Meie vaimusilma ette kerkivad kaardid on seetõttu paratamatult moonutatud. Meie aju saab luua pildi üksnes nende andmete alusel, mis on parasjagu käibel, saadaval olevad andmed aga sõltuvad tänapäeval võimul olevatest jõududest, moest ja üldtunnustatud teadmistest. Kui me ignoreerime pidevalt teisi mineviku lõike, suurenevad valged laigud meie mõtteis veelgi ja nii kuhjatakse ikka rohkem ja rohkem teadmisi nendesse sahtlitesse, mis on juba niigi täis. Puudulikud teadmised muutuvad veelgi puudulikumaks ja nii hakkab rumalus ise ennast kasvatama.
Olukorda pole parandanud ka professionaalide hulgas leviv tendents senisest veelgi põhjalikuma spetsialiseerumise poole. Tänapäeva maailmas, kus tooni annab internet, haarab infotsunami kõik endasse; ilmuvate ajakirjade ja uute allikate hulk suureneb geomeetrilises progressioonis ning palju noori ajaloolasi tunneb vajadust piirata oma uurimisala lühikese perioodi ja võimalikult napi territooriumiga. Nad kalduvad arutama oma tööasju vähestele mõistetavas akadeemilises žargoonis, mis on mõeldud üha vähenevale, endasarnastest tegelastest koosnevale kildkonnale, kusjuures ikkagi kostab sageli tõrjuvaid hüüdeid: „See pole minu periood!”. Seetõttu – sest akadeemilised vaidlused (ja õigupoolest ka teadmised ise) saavad areneda tänu uustulnukatele, kes seavad eelkäijate meetodid ja järeldused kahtluse alla – ongi igas vanuses ajaloolased üha rohkem raskustes nii tundmatul territooriumil kui ka püüdes maalida kõikehõlmavat laiaulatuslikku panoraami. Väheste eranditega – millest mõned on eriti väärtuslikud – kipuvad asjatundjad jääma hästi sisse töötatud rööbastele.
Seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, et üks minu noorusaja suurnimesid on juba ammu seda tendentsi märganud. Minu enda juhendaja Oxfordis, A. J. P. Taylor on käsitlenud ulatuslikult ja julgelt paljusid Suurbritannia ja Euroopa ajaloo tahke, olles sellega meile kõigile heaks eeskujuks.8 Aga ma ei teadnud kuni päris hiljutise ajani, et Taylori suur rivaal Hugh Trevor-Roper on esitanud probleemi talle iseloomulikus elegantses vormis.
Tänapäeval „spetsialiseerub” enamik professionaalseid ajaloolasi. Nad valivad perioodi, mõnikord väga lühikese perioodi, ja üritavad aina kasvavate andmete tulvaga meeleheitlikult võideldes saada teada kõik faktid. Nii relvastatult suudavad nad kergesti alla tulistada iga amatööri, kes juhtub … nende raskelt kindlustatud alale ära eksima … Nende maailm on staatiline. Neil on oma eraldi ja endassesulgunud majandus, oma Maginot’ liin ja suured reservid … aga neil pole mingit filosoofiat. Sest ajaloo filosoofia ei sobi nii kitsaste piiridega kokku. See peaks olema rakendatav inimkonna kohta mistahes ajajärgul. Et seda proovile panna, peab ajaloolane julgema sõita välismaale, isegi vaenulikku riiki; et oma mõtteid väljendada, peab ta olema valmis kirjutama esseesid ka teemadel, mida ta ei tunne nii hästi, et kirjutada raamatuid.9
Oleksin seda meelsasti lugenud juba varem. Ehkki Taylor nähtavasti imetles Trevor-Roperi teost „Esseed”,10 ei soovitanud ta neid siiski oma üliõpilastele.
Ülaltoodud tähelepanekute üle tasub ehk edaspidigi mõtiskleda, kuigi n-ö peavoolu ajalooteadus huvitub endiselt ainult suurematest riikidest, lugudest tänapäeva juurte otsingutest ja ülimalt spetsiifilistest teemadest. Lõpptulemusena saadav minevikuelu pilt on seetõttu paratamatult puudulik. Tegelik elu on kaugelt keerukam, siin on nii läbikukkumisi, peaaegu ebaõnnestumisi ja julgeid üritamisi, aga ka triumfe ja edulugusid. Keskpärasust, kasutamata jäetud võimalusi ja valestarte tuleb ette igal sammul. Mineviku panoraampildi kujundavad muidugi tähtsad sündmused, aga lõplikult kujundavad selle väiksemad riigid, väiksemad inimesed ja väiksemad emotsioonid. Mis kõige tähtsam, ajalooüliõpilastele tuleb kogu aeg meelde tuletada võimu kaduvust, sest just kaduvus on üks nii inimeste kui ka poliitilise korra peamisi tunnusjooni. Varem või hiljem ootab kõike lõpp. Varem või hiljem ei suuda keskus olukorda kontrollida. Kõik riigid ja rahvad, ükskõik kui vägevad nad ka on, õitsevad oma aja ning asendatakse teistega.
„Kadunud riigid” sai eostatud just niisuguseid, aga siiski mitte eriti pessimistlikke mõtteid heietades. Mitu juhtumit käsitlevad riike, „mis kunagi olid vägevad”. Nii mõnelgi juhul on tegu riikidega, mis ei püüdnudki olla vägevad. Veel mõnel puhul on juttu riikidest, millel polnud lootustki püsima jääda. Kõik need riigid olid Euroopas ja kõik need kokku moodustavad osa sellest kummalisest sündmuste padrikust, mida me nimetame Euroopa ajalooks.
„Kadunud riigid” on fraas, mis nagu ka „Kadunud maailmad” kätkeb endas palju kuvandeid. Seda kuuldes meenuvad kõrgel Himaalajas või ääretus Amasoonia džunglis edasi rühkivad maadeuurijad või siis vana Mesopotaamia või Egiptuse asulakohtades väljakaevamistel töötavad arheoloogid.11 Siit pole kuigi kaugel ka müüt Atlantisest.12 Kes on lugenud vana testamenti, on selle looga eriti hästi tuttav. Piibli järgi oli vana Egiptuse ja Eufrati vahel seitse kuningriiki ning vana testamendi uurijad on kaua teinud rasket tööd, et selgitada välja nendega seotud daatumid ja kohad. Täie kindlusega ei saa Siklagi, Edomi, Arami, Moabimaa, Gileadi, Vilistimaa ja Gesuri kohta kuigi palju väita.13 Enamik infot nende kohta pärineb kaudsetest vihjetest, nagu näiteks: „Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.”14 Tänapäeval, pärast tuhandet aastat muutusi ja konflikte, on nende seitsme kuningriigi kaks tõenäolist järeltulijariiki olnud juba aastakümneid peaaegu täielikus ummikseisus. Üks neist pole oma määratust sõjalisest jõust hoolimata suutnud saavutada tõelist rahu, teine aga, mis on juba peaaegu surnuks kägistatud, võib-olla ei näegi kunagi tõelist päevavalgust.
Muidugi sisendab inimloomus igaühele mõtteviisi, mille kohaselt õnnetused juhtuvad ainult teistega. Impeeriumide ja endiste impeeriumide rahvad ei kipu sugugi meelsasti tunnistama, kui kiiresti võib tegelikkus muutuda. Elanud 20. sajandi keskpaigast saadik ilusat elu ja pidanud vastu ootusi kenasti vastu ka oma „tähetunni”, riskivad britid sattuda enesepettuse ohvriks, uskudes, et nende olukord on endiselt hea, et nende institutsioonid on teistest paremad, et nende riik on mingil moel igavene. Eriti just inglased oskavad olla õndsas teadmatuses, et Ühendkuningriigi lagunemine algas juba 1922. aastal ja jätkub arvatavasti edaspidigi; neil pole ka nii selget identiteeditervikut kui waleslastel, šotlastel ja iirlastel. Seetõttu tuleb lõpp, kui see ükskord kätte jõuab, neile üllatusena. Need, kes tõsimeeli usuvad, et „Inglismaa jääb alati püsima”, otsivad pimedas toas musta kassi, keda seal ei ole. Ometi oli just üks Inglismaa tuntumaid luuletajaid see, kes vaikses kirikaias oma „Eleegiat” kirjutades pani paberile vääramatu saatuse, millega seisavad paratamatult silmitsi nii riigid kui ka inimesed. Thomas Grayd võib nimetada lausa meie edevuse mõõdupuuks:
Heraldiline uhkus, võimu särav hiilgus
kõik mida andis rikkus, ilu, au
kõik ühteviisi ootab vältimatut tundi
hiilguse tee lõpp on ikka ainult haud.15
Varem või hiljem antakse lõplik hoop. Pärast Suur-Saksamaa lüüasaamist 1945. aastal on järelehüüdeid kirjutatud veel mitmele Euroopa riigile. Nende hulgas on Saksa Demokraatlik Vabariik (1990), Nõukogude Liit (1991), Tšehhoslovakkia (1992) ja Jugoslaavia Föderatsioon (2006). Ja neid tuleb kahtlemata veel. Raskem küsimus on, missugune riik on järgmine? Praeguse olukorra järgi otsustades võib selleks olla Belgia, aga võib-olla ka Itaalia. Kuid seda on võimatu kindlalt öelda. Ja mitte keegi ei oska vähegi täpselt ennustada, kas Euroopa riikide pere noorim liige Kosovo läheb põhja või ujub välja. Igatahes kõik, kes arvavad, et kaduvuse seadus nende kohta ei käi, elavad pilvekäomaal – Nephelokokkygias (sõna, mille Aristophanes mõtles välja selleks, et sundida publikut peatuma ja järele mõtlema).
Siinkohal peaks midagi olema öelda ka nüüdisaja haridusel. Mitte eriti ammustel aegadel, kui haritud eurooplased kasvasid üles kristliku evangeeliumi ja vanade klassikute toel, oli mõte surelikkusest kõigile väga hästi tuttav, ükskõik kas see käis riikide või