Kadunud riigid. Norman Davies

päevakavas on jahiretk, osaleb ta selles, aga ta ei kanna oma vibu kunagi ise, pidades seda kuningaseisusele alandavaks. Kui ta märkab lindu või metslooma … sirutab ta käe selja taha ja võtab paažilt pingutamata nööriga vibu … Ta võib teie käest küsida, missugust kohta ta peaks teie meelest tabama, teie peate siis ütlema, ja ta laseb noole lendu. Kui nool ei taba … on viga enamasti teie silmanägemises ja mitte vibuküti oskustes. Tavalistel päevadel meenutab tema söögilaud lihtsa kodaniku oma. Laud ei äga suure hulga tobedate ja halvasti viimistletud hõbedast lauanõude all, mida tassivad hingeldavad teenrid, tähelepanu on pigem vestlusel kui taldrikul, käib mõistlik arutelu või siis vaikitakse. Kardinad ja drapeeringud … on vahel purpurpunasest siidist, vahel lihtsast linasest riidest; siin on määrav kunst, mitte hind … Tooste öeldakse vähe … Lühidalt öeldes leiate siit Kreekale omast elegantsi, gallialaste rõõmsat meelt, itaallaste taibukust … ja kuninga õukonnale iseloomulikku distsipliini … Pärastlõunapuhkus … jääb mõnikord pooleli. Kui tuleb soov mängida lauamänge, otsib ta kähku täringud välja, uurib neid hoolikalt, raputab peekrit vilunud moel, teeb kiiresti heite, räägib nendega naljatamisi ja jääb kannatlikult tulemust ootama. Hea heite puhul ta tavaliselt vaikib, aga halvale viskele reageerib elavalt … säilitades alati filosoofilise meele … Mõnikord, ehkki seda juhtub harva, elavdavad õhtust söömaaega näitlejad oma etteastega, kuid ükski külaline pole kunagi pidanud kartma saada teravast keelest solvatud. Liiati ei tee siin lärmi vesiorel ega koorid, pole kuulda lüüra- või flöödimängijaid ega muid muusikuid või neidiseid kitara või tamburiiniga; kuningale meeldib pigem mõttepinge kui pingul pillikeeled, mille helidega püütakse tema kõrvu hellitada. Kui ta tõuseb, et lahkuda, algab varakambri valvurite tööaeg, relvastatud tunnimehed on valves alates uneaja esimestest tundidest … Pean nüüd sulejooksu lõpetama, sa ei küsinud ju midagi rohkem kui üht-kaht fakti … ja minu enda eesmärk oli kirjutada kirja, mitte ajalugu. Hüvasti.38

      Theoderich II valitsemisaeg lõppes keisririigi poliitika kapriiside tõttu kurvalt. 455. aastal külastas Tolosat Eparchius Avitus, äsja ametisse määratud Rooma komtuur Gallias. Tema külaskäigu ajal läks liikvele uudis, et Roomat on teist korda rüüstatud, rüüstajateks vandaalid, ja Theoderich kasutas juhust, et kuulutada Avitus keisriks. Seejärel alustas ta esimest läänegootide sissetungi Pürenee poolsaarele, õigustades oma vallutusretke kui püüdu võtta keisririigile kuuluvad alad tagasi. Tema väited aga ei veennud järgmist keisrit Maiorianust, keda Gibbon iseloomustab kui „suurt ja kangelaslikku isiksust”, kes taastas keisrivõimu Gallias kiiresti ja energiliselt.

      Theoderichi noorem vend Eurich (ka Evarich või Erwig, valitses 466–484), haaras võimu ajal, mil täies hoos olid nii läänegootide ja Rooma riigi vägede konfliktid kui ka läänegootide endi rühmitiste vastuolud. Ta tappis oma venna, lõi puruks riigis märatseva keldi sõjapealiku Riothamuse, läks üle Püreneede ja moodustas tema aladel Rooma teenistuses olevatest idagooti palgasõduritest omaette üksuse. Eurich oli ühtaegu seadusandja ning sõjapealik ja üldse üks oma dünastia mitmekülgsemaid isiksusi. Ehkki ta oskas ladina keelt, suhtles ta välissaadikutega tavaliselt gooti keeles ja tõlgi vahendusel. Ka arianistlikke jumalateenistusi tema kuninglikus kabelis peeti gooti keeles. Eurich laiendas oma valdusi üle kogu Pürenee poolsaare. 471. aasta „Codex Euricianus” oli Rooma riigile järgnenud ajal esimene katse panna kokkuvõtlikult paberile germaanlaste tavaõigus.39 See aga oli poliitilise küpsuse märk. 476. aastal läks Eurichil korda veenda Lääne-Rooma riigi eelviimast keisrit Julius Nepost loobuma niigi ainult paberil olevast süseräänsusest läänegootide maa üle. Veel enne tema surma varises Lääne-Rooma riik täielikult kokku. Tolosa kuningriik jäi orvuks ja iseseisvus.

      Läänegootide kuningriigi arengut 5. sajandil on uuritud vägagi hoolikalt. Alguses ilmnes püüd jäljendada igati Rooma seadusandlust ja ladinakeelseid tiitleid. Keskmisel ajajärgul pidasid gootide riigi juhid end tavalistest lihtliitlastest juba mõnevõrra paremaks. Ja viimase staadiumi ajal, juba keisririigi pärijatena, pidasid nad end sama tähtsaks kui iga teinegi keiser. Samade kümnendite jooksul kaotasid läänegootide kõrgkihid ehk optimates järk-järgult aina rohkem mõjuvõimu. Germaani traditsioon oli alati rõhutanud kõikide sõdalaste võrdsust. Pärast Rooma riigi langust hakkas monarhia eriti rõhutama hierarhia ja kuningliku väärikuse tähtsust.40

      Frangi krooniku Tours’i Gregoriuse (534–594) mõjul sai Eurich külge katoliiklaste tagakiusaja sildi. See süüdistus on ebaõiglane. Mõned vähesed rahulolematud kirikutegelased, nagu näiteks Civitas Rutenorumi (Rodez) piiskop Quinctianus, saadeti tõepoolest maalt välja. Ei juhtunud aga midagi, mis oleks võrreldav nende metsikute repressioonidega, millega paistsid Põhja-Aafrikas silma ariaanidest vandaalid.41

      Varsti pärast Eurichi ja Rooma riigi viimase keisri Romulus Augustuluse surma võttis Flavius Theodericus ehk Theoderich Suur vastu Bütsantsi ettepaneku minna Itaaliasse sõjaretkele ja taastada keisririigi võim. Ta ületas 488. aastal suure väega Alpid, lõi Rooma riigi järeltulijate kaitsjad puruks ja tappis pärast kolm aastat kestnud Ravenna piiramist oma käega nende juhi Odoakeri. Kutsunud appi hõimlastest läänegoodid, vallutas ta Apenniini poolsaare otsast lõpuni ja teenis ära asekeisri nimetuse. Bütsantsi sõjalise ja kultuurilise mõjuvõimu toel ja tänu oma laevastiku tugevale potentsiaalile ähvardas Theoderichi idagootide riik pealinnaga Ravennas varsti jätta varju kõik naabrid ja rivaalid. Peale läänegootide Tolosa kuningriigi oli sellel ka piir (teise) burgundlaste riigiga, mis oli äsja rajatud Rhône’i orgu (vt lk 119–124).42

      Eurichi poeg Alarich II, kes asus troonile poisikesena 484. aastal, oli kuningate reas kaheksas. Ta kulutas palju energiat, et rahustada nii naabreid kui ka alamaid. Tema suurim saavutus oli kuulsa „Breviarium Alarici” ehk väga põhjaliku Rooma õiguse koodeksi koostamine. Selle töö, milles esitati seaduste tõlgendusi ja anti nende kokkuvõtte, kiitis enne väljakuulutamist 506. aastal heaks ülikutest ja kirikutegelastest moodustatud erikomisjon. Sellest sai Gallias pärast Rooma riiki kuni 11. sajandini normatiivne seadustekogu.43 Alarich ripsutas tiiba ka idagootidega. Ta abiellus Theoderichi tütrega, kes sünnitas talle poja, mistõttu silmapiirile kerkis väljavaade moodustada hiiglaslik gootide föderatsioon.

      Alarichi allakäigu põhjustajaks sai germaani frankide kuningas Chlodovech, kes võttis 480. aastatel nõuks laiendada oma valdusi Gallias alates Reinimaast ja oli juba asunud alistama burgunde. Hiljuti katoliku usku läinud Chlodovech oli äärmiselt suurte ambitsioonidega valitseja, kes väga tõenäoliselt pidi end gootide liidust ohustatuna tundma.44 Aastal 497 oli ta liitunud bretoonidega, et alustada pealetungi piki Akvitaania läänerannikut, kus mõneks ajaks hõivatigi Burdigala (Bordeaux) sadam. Varsti pärast seda saavutas ta hävitava võidu oma idanaabrite alemannide üle ja tundis nüüd, et saab pöörata rohkem tähelepanu lõunasuunale. Vaistlikult tahtis Alarich konfrontatsiooni vältida. Ta oli kunagi saatnud tagasi frangi põgeniku Syagriuse, kes oli julgenud Chlodovechile vastu hakata. Tours’i Gregorius kirjeldab, kuidas läänegoot läks Ambaciensisesse (Amboise), kus ta kutsus Chlodovechi kohtuma ühel Loire’i jõesaarel.

      Igitur Alacrius rex Gothorum cum viderit, Chlodovechum regem gentes assiduae debellare, legatus ad eum dirigit, dicens: „Si frater meus vellit, insederat animo, ut nos Deo propitio pariter videremus.” …

      Kui gootide kuningas Alarich nägi Chlocovechi vallutusi, saatis ta tema juurde saadikud, kes ütlesid: „Kui mu vend on nõus, siis teen ettepaneku, et võiksime omavahel jumala abiga aru pidada.” Ja kui Chlodovech ei vastanud, läks Alarich ikkagi temaga kohtuma ning nad ajasid juttu ja sõid ja jõid ning läksid rahus laiali.45

      Nagu selgus, polnud Chlodovechi siiski nii lihtne lepitada. Ta oli hiljuti sõlminud liidu nii burgundlastega (abielu kaudu) kui ka Bütsantsi keisriga, kes andis talle keiserliku konsuli tiitli, ja kavatses rivaalidest ette jõuda. Lepiti kokku ühises sõjaretkes läänegootide riigi vastu. Bütsantslaste ülesanne oli võtta oma hoolde lõunarannik.