Mount Tamborine
Kui Kullaranniku ookeaniserval avarustesse kiigata, ei paista seal olevat otsa ega äärt. Sisemaa pool on aga avarus üürike, sest silmapiirile ilmuvad õige pea kõrged rohelised mäed, mis kulgevad paralleelselt rannikuga põhjast lõunasse ligi 3000 km ulatuses. Kullaranniku tagaosas peidavad end rohelisse mäeahelikku mitmed rahvuspargid, millest üks on Mount Tamborine. See väike mägilinn ja rahvuspark sobib ideaalselt nädalavahetuse väljasõiduks, kui loodus kutsub ja südames on soov linnakärast eemalduda. Matkaradu jagub rahvuspargis igale tasemele ja enamasti juhatavad need jalutaja metsasügavikus kohisevate koskedeni nagu Witches, Cameron, Cedar Creek ja Curtis Falls.
Mount Tamborine
Mount Tamborine asub 525 m kõrgusel McPherson’i platool Brisbane’ist 45 km lõunas ning on koduks mitmele kosele, vihmametsale ning tuhandetele kohaliku loomariigi esindajatele. Mount Tamborine’i rahvuspark, mis paikneb 11,6 km 2 suurusel maa-alal, asutati 1993. aastal.
Üheks turistide meelispaigaks Mount Tamborine’i rahvuspargis on Curtis Falls, milleni jõudmiseks tuleb läbida 1,5 km pikkune Hilda Curtise nimeline metsarada. Õigustatult kutsutakse Austraalias kõiki looduse nautijaid ühiselt bushwalker’iteks ehk põõsaskõndijateks, sest enamasti viivad matkarajad läbi vihmametsade või teiste metsikute lõunamandri taimekoosluste. Kuivanud palmioksad ja murdunud puud risti-rästi siin ja seal teevad matkaradadest sageli tõelised takistusrajad.
Koske suundusime uudistama meiegi, aga loodetavat Niagarat me tihnikust eest ei leidnud. Curtis Falls on tüüpiline metsakosk – kõrge, aga kitsas. Tekkinud on juga väikesele ojale, mis vihmametsas endale teed rajab ja mägist maastikku arvestades aeg-ajalt allapoole kukub. Jõujaama sellele ei raja. Suuremat elevust kui kosekohin tekitas meis põõsasahin, mille põhjustajaks üks sinikeelsisalik. Härra oli otsustanud end parajasti päikese kätte peesitama sirutada ja palju ei puudunud, et oleksime talle esimese hooga saba peale astunud. Ehmatasime meie ja ehmatas sinikeel. Peale seda vahejuhtumit olid meie kõik seitse meelt eriti teravad ja iga väiksemgi sahin sai kindlalt ära fikseeritud.
Sinikeelsisalik
Sinise keeleotsaga sisalikke leidub igas Austraalia otsas: nii rannikul, sisemaal, metsades kui ka kõrbetes, isegi suurlinnades. Sinikeeled on visa hingega loomad, kes võivad elada kuni 20 aasta vanuseks. Pikkust viskavad sinikeelsisalikud nooruspõlve kasvamisperioodil kuni 60 cm. Kokku elab neid Austraalias kuute eri liiki.
Mount Tamborine’i mägilinna keskuses asuvad väikesed kohvikud, suveniiripoed ja veinitehase esinduskauplus. Veinisõpradele mõeldes võimaldab Mount Tamborine’i 16 aasta vanune veinivabrik turistidele ka tasuta degusteerimist. Väga armas ja külalislahke. Parim soovitus: šokolaadimaitseline portvein.
Not all those who wander are lost.
J. R. R. Tolkien
Lamingtoni rahvuspark
Lamington on üks tähtsamaid ja tuntumaid rahvusparke Queenslandis. Asudes Kullarannikust veidi kaugemal ja kõrgemal ning olles kordades suurem kui Mount Tamborine, tõotab Lamingtoni rahvuspark tõeliselt sisukat avastusretke.
Lamingtoni rahvuspark
206 km 2 suurune Lamingtoni rahvuspark paikneb Lamingtoni platool 75 km Brisbane’ist lõunas. Suur osa rahvuspargist asub merepiirist 900 m kõrgemal. Lamington on Austraalias ja maailmas tuntud eelkõige oma suuruse, erakordse floora ja fauna, maaliliste mägialade ja vihmametsade poolest. 1994. aastal kanti Lamingtoni rahvuspark Unesco maailmapärandite nimistusse.
Rahvusparkidesse teevad matku mitmed Kullaranniku turismikompaniid, kuid parim viis loodusmatkale põrutada on oma neljajalgse sõbraga. Nii saab teel Lamingtoni sisse põigata O’Reilly’se veiniaeda, kui tekib soov oma veinivarusid veidi peenema kraamiga täiendada või viinamarjapõõsaste vahel peitust mängida. Natuke maad edasi Lamingtoni poole jääb ka sõbralike asukatega Rosemounti alpakafarm. Tagasihoidlikud alpakad on koheva kasukaga suurte lammaste sarnased loomad, kelle vill on kõrge kvaliteediga, väga soe ja pehme.
Beeyong Tree Top Walk. Puidust matkarada saab alguse pargikeskuse sissepääsu ja romantilise O’Reilly’se külalistemaja juurest ning lookleb läbi vihmametsa, kus tuhanded liaanidega ümbritsetud puud visalt pilvede poole kõrguvad. Seal jalutades vaatad lummatult ühele ja teisele poole ning lased aeg-ajalt imestusest kuuldavale „Ohoo!”, kui vana hea põõsakalkun sahistab. Mõnesaja meetri pärast teeb rada huvitava pöörde: ei põhja ega lõunasse, vaid otse taevasse. Kõrgete puude otsa on tõmmatud trossid ja neile ehitatud tee, et turistid vihmametsas oma silmade kõrgusest ka kõrgemale näeksid. Ladvateel on kaks puu otsa rajatud vaateplatvormi: üks 24 ja teine 30 m kõrgusel maapinnast. Ronimine metallvõrega piiratud platvormile on vahva, kuna rauast redel on püsti pandud 90kraadise nurga all ja tekitab kohati tunde, nagu hakkaks selg ees hoopis allapoole maanduma. Vaated on siiski ülesupitamist väärt.
Green Mountain Gardens. Vihmametsade rüpes matkarada mööda veidi edasi peidab end üks hästi varjatud avalik saladus – ilusad rohelised mägiaiad. Vabas õhus asuvas botaanikaaias on mitu osa paljude erinevate taimeliikide ja kivist skulptuuridega, lõdvestav mägine õhkkond ning meeliköitev lillelõhn.
Lamingtonis jalutades võib valida mitmete matkaradade vahel, millest pikemate läbimiseks kulub terve päev. Näiteks 21 km pikkune Border Track Binna Burra ja O’Reilley’se vahel, mis lookleb mööda Queenslandi ja Uus-Lõuna-Walesi piiri. Kes tõsiseks põõsaskõndijaks kehastuda ei soovi, saab pargi piknikualadel mõnusalt linnulaulu kuulata. Austraallased on suured piknikukultuuri esindajad, kes loodusesse kõikvõimalikud termokotid ja suured korvid hea ja parema kraamiga alati kaasa pakivad.
Kamarun Lookout. Kaunis mägine vaateplatvorm. Vaba kui lind, lendab mõte ümberkaudseid avarusi imetledes korraks tagasi päevasündmustele ja südames on looduslapse piiritu avastusrõõm.
South ja North Stradbroke Island
Straddie saared on paradiis paradiisis. Kullarannikust kiviviske kaugusel, aga olemuselt nagu öö ja päev. Lõunasaar on kahest saarest väiksem ja sirutab rannikuga paralleelselt 22 km ulatuses Main Beach’ist põhjas. Saar koosneb peamiselt liivaluidetest ja subtroopilisest metsast ning sellel on eriline floora ja fauna. Kullaranniku kuldne vallabi elab näiteks ainult seal. Lõunasaare kaks puhkekeskust Couran Cove ja South Stradbroke Island Resort, tuntud kui Tipplers Resort, pakuvad Surfersi linnakära eest rahu ja vaikust. Fiji stiilis hütid, elava muusikaga basseiniäärne baar Tipplers Tavern, metsik palmisalu ja pehme liivarand – tere tulemast South Straddie’le! Parima ligipääsu Kullaranniku kanalite süsteemist saarele tagab isiklik veetransport – väike jaht või jett, mida puhkekeskuse väikese sadamasilla äärde kenasti parkida saab. Viimasega saab saarel randuda pea kõikjal, kus mõni vaatamisväärsus silmapiirile ilmub. Saare ja ranniku vahele jäävad peegelsileda veega laguunirannad, ookeanipoolsel küljel moodustavad tormiliselt murduvad lained vahuseid surfiharju, mida on võrreldud Hawaii Pipeline’iga. Sinna ärge algaja veesuusatajana parem ronige, vaikne Broadwateri laguun on kiiruse arendamiseks sobivam. Navigeerides hoidke silmad lahti, sest veeteid kasutavad liiklemiseks ka kohalikud delfiiniperekonnad. Kel isiklikku veetransporti tagaõues ei ole, pääseb saarele Runaway Bay Marinast kaks korda päevas, varahommikul ja pärastlõunal.
Püsielanikkonnaga suurem põhjasaar, mis asub veidi kaugemal Brisbane’i pool, eraldus lõunasaarest 19. sajandi lõpul suure tormiga, mis rebis Straddie kaheks. Legend jutustab, et tegelikult tegid liivadüünide vahel ulatuslikke kaevamistöid kohalikud, kes kunagi liiva jooksnud laeva rummivaate suure adraga päevavalgele kündsid. Praegu on North Straddie Brisbane’i elanike üheks meelispaigaks suvistel nädalavahetustel, kui saare