Järgneb hulk suures plaanis pihitoole, kõigi taustaks üldine metsik loodus.
Ettekandja, kes teab, et tema ainuke võimalus raha võita on saada vaatajate lemmikuks: „Mida ma esimese asjana teen, kui võidan miljoni? Lähen randa. Jamaicale, Floridasse, ma ei teagi, kuhugi ülimõnusasse kohta. Võtan oma bestikad kaasa ja istun päev otsa rannal, joon cosmo’sid ja kõike, mida nad pakuvad, mille lõpus on -tini.”
Rantšeero, ausa õlakehitusega: „Mina tulin siia raha pärast. Ma ei tea, mis neil meile varuks on, aga mul ei ole küll plaanis turvasõnu öelda. Mu poisid hoolitsevad praegu kodus rantšo eest, aga mina tahan, et nad saaksid minna ülikooli. Ma ei suuda mingil juhul selle eest maksta ja samal ajal jääda ilma nende töökätest. Sellepärast ma siin olengi, oma laste pärast.”
Heledate juuste ja pruunide prillidega naine. Kandideerimisvideos oli tal süles kollane sisalik ja monteerija näeb temas enamat kui juukseid. „Tean, et see kõlab naeruväärselt,” ütleb naine, „aga ma ei tulnud siia raha pärast. Selles mõttes, et ega ma miljonist dollarist ära ei ütleks, aga oleksin ennast ka ilma niisuguse auhinnata kirja pannud. Ma olen peaaegu kolmekümnene, kolm aastat abielus olnud, aeg on astuda järgmine samm.” Loomaaed hingab närviliselt välja. „Lapsed. On aeg saada lapsi. Kõik, keda ma tunnen, kellel on lapsed, räägivad, et miski ei ole siis enam kunagi endine, et lapsed muudavad su elu, et jääd ilma kogu endale pühendatud ajast. Ma olen selleks valmis, olen nõus loovutama osa oma individuaalsusest, ja noh, muidugi tervest mõistusest. Aga enne kui see juhtub, enne kui ma vahetan oma nime ema tiitli vastu, tahan teha läbi veel viimase seikluse. Sellepärast olen ma siin ja sellepärast ei kavatsegi ma loobuda, mis ka ei tuleks.” Ta tõstab üles paberilehe, kuhu on kirjutatud turvalause, ja rebib selle pooleks. Tegu on sümboolne – tal on lause juba meelde jäetud –, aga sugugi mitte vähem siiras, hoolimata žesti dramaatilisusest. „Niisiis,” ütleb ta, vaadates kaamerasse salakavala intensiivsusega, naeratus peidus tõsise ilme taga, „andke tulla.”
3
Laman oma varjualuses mitu öötundi, aga ei suuda magama jääda pitsituse tõttu, mida tunnen igal pool: jalgades, õlgades, seljas, otsaesisel, silmades. Mu jalavõlvid karjuvad, nagu oleks ainult liikumise surve hoidnud nad terve päeva vait. Minu uuesti vedelikuga täitunud keha tuikab, see on muutunud ja vajab midagi enamat.
Lõpuks lükkan seljakoti varjualuse esiküljelt välja ning rooman öhe. Lehed krabisevad mu peopesade ja põlvede all ning mu lahtised saapapaelad lohisevad nagu maod. Külm õhk näpistab mu põski. Ma peatun, kuulen kilke ja sirtsuvaid konni. Oja, tuul. Mulle tundub, et kuulen nähtamatut kuud. Tõusen püsti, jättes prillid kokkupanduna kotirihma külge. Ilma nendeta näen vaid eri toonides halli hägu, mis on justkui piksliteks jagatud. Rinna kõrgusel hoituna paistavad mu peopesad kahvatud, nende piirjooned peaaegu selged. Hõõrun oma vasaku käe nimeta sõrme alumist osa ja elan uuesti läbi seda rahutut südamepekslemist nagu siis, kui valgest kullast sõrmuse ära võtsin. Mäletan, kuidas libistasin selle tagasi sametiga vooderdatud karpi ning asetasin oma tualettlaua ülemisse sahtlisse. Mu abikaasa oli parajasti vannitoas, pügas oma habet selliseks ühtlaseks tüükaks, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Teel lennujaama rääkis tema rohkem kui mina, oleksime nagu rollid vahetanud. „Sul läheb seal kindlasti imehästi,” ütles ta. „Ma ei jõua ära oodata, et saaksin juba seda vaadata.”
Hiljem, lühikesel lennul Pittsburghi hoidsin tagasi nuukseid ja surusin otsaesise vastu akent, jagades oma ärevust taevaga, aga mitte norskava võõraga minust vasakul. Lahkumine ei olnud vanasti nii raske, aga kõik oli olnud teisiti, enne kui kohtasin oma abikaasat. Varem – kui olin lahkunud Stowe’st, et minna ülikooli; tol suvel, mil olin rännanud võõrastemajast võõrastemajja üle kogu Lääne-Euroopa; või kuus kuud Austraalias pärast Columbia ülikooli lõpetamist – maandas mu hirmu alati ootusärevus, nii et kaalukausid said tasa. Lahkumine oli ikka hirmutav, aga mitte kunagi raske. Ent seekord ei jätnud ma seljataha mitte üksnes tuttavat elu, vaid ka õnne. Nende vahel on erinevus, mille suurust ei olnud ma kuidagi osanud ette aimata.
Ma ei kahetse ei New Yorki, ei Euroopat ega Austraaliat. Ma ei ole päris kindel, kas kahetsen isegi siiatulekut, küll aga kahetsen, et ei võtnud kaasa oma abielusõrmust, millised ka poleks olnud mulle antud juhtnöörid. Ilma sõrmuseta tundub armastus, mille ma maha jätsin, liiga kauge ning plaanid, mida tegime, liiga ebareaalsed.
Lennujaamas lubas abikaasa mulle pensionile saadetud hurta, kelle võtmisest me olime rääkinud sellest ajast saadik, kui endale maja ostsime. „Me leiame mõne toreda, kui sa koju tagasi jõuad,” ütles ta. „Tähnilise, mingi eriti naeruväärselt pika võistlusnimega.”
„Ka lapsed peavad sellega nõus olema,” vastasin, sest seda ma ju pidingi ütlema, see oli põhjus, mille ma lahkumiseks olin esitanud.
„Tean,” ütles ta. „Ma otsin, kuni sa ära oled.”
Huvitav, kas ta otsib ka praegu. Jääb kauemaks tööle, ehkki tegelikult surfab Petfinderis või vaatab hurdapäästmisorganisatsiooni veebilehte, mida olime näinud taluturul mõni nädal enne mu lahkumist. Või ehk on ta lõpuks ikkagi läinud välja selle uue tüübiga oma töö juurest, kelle kohta ta on juba mitu korda öelnud, et too tundub üksildane.
Võib-olla istub ta kodus pimeduses ja mõtleb minu peale.
Üksinda hallis öös seistes, vaadates lehti tuules laperdamas, vajan ma teda. Mul on tarvis tunda tema rinda oma põse vastu pekslemas, kui ta naerab. Mul on vaja kuulda teda kurtmas nälga ja seljavalu, et saaksin heita kõrvale oma ebamugavustunde ja olla tugev meie mõlema, mitte ainult iseenda eest.
Siin ei ole mul temast midagi peale mälestuse ja iga ööga tundub ta järjest kaugenevat.
Mõtlen oma viimasele vihjele. „Kodu, kallis kodu.” Suund, mitte sihtpunkt, sest ma ei kujuta ette, kuidas nad oleksid saanud plaanida, et pean kõndima üle kolmesaja kilomeetri koju. Pilge.
Mu kõht koriseb – valjemini kui kilkide või konnade hääled – ja ühtäkki meenub mulle, mida tähendab olla näljane, selle asemel et lihtsalt teada, et peaksin sööma. Rõõmus, et mu tähelepanu on kõrvale juhitud, otsin seljakotist välja pähklisegu ja avan paki. Valan peopesale umbes saja kilokalori jagu pähkleid ja kuivatatud puuvilju. Haletsusväärse hulga, põngerja peotäie. Keeran kotikese pealt kinni ja libistan selle oma jakitaskusse. Kõigepealt söön pahaksläinud rosinaid, nende kõrvale maapähkleid, mandleid ja purunenud poolikuid India pähkleid. Neli šokolaadikommi jätan lõpuks. Need panen kõik koos viimasena keelele, surun vastu suulage ja tunnen, kuidas kommide õhukesed koorikud murenevad.
Oli aeg, mil kartsin, et vajadus mehe järele on nõrkus. Et igasugune mööndus, mille ma teen oma iseseisvusele, on mu identiteedi reetmine, kompromiss jõuga, mida olen alati kasutanud, et tõukuda tuttavast eemale tundmatu poole. Ära maalt, et minna linna, ära linnast, et minna välismaale. Olin alati end tagant sundinud – kuni kohtasin teda: muretut sportlikku elektriinseneri, kes teenis aastas kuuekohalisi numbreid, samal ajal kui mina kraapisin kokku nelikümmend tuhat, selgitades imetajate ja reptiilide erinevusi kriiskavate ja pidevalt nihelevate koolilaste kampadele. Mul kulus kaks aastat, enne kui suutsin tunnistada,