Ühes vahekäigus on põrandale laiali läinud pakk maisikrõpse. Kellegi jalg on suurema osa hunnikust puruks tallanud. Suur jalajälg selgelt eristuva kontsaga. Töösaabas, mõtlen ma. See on mõne mehe oma – mitte Cooperi, tema väidab, et ei ole juba aastaid saapaid kandnud. Võib-olla Julio. Kükitan ja võtan ühe maisikrõpsu üles. Kui see on värske, tean, et mees oli siin alles hiljuti. Surun krõpsu sõrmede vahel puruks. See on kopitanud ega ütle mulle midagi.
Kaalun võimalust krõps ära süüa. Ma ei ole pärast majakesest lahkumist midagi söönud, viimati sõin enne haigeksjäämist ning see oli mitu päeva, võib-olla nädal tagasi, ma ei tea. Olen nii näljane, et ei tunnegi enam nälga. Olen nii näljane, et ei suuda oma jalgu päriselt valitseda. Üllatan end pidevalt sellega, et komistan ikka ja jälle kivide ning puujuurte otsa. Ma näen neid ja üritan neist üle astuda, ma usun, et astungi neist üle, aga siis jääb mu varvas millegi taha kinni ning ma komistan.
Mõtlen kaamera peale, oma abikaasale, kes vaatab mind söömas maisikrõpse maapoe põrandalt. Söök ei ole seda väärt. Nad pidid mulle midagi muud jätma. Lasen krõpsul maha kukkuda ja hiivan end püsti. See liigutus paneb mu pea ringi käima. Seisan, püüdes tasakaalu tagasi saada, siis kõnnin köögiviljaleti juurde. Tosinad mädanenud banaanid ja krimpsus pruunid kerad – õunad? – vaatavad mu möödumist. Ma tean nüüd, mis on nälg, ja mind ajab vihaseks, et nad on lasknud nii palju toitu raisku minna lihtsalt õhustiku tekitamiseks.
Viimaks ometi välgatab miski alumise riiuli alt. Laskun neljakäpakile. Kompass, mis mul nööriga kaelas ripub, kukub kõlksatusega põrandale. Topin kompassi särgi ja spordirinnahoidja vahele, märgates samal ajal, et selle alumist äärt kaunistanud taevasinine värvilaik on peaaegu nähtamatuks kulunud. Olen nii väsinud, et pean endale meelde tuletama: see ei ole oluline; see tähendab ainult, et praktikandile, kes pidi riiet värvima, anti odav värv. Naaldun allapoole. Riiuli all on purk maapähklivõid. Kaane alt algav väike mõra kaob teises otsas sõna „orgaaniline” juures sildi taha täpselt O-tähe kohal. Libistan sõrmega üle klaasil oleva jälje, aga ei tunne, et klaas oleks katki. Loomulikult jätsid nad mulle maapähklivõid; ma vihkan maapähklivõid. Libistan purgi endale seljakotti.
Poe joogikülmikud on tühjad, kui välja arvata mõni purk õlut, aga neid ma ei võta. Olin lootnud leida vett. Üks mu plastmassist veepudel on tühi ja teine, kõigest veerandi jagu täis, peksab vastu mu külge. Äkki jõudis keegi teine siia enne mind; neil oli meeles, et vesi tuleb alati läbi keeta ja nad ei olnud kaotanud mitut päeva üksinda metsas oksendades. Kes iganes selle jalajälje ka jättis – Julio või Elliot või see nohik asiaat, kelle nimi mul meelde ei tule –, sai paremad asjad endale ning viimaseks jäämine seda tähendabki: mõranenud purk maapähklivõid.
Ainuke osa poest, mida ma veel läbi pole otsinud, on kassa. Ma tean, mis mind seal ootab. See lehk, mille haistmist ma ei tunnista: roiskunud liha ja loomade väljaheited, kerge formaldehüüdi hõng. Hais, mida ma nende arvates peaksin pidama surnud inimese omaks.
Tõmban särgi üle nina ja lähenen kassaaparaadile. Nende rekvisiit ongi seal, kus ma eeldasin, leti taga põrandal, nägu ülespoole. Seekordsele on nad pannud selga flanellsärgi ning jalga kargopüksid. Läbi särgi hingates astun üle rekvisiidi leti taha. Liikumine ärritab üles kärbseparve, mis sumistades minu poole lendab. Tunnen nende jalgu, nende tiibu, nende tundlaid oma naha vastas tõmblemas. Mu pulss kiireneb ja hingeõhk immitseb kõrgemale, muutes mu prillide alumised ääred uduseks.
Lihtsalt järjekordne katsumus. Ei midagi muud.
Näen põrandal kotikest pähkliseguga. Haaran selle kätte ja tõmbun tagasi – läbi kärbsepilve, üle rekvisiidi. Välja mõranenud ja kõverast uksest, mis pilkab mu lahkumist aplausiga.
„Käi perse,” sosistan, käed põlvedel, silmad suletud. Neil tuleb seda tsenseerida, aga käigu nad ise ka perse. Vandumine ei ole reeglivastane.
Tunnen tuuleõhku, aga mitte metsa lõhna. Kõik, mida haistan, on selle rekvisiidi lehk. Esimene nii hullusti ei haisenud, aga ta oli värske. See siin ja too, mille ma majakesest leidsin, peaksid tunduma vanemad, arvan ma. Nuuskan rohmakalt nina tuulde puhtaks, aga tean, et kulub veel tunde, enne kui see lõhn minust lahkub. Ma ei suuda süüa, kuni see läinud on, kui meeleheitlikult mu keha ka kaloreid ei vajaks. Pean edasi liikuma, siit kaugemale minema. Leidma vett. Ütlen endale seda, aga pähe jääb kumisema hoopis teine mõte: majake ja nende teine rekvisiit. Sinisesse mähitud nukk. Selle faasi esimene tõeline katsumus on muutunud sültjaks mälestuseks, mis jättis alatiseks pleki mu teadvusse.
„Ära mõtle sellele,” ütlen ma endale. Käsk on tulutu. Veel mitu minutit kuulen ma tuules nuku karjeid. Ja siis – aitab – ajan end sirgu ja panen pähklipaki oma musta seljakotti. Tõstan koti õlale ja puhastan prille mikrofiibrist särgi alumise servaga, seda pikkade varrukatega särki kannan ma jope all.
Seejärel teen sama, mida olen teinud peaaegu iga päev pärast Känguru lahkumist: kõnnin ja otsin vihjeid. Känguru, sest ükski kaamerameestest ei olnud nõus meile oma nime ütlema ja tema varahommikused väljailmumised meenutasid mulle üht matka Austraalias aastaid tagasi. Teisel päeval väljas olles olin ärganud Jervis Bay lähedal rahvuspargis ning leidnud muru sees istumas ja mind jõllitamas ühe hallikaspruunika Benneti känguru. Meie vahemaa ei saanud olla rohkem kui poolteist meetrit. Olin maganud kontaktläätsedega, ja kuigi mu silmad sügelesid, nägin selgesti heledat karvatriipu känguru põsel. Loom oli ilus. Pilk, mille ma oma imetlusele vastu sain, tundus hindav ja aukartustäratav, kuid ka läbinisti erapooletu – nagu kaameralääts.
See analoogia ei ole muidugi täiuslik. Inimkänguru ei ole pooltki nii kena nagu päris kukkurloom ning ühe matkaja ärkamine ja hüüe „Känguru!” ei paneks teda minema hüppama. Ent Känguru oli alati esimesena kohal, esimene, kes suunas oma kaamera mu näo poole ega öelnud tere hommikust. Ja kui nad meid rühmalaagrisse jätsid, oli just tema see, kes ilmus uuesti täpselt nii palju varem, et võtta üles kõik soovitud pihtimused. Sama usaldusväärne nagu päikesetõus kuni individuaalülesande täitmise kolmanda päevani, mil päike tõusis ilma temata, käis üle taeva ilma temata, loojus ilma temata – ja mina mõtlesin, et eks see pidi lõpuks ju juhtuma. Lepingus oli kirjas, et me jääme pikkadeks perioodideks üksinda ning meid jälgitakse eemalt. Olin selleks valmis, isegi ootasin seda, et mind vaadeldaks ja arvustataks diskreetselt, mitte varjamatult. Nüüd hüppaksin rõõmust, kui kuuleksin Kängurut läbi metsa trampimas.
Olen nii tüdinenud üksiolemisest.
Hilissuvine pärastlõuna voolab mööda. Helid minu ümber moodustavad kihte: mu sammude kahin, lähedal asuva rähni trummipõrin, tuulesahin puulehtedes. Puhuti liitub veel teinegi lind, kelle hõige on sulni kõlaga tšip-tšip-tšip-tšippi-tšip. Rähni oli lihtne ära tunda, aga seda teist lindu ma ei tea. Hajutan oma tähelepanu janult eemale, kujutades ette, milline võiks olla lind, kes käib kokku sellise lauluga. Pisike, mõtlen ma. Erksavärviline. Kujutlen lindu, keda ei ole olemas: väiksemat kui minu rusikas, erkkollaste tiibadega, sinise pea ja sabaga, kõhu peal muster, mis meenutab hõõguvat sütt. See oleks muidugi isaslind. Emane, nagu linnud tihtipeale ikka, oleks tavaline, pruun.
Söelinnu laul kostab kaugemalt veel viimast korda ja siis kõlab ansambel tema puudumise tõttu nõrgemalt. Mu janu tuleb tagasi, nõnda tugevana. Tunnen vedelikupuuduse näpistust meelekoha taga. Haaran oma peaaegu tühja pudeli, tunnetan selle kergust ja pudeli kaanekonksu külge seotud koorikulise sinise kaelaräti kangast. Tean, et mu keha suudab ilma