Dumbartoni kalju ei kuulu tähtsaimate Briti ajalooliste paikade hulka. See pole nende Suurbritannia viiekümne koha hulgas, mida peaks tingimata külastama. See ei ole võrreldav Stonehenge’i või Hampton Courtiga ega ka oma kuulsamate Šotimaal asuvate naabrite Stirlingi ja Edinburghiga. Kui keegi ka teab Dumbartoni kaljut, ei hinda ta seda eriti kõrgemalt kui üht silmapaistvat kohalikku vaatamisväärsust.
Siiski on just tagasihoidlik Dumbarton üks neid erilisi kohti, mis suudavad manada meie silme ette praeguse ja kunagi olnu terava kontrasti. Minevik ei tähenda üksnes mõnd välisriiki, mille olemasolust on meil udune aimus; minevik peidab selle kunagise riigi taga veel teist kadunud maad, too aga omakorda veel üht ja siis veel üht – see on nagu matrjoškade komplekt, kus suurema nuku sees on peidus väiksem. Kindlasti pole pealispind usaldusväärne teejuht rääkima, mis on peidus selle all. Praegusel juhul on pealispind maa, mida meie teame kui Šotimaad. Selle piiri taga laiub teine maa, mille nimi on Inglismaa. Dumbarton kutsub meid maailma, mille õitseng jääb aega, kui Inglismaa ja Šotimaa nime polnud veel väljagi mõeldud.
Geoloogilises mõttes kujutab Dumbartoni kalju enesest vulkaanilist korki, eelajaloolise vulkaani jäänukit, mida ümbritsenud koonuse on erosioon aegade jooksul minema uhtunud. Viimasest jääajast saadik kõrgub see Clyde’i lahe põhjaranna lähedal kohas, kus Leveni jõgi voolab Šoti mägismaalt lahte. Kalju strateegiline tähtsus oli määratu. Sajandeid kontrollis see lahe laevaliiklust, valvates sissepääsu sisemaale. See hoidis eemal sissetungijaid ja vallutajaid, kes üritasid siitkaudu Iiri merest vastuvoolu edasi liikuda, ning ühtlasi pakkus see varju kõikidele, kes ootasid sobivat tuult või mõõna, mis viiks nad ookeani. Kaljust lõunasse, vastasrannale jäävad Paisley, Greenock ja Gourock. Neist esimeses leiame uhke keskaegse kloostri. Ida poole jääb tööstuskeskus Clydebank ja selle taha suurlinn Glasgow. Põhja pool kõrguvad Kilpatricku kõrgustik ja Loch Lomondi imekaunid kaldad. Läänes, sedamööda, kuidas laht laieneb aukartustäratavaks estuaariks ehk lehtersuudmeks, tõusevad veest Bute’i, Arrani ja Ailsa Craigi saar, veelgi kaugemal inimtühi Kintyre kaljuneem. Võiks arvata, et midagi Šotimaale iseloomulikumat on raske leida.
Dumbartoni kalju asendi tähtsust on kõige parem hinnata õhust enne maandumist Glasgow lennujaamas. Peamine lennutee toob lennukid siia põhja poolt, üle roheliste ja sõnajalgadega kaetud nõlvade kohani, kus kitsas Clyde’i jõgi läheb üle Clyde’i laheks. Lennuki parempoolsest aknast näeb päris lähedalt moodsat Clyde’i rippsilda ja võib imetleda sellest kaugemal laiuvat sätendavat vetevälja. Eriti dramaatiline vaatepilt avaneb ilusal suveõhtul. Päikeseloojaku punane kuma tõstab hästi esile kauged järved (loch) ja saared. Lai laht sillerdab hõbedaselt ja Dumbartoni kalju kaks tippu sarnanevad heledamal taustal kahe Egiptuse püramiidiga.65
Clyde’i laht elab tõusude-mõõnade rütmis. Nagu kõigis Suurbritannia lääneranniku merelahtedes ja jõesuudmetes vahelduvad looded siingi iga kahekümne kuue tunni jooksul neli korda: kaks tõusu ja kaks mõõna, mida on siin nähtud sellest saadik, kui ookean jõudis Euroopa selle osani. Vanasti seisis Dumbartoni kalju tipus rauaaegne kindlus. Aastatuhandeid jälgisid vahimehed, kuidas kaluripaadid ning kauba- ja sõjalaevad sõidavad tõusulaine turjal lahte või lahkuvad siit mõõna ära kasutades. Rooma aja lõpu poole hoiatasid nad Iirimaalt tulnud mereröövlite eest, kelle kohta roomlased ütlesid Scotti.66 9. sajandil jälgisid nad siit hirmuäratavaid viikingite laevastikke. Hilisematel aegadel võisid nad aga näha möödumas Briti impeeriumi võimsuse vundamendiks olnud sõja- ja kaubalaevu, samuti Atlandile suunduvaid Cunardi laevakompanii suursuguseid reisilaevu.
Sestap ei ole üllatus, et kalju varju kerkinud linn elatas end peamiselt laevaehitusest. Dumbartoni laevatehas oli siiski liiga väike, et mahutada suuri ookeanilaevu, mida ehitati naaberlinnas Clydebankis, siin spetsialiseeruti väiksematele aurikutele ja rataslaevadele, mis on liikunud Clyde’i lahes juba viimased kakssada aastat. Tõepoolest, laevasõit Glasgow’st allavoolu on pikka aega olnud üks siinse piirkonna iseloomulikemaid tegevusalasid.67 1812. aastal avati siin Euroopa esimene aurulaevade kommertsliin, kui laev Comet hakkas sõitma Glasgow ja Greenocki vahet. Järgmistel kümnenditel laiendati liine lisaks kõikidele Clyde’i lahe sadamatele ka nii kaugetesse sadamatesse kui Oban ja Stornoway. David MacBrayne’i laevakompanii puna-valgete ja musta otsaga korstnatega aurikud, postilaevad ja parvlaevad liikusid kõikjal ning meelitasid kohale miljoneid lõbusõitjaid ja rännumehi. Kompanii järeltulija, Caledonian-MacBrayne või lihtsalt Cal-Mac, on seal kandis praegugi silmapaistev tegija.68 Üks kõnekäänd väidab: „Maa ja kõige seal leiduva isand on jumal, aga Šoti mägismaa ja saared kuuluvad MacBrayne’ile.”
Tööstuse areng haaras kaasa ka need kaheksa kilomeetrit Leveni jõe orust, mis lahutavad Dumbartoni Loch Lomondi ääres paiknevast Ballochist. Värvalikojad, trükikojad ja valukojad olid koondunud Alexandriasse, Jamestowni ja Bonhilli. Dumbartonis oli Leveni oru tööliste hüüdnimi jeelies, sest nad sõid oma moosivõileibu (jeelie) otse töö juures, samal ajal kui kohalikud töölised läksid koju lõunale.
Parim võimalus viia end kurssi siinse ajaloo ja geograafiaga on teha Clyde’i lahel aurulaevaga ringsõit. Isegi lühike ülesõit Wemyss Bayst Bute’i saarele Rothesaysse või Ardrossanist Arrani saarele Brodickisse mõjub vägagi ergastavalt, sest vähem kui poole tunniga ületame siin Šotimaa ühe kõige tähtsama eraldusjoone, mis lahutab Šoti mägismaad Kesk-Šoti madalikust. Glasgow’st umbes 50 kilomeetri kaugusele Ayrshire’i aladele jääv Wemyss Bay on Robbie Burnsi ja lallansi69 kodukant. Rothesay ja Bute’i saar on osa Gaeltachtist – klannide, tartani ja gaeli keele kodumaast. Sõit tuleks ette võtta ühel niinimetatud virgutavatest päevadest, mille poolest Clyde’i laht on kuulus. Tugev tuul hekseldab veepinda, puhudes laineharjadelt õhku veepritsmeid. Toekas parvlaev lengerdab ja õõtsub enesekindlalt, saatjaks kajakate kähedad karjed ja vetikate kirbe lõhn. Süsimustad pilved kihutavad üle taeva liiga kiiresti, et jõuda oma vihmakoormat maha heita, üksikud lapikesed sinitaevast saadavad alla päikesevalgust, mis veikleb siin-seal veepinnal ja säravrohelisel vastasrannal. Valgevahused lained tõusevad vööri alt ja alustavad tantsu koos mööda ruttavate jahtide valgete purjedega. Hoides tugevasti reelingust kinni, põsed tuulest hõõgumas ja kopsud täis värsket õhku, võite jälgida lummavat värvide ja liikumise mängu. Bute’i saart mandrist eraldava Kylesi väina kohal kaardub vikerkaar. Korraga jääb aga kõik vaikseks, kui parvlaev siseneb tuule eest varjatud sadamasse, ja te võite reipalt kindlale pinnale astuda ning tõdeda, et olete jõudnud täiesti teistsugusele maale.
Siinne maakoht on igaveseks ajaks seotud 20. sajandi alguse ühe kõige kuulsama estraadikunstniku ja väidetavalt esimesena miljon heliplaati müünud laulja Harry Lauderi (1870–1950) nimega. Lauder esitas tugeva šoti aktsendiga populaarseid sentimentaalseid laulukesi ja suutis tänu oma loomingus ainulaadsel viisil segunenud väljapeetud rahule ja õrnusele ületada kõik klassipiirid. Niisugused palad nagu „I love a lassie, a bonnie Hielan’ lassie” või „Keep right on to the end of the road” tõid talle sisse varanduse, mille eest ta ehitas endale Dunooni lähedale Laudervale’i suure häärberi. Tema arvukad sõidud Ameerika Ühendriikidesse algasid alati laevasõiduga mööda Clyde’i lahte Dunoonist Greenocki Printside kaile.
Uitan pikalt videvikus kauni Clyde´i kalda peal
uitan pikalt videvikus ja mu neid mu kõrval seal.
Just kui loojund päikene, mulle meeldib aeg just see.
Oh, mis rikkus videvikus.70
Külaskäik Dumbartoni lossi tutvustab meile mõnegi vanema loo. Neid pajatavad kõik siinsed turismijuhid ja koduleheküljed.
Dumbartoni kalju kõrgub Leveni jõe kohal, kus jõgi suubub Clyde’i lahte