Ja ometi ei suhtu tänapäeva prantslased Vouillé ja Rennes-le-Château (mitte segi ajada Rennes-les-Bainsiga) elanike pingutustest hoolimata läänegootidesse kuigi soojalt. Nende jälg on tunduvalt märgatavam Hispaanias kui maal, kus pandi nende riigile alus. See on ootuspärane. Tõmbunud Akvitaaniast välja, haarasid läänegoodid Pürenee poolsaarel tooniandva positsiooni. Nende teine riik, Toledo kuningriik, pidas vastu kaks korda kauem kui Tolosa ja on sööbinud sügavale tänapäeva hispaanlaste teadvusse.60 Läänegootide kuningatele, nende hulgas ka Tolosa valitsejatele, on püstitatud ausambaid küll Madridis,61 aga mitte Toulouse’is.
Seepärast tulekski välja töötada mõni vägagi leidlik meetod, et rääkida läänegootide kadunud kultuurist Akvitaania ajajärgul. Küll aga võib olla võimalik teha seda näiteks tuginedes materjalile, mis teadaolevalt kuulus Hispaania läänegootidele. Lõppude lõpuks olid usu ja kunstiga seotud kombetalitused, mille läänegoodid võisid Akvitaaniast kaasa võtta, mitmel pool Pürenee poolsaarel laialdaselt kasutusel kuni 6. sajandi lõpuni; gooti keel, mida Sidonius kuulis Tolosas, säilitas Toledos oma positsiooni kuni 7. sajandini; ja läänegootide poliitiline kultuur, nagu selle esimesena sõnastas Eurich, pidas vastu 8. sajandini. Muidugi peab alati olema väga ettevaatlik. Kaugeltki mitte kõik, mis kannab läänegootide silti, nagu näiteks nn läänegootide laul või läänegootide käsikiri, ei ole läänegoodi algupära. Ja ehkki Rooma kultuurist oli tugevasti mõjutatud ka Pürenee poolsaare kultuuripinnas, kuhu läänegootide kombed istutati, ei olnud see samasugune kui Akvitaanias.
Aga ikkagi on mitu juhtlõnga, mille kallal edasi töötada. Kui võtta kirikuarhitektuur, siis Zamoras asuva läänegootide San Pedro de la Nava kiriku peenele lihtsusele leidub paralleele ka Rooma-järgsest Galliast. Selle säilinud hobuserauakujulised võlvid ja võlvistikuga galerii on ilmselgelt inspireeritud mõnest varasemast ehitisest. Läänegootide kirikliku kunsti sümbolismil ja stiilil on Bütsantsi juured, aga see on käinud läbi ka Tolosast. Gooti keele mõju sealsetele elanikele oli küll piiratud, aga seda on täheldatud mõlemal pool Püreneesid. Niisugused sõnad nagu suppa (supp) või bank (pink) kuuluvad sellesse germanismide pikka nimekirja, mis on jõudnud uusladina tekstidesse.62 Ja kuna lapsepõlves õpitud palved säilivad mälus kõige kauem, võime suure tõenäosusega eeldada, et see gootikeelne variant meieisapalvest, nagu seda loeti kõikjal läänegootide teel Doonau äärest Douro (Duero) kallastele, kõlas samal moel ka Nostra Domina Daurata kirikus:
38 http://rickmk.com/rmk/pray/got-our.html (2010).
Tolosa kuningriigi saatus innustab muidugi arutlema nn alternatiivajaloo üle. Mis juhtunuks, kui Chlodovech oleks puruks löödud ja läänegoodid peale jäänud? Nii oleks võinud täiesti vabalt juhtuda. See alternatiiv oli üks võimalus ja see lubab arutleda realiseerumata jäänud tuleviku üle. Vouillé lahingu eelõhtul oli ligikaudu kolmandik Rooma-järgsest Galliast frankide kontrolli all. Ariaanikristlastest läänegoodid valitsesid Pürenee poolsaart ja Gallia lõunaosa ning olid liidus Itaalia idagootidega. Rooma piiskopil polnud kristlaste viie patriarhi hulgas mingit erilist seisundit ja suurem osa Euroopast oli jäänud paganlikuks. Saavutanuks Alarich II Chlodovechi üle võidu, võiksime täiesti põhjendatult oletada, et Lääne-Euroopa oleks jäänud gootide hegemoonia alla, Rooma kirik aga oleks pidanud nii arianismi kui ka Bütsantsi õigeusu ees taanduma. Sel juhul poleks Prantsusmaa võib-olla mitte kunagi tekkinudki või oleks see tekkinud kuhugi mujale või arenenud hoopis teises suunas. Tulevasest paavsti mõjuvõimust, mille edendaja rolli määras saatus frankidele, ei oleks võib-olla saanudki asja. Miski pole vältimatu. Miski pole täpselt ennustatav.
Siiski pole mõtet pühendada lõpututele alternatiivsetele stsenaariumidele, mida leidub igal ajalooetapil, liiga palju tähelepanu. Minevik pole lauamäng, mida saab soovi järgi mängida ja uuesti mängida. Mis juhtus, see juhtus. Mida ei juhtunud, seda ei juhtunud. Frankide valitseja Chlodovech tappis läänegootide juhi Alarichi. Frangid tõrjusid läänegoodid välja, mitte vastupidi. Mistõttu pole ka põhjendamatu väita, et „Prantsusmaa ajalugu algas Vouillé all”.
Rooma riigile järgnenud aeg on niigi küllalt keeruline. Ajaloolased peavad arvesse võtma barbarite suuri erinevusi ja sellest tulenevaid äärmiselt mitmekesiseid kultuurilisi ja rahvuslikke mõjutusi neil aladel elanud rahvaste segunemisel. Nende rahvaste läbikäimisel tuli ette arvukalt ootamatuid pöördeid. Kõigele lisaks oli ajavahemik äärmiselt pikk. Lääne-Rooma riigi kokkuvarisemisest 476. aastal kuni ajani, kui tekkisid esimesed niisugused tänapäevalgi olemasolevad riigid nagu Prantsusmaa ja Inglismaa, kulus vähemalt viissada aastat. Pärast Rooma riiki alanud hämar aeg vältas kaks korda kauem kui Lääne-Rooma riik ise.
Eelöeldut silmas pidades on läänegootide näide omamoodi eeskuju kogu barbarite Euroopale kui tervikule. Nende viibimine Akvitaanias oli ju kõigest üks peatus väga pikal teekonnal. Nii nagu nende sugulased idagoodid ja langobardid, aga ka mõnda aega naabriks olnud burgundid, kuulusid läänegoodid nüüdseks täiesti välja surnud etnilisse ja keelelisse alamrühma. Nagu kombed ei olnud ka nende keel kuigi lähedane frangi keelele, mis on tänapäeva hollandi ja flaami keele eelkäija, ning toimis katalüsaatorina Gallia-Rooma ladina keele kujunemisel vanaprantsuse keeleks. Pole sugugi tõenäoline, et Alarich II suhtles Chlodovechiga Amboise’is ladina keele või tõlgi abita. Pealegi kohtasid läänegoodid oma teel palju teisi barbareid, kes kahtlemata mõjutasid nende keelt, kultuuri ja genofondi. Nendest vandaalid kuulusid idagermaani, švaabid keskgermaani, hunnid türgi ja alaanid (nagu tänapäeva osseedid) iraani rahvaste hulka.63
Rahva mälu kujunemisprotsess viskab sageli ka vingerpusse. Üht nendest võiks nimetada ajaperspektiiviks. Piiludes tagasi minevikku, näeb tänapäeva eurooplane esiplaanil lähiajalugu, keskaeg jääb taamale ja Rooma riigile järgnenud aeg paistab vaevumärgatava ribana eemal silmapiiril. Niisugused tegelased nagu Alarich või Chlodovech jäävad kaugeteks ja väheütlevateks täpikesteks, kui neid just tänapäeva poliitika või rahvusliku uhkuse huvides oma ajaloolisest keskkonnast välja ei rebita, ei suurendata ja üles lööda ega heroiseerita. Vouillé lahingu võitja, frankide kuninga Chlodovech I mälestust jäädvustab uhke hauakamber Pariisi Saint-Denis’ kloostri kirikus. Alarich II, kelle Chlodovech tappis, valitses tunduvalt suuremat riiki kui Frangi riik. Sellegipoolest pole teada isegi tema haud ja tal pole ühtki mälestusmärki.
Ajalooline mälu pole alati erapooletu. Läänegoodid pidid seda teadma. Nii nad matsidki oma surnuid traditsioonilisel viisil, milles suhtuti lahkunusse aupaklikult, aga temast ei jäetud järele mingit jälge. Kõikide valitseja Alarich I haud uhuti mereliiva ammu enne seda, kui tema järeltulijad rajasid Tolosa kuningriigi. Mitte keegi peale ühe juhusliku saksa romantiku pole vaevunud seda hetke meenutama.
Nächtlich am Busento lispeln
Bei Cosenza dumpfe Lieder.
Aus den Wassern schallt es Antwort
Und in Wirbeln klingt es wieder.
(Kus Cosenza, seal Busento kaldal / öiti kostab kurba laulu / vete vool on justkui pomin / vaid veekeeris kah lööb laulu.)64
Bibliograafiline märkus. Kuni üsna viimase ajani ei kohelnud ajaloolased läänegoote kuigi sõbralikult. Rooma keisririigi allakäiku läänes vaadeldi tavapäraselt impeeriumi seisukohalt ja kasutades ladina allikaid. Ja üleminekuaja 5. sajand ei leidnud kuigi palju käsitlemist. Näiteks New Cambridge Medieval History 1. kd (Cambridge, 2005) ei käsitle aega enne aastat 500 pKr. Inglise keeles on saadaval kaks asjakohast teaduslikku uurimust: P. Heather (toim), The Visigoths from the Migration Period to the Seventh Century: An Ethnographic Perspective (Woodbridge, 1999) ja A. Ferreiro (toim), The Visigoths: Studies in Culture and Society (Leiden, 1999). Hea käsitlus ilmus hiljuti saksa keeles: Gerd Kampers, Geschichte derWestgoten