähem ühesugused – kui mitte arvestada seda suurt, mille me ehitasime üheskoos enne Amy lahkumist. Too oli tõeline iludus, kõige peal nagu roogkatuseks omavahel kokkupõimitud oksad, ruumikas meie kõikide jaoks, kuigi Randy magas eemal omaette.
Joon veel natuke vett ja istun oma uuesti elluäratatud lõkke juurde. Päike on loojunud ja kuud ei paista. Leegid võbelevad, mu parem prilliklaas on määrdunud, läbi selle paistab lõke kiirtevihke laiali pilduvat.
Aeg on end järjekordselt üksinda magama sättida.
2
Avasaate esimeses kaadris on Jäljekütt jõe ääres. Ta on riietatud musta ja tema nahk on tume, ülesküntud mulla karva. Ta on aastaid püüdnud luua endale suure kassi aurat ning nüüd õhkub temast pingutuseta kassilikku võimu ja graatsiat. Mehe nägu on rahulik, ent silmad uurivad pingsalt vett, nagu jahiks ta midagi jõevoolust. Jäljekütt hoiab end kergelt kaardus, nii et vaatajatele tundub, et ta on hüppevalmis – mida ta ründab? –, ning siis pilgutab mees taeva poole silmi ja äkitselt tundub sama tõenäoline, et ta leiab endale hoopis päikeselaigu, kus teha väike uinak.
Jäljekütt kaalub oma valikuvõimalusi: kas proovida ületada jõge siinsamas või otsida ülesvoolu paremat kohta? Ta on kindel oma suutlikkuses jõuda kivilt kivile hüpates üle kuus meetrit laia jõe, mis on kiire vooluga, aga mitte sügav, ent seal on üks kivi, mis paneb ta muretsema. Mehele tundub, et ta näeb, kuidas kivi voolu jõul kõigub. Jäljekütile ei meeldi märjaks saada, aga ta imetleb vee võimu asju muuta ning see imetlus paneb ta naeratama.
Vaatajad annavad naeratusele oma põhjenduse. Need, kellele Jäljekütt rassi või olemise poolest ei meeldi – nad ei ole teda seni rohkem näinud kui ainult seal seismas, nii et nende vastumeelsus saab olla üksnes eelarvamus –, peavad naeratust ülbuseks. Üks iseäranis kriitiline stuudioprodutsent näeb seda kaadrit ja mõtleb kahjurõõmsalt: „Tema õelus paistab välja.”
Jäljekütt ei ole õel ja tema enesekindlus on igati õigustatud. Ta on ületanud kaugelt halvaendelisemaid ohtusid kui kiirevooluline madal jõgi ning palju elulisemaid raskusi kui see, mis teda jõe teisel kaldal ootab – esimene kunstlik katsumus.
Teisel pool jõge kohtab Jäljekütt esimest korda ka oma ühtteistkümmet konkurenti. Ta teab, et tal tuleb tegutseda ka meeskonnas, ent ta ei taha mõelda teistest mingil muul moel kui konkurentidest. Seda oli ta selgitanud ka enne võistlust temaga tehtud intervjuus muu jutu hulgas, kuid talle kui kõige tugevamale võistlejale ei antud võimalust poolehoidu tekitada. Jäljeküti põhjendused lõigati välja ja kaadrisse lükiti vahele klipp, kus ta valge seina taustal ütleb terasest pilgul vaid sõnad: „Ma ei ole tulnud siia kogemusi saama. Ma olen siin selleks, et võita.”
Tema strateegia on lihtne: olla teistest parem.
Jäljekütt viivitab. Kaader liigub tormava voolu peale ja läbi paksudes lehtedes okste sinna, kus Ettekandja põrnitseb kompassi. Tal on jalas mustad dressipüksid ja seljas neoonroheline spordirinnahoidja, mis rõhutab tema punaseid lahtiste lokkidena õlgadest allapoole ulatuvaid juukseid. Violetne rätik on tal seotud kaela salliks. Ta on peaaegu meeter kaheksakümmend pikk ja sale. Tema piht on imepeenike. „Hämmastav, et ta siseorganid tema sisse ära mahuvad,” pilkab internetis üks naljahammas. Ettekandja nägu on piklik ja kahvatu, jumet tasandab paks kiht SPF-20 päikesekaitsekreemi. Tema lauvärv on rinnahoidjaga sama tooni ning sädelev.
Ettekandja ei pea jõge ületama, tal on vaja ainult kompassi kasutada, et leida tee läbi metsa edelasse. Tema jaoks on see väljakutse ning kaader annab seda kenasti edasi: Ettekandja seisab, ning lokid raamivad ta nägu, kui ta end ringi keerab ja võõrast seadeldist uurib. Ta hammustab alumist huult osalt seepärast, et on segaduses, ja osalt seepärast, et usub end sellisena seksikas välja nägevat.
„Kas põhja näitab punane või valge ots?” küsib ta. Tal on palutud oma mõtteid valjusti mõelda ja seda ta edaspidi ka teeb. Sageli.
Ettekandja saladus, mida vaatajatele ei räägita, seisneb selles, et ta polnudki kandideerimisavaldust esitanud. Tema oli saatesse värvatud. Telesarja juhid otsisid atraktiivset, ent sama hästi kui kasutut naist, võimaluse korral punapead, sest nad olid juba valinud välja kaks brünetti ja ühe blondiini – mitte küll plaatinablondi, aga piisavalt blondi, sedasorti juustega, mis päikese käes heledamaks pleegivad. Jah, mõtlesid nad, üks kaunis punapea võtaks osalejate rühma kenasti ümmarguseks kokku.
„Okei,” ütleb Ettekandja. „Punane nool on teravama otsaga. See peab olema põhi.” Ta keerab end ringi, hammustades uuesti huult. Osuti jääb N-tähe peale pidama. „Ja mul on vaja minna … edelasse.” Ning kuigi kompassil on ilmakaared selgesti tähistatud, ütleb ta laulval häälel: „KELK: kagu, edel, loe, kirre.”
Ta hakkab kõndima lõuna poole, pomiseb uuesti mälutehnilist võtet ja keerab keha paremale. Mõni samm hiljem jääb ta seisma. „Oot,” ütleb ta. Vaatab kompassi, laseb osutil paigale loksuda ning keerab vasakule. Lõpuks astub ta õiges suunas. Ta naerab natuke ja ütleb: „See ei olegi eriti keeruline.”
Ettekandja teab, et tal on vähe võiduvõimalusi, aga ta ei olegi tulnud siia võitma. Ta on tulnud muljet avaldama – produtsentidele, vaatajatele, kõigile. Jah, ta töötab täiskohaga Hispaania restoranis, aga kuueaastaselt oli ta mänginud peaosa ühes kommireklaamis ning ta peab end eeskätt näitlejaks, seejärel modelliks ja alles kolmandana ettekandjaks. Puude vahel kõndides mõtleb ta midagi, mida ta valjul häälel välja ei ütle: „Sellest saab minu suur läbimurre.”
Jõe ääres otsustab Jäljekütt, et kivi on siiski suhteliselt väike oht ja et takistus, mida ta teab, on parem kui tundmatus. Ta hüppab. Monteerija aeglustab stseeni ning vaatajatele jääb mulje, nagu oleks tegemist dokumentaaliga ja Jäljekütt olekski justkui see suur kass, kes ta salajas arvab end eelmises elus olnud olevat. Vaatajad näevad tema hüppe pikkust ja jõudu. Nad näevad – mõni on juba märganud, aga lähivõte tõmbab neile ka ülejäänute tähelepanu – mehe kummalisi, ent selgesti äratuntavaid jalanõusid, nende kollane logo on nagu pisike värvikarjatus keset jalga tema muidu tumedal kujul. Nad näevad tema varvasbotastes eraldatud varbaid haakumas kivi külge. Nad märkavad tema tasakaalu, kiirust ja kontrolli liigutuste üle ning mõni vaatajatest mõtleb: „Ma peaksin ka endale paari selliseid jalanõusid hankima.” Kuid Jäljeküti jalanõud kõigest rõhutavad tema enesevalitsust, mis saab kauni väljenduse, kui ta hüppab kivilt kivile üle lainetava vee. Tema keha tundub liikumises pikem kui siis, mil ta paigal seisis, ning ka selles osas sarnaneb ta kassiga.
Mehe parema jala päkk