Crash! Boom! Bang! Aastavahetus 2006/2007 möödus juba tuttavate Aussie-eestlaste jaoks surfiparadiisi rannal, kuhu kambajõmmid Paff ja Tiit olid end viimaseks Surfersi nädalaks mugavalt sisse seadnud. Täpsemalt küll esplanaadil asuvasse Pacific Plaza luksuskorterisse, kust avanes igal täistunnil supervaade juba kella üheksast täristavatele rakettidele.
Šampanja ja muu kesvamärjuke kaenlas, paiknes lõbus seltskond kesköise vaatemängu saabudes ümber Plaza-esisele rannaliivale, kus südasuvine uusaastajämm jätkus veteranide triatloniga hoota kaugushüppes, pendelteatejooksus ja pudelimängus. Ärgem unustagem, et peale laulurahva oleme ka spordirahvas ja need kõige vägevamad tulemused saavutataksegi üheskoos. Mis sellest, et hoota kaugushüppes vajab maandumine lihvimist, sest mitmel järjestikusel katsel selili liiva sisse prantsatamine ei olnud kõige stiilipuhtam. Kindlasti olid vormilanguse üheks süüdlaseks tühjad šampanjapudelid, mis nüüd sobisid kui valatult pudelimängu keerukujuks või jooksuvõistluse teetähisteks rannaplätudest teatepulkade kõrvale. Oh neid loova intellekti leidlikke vilju.
Nii kõlas „Head uut aastat!” Kullaranniku plaažil nagu ühest kõrist ja see hüüd oli mitme astme võrra erilisem kui tavaliselt. Hommikuvalguses soojalt paitavate päikesekiirte saatel koju jalutades uitasid mõtted kordaläinud viimasele aastale. Me lõpetasime edukalt ülikooli, meil olid alustuseks head töökohad. Me reisisime sinna, kuhu hing ihkas. Me kolisime päikesele lähemale. Me nautisime igat minutit. Meie sõprade hulgas oli palju õnnelikke inimesi: kes lõpetas tasemel ülikooli, kes suurest armastusest abiellus, kes sai ilusa terve pisipere, kes pürgis kõrgete tähtede poole ja kes oli niisama edukas. Me olime ühed nende õnnelike seas ja see tunne oli superhea.
Every Hour on the Hour
Austraallaste aastavahetusepidustuste üks lemmikpaiku on kahtlemata Sydney. Täistunnil taevasse lastavate rakettide paraad algab juba kell üks päeval ja kulmineerub suurejoonelise vaatemänguga Harbour Bridge Effect südaööl. Eriefektina on ilutulestikul igal aastal uus sümboolne teemaornament, mille kujutis joonistub sillale (2006/2007 Coathanger ehk riidepuu sillakaare kuju järgi ja Diamond ehk teemant silla avamise 75. aastapäeva teemantpulmadeks).
Uuel aastal uus töö
Kakskümmend neli uusaastatundi on ei rohkem ega vähem kui piisavad, et leida töö või isegi kaks, katsetada, ja kui ei meeldi, siis end ise töölt vabastada, saata ära vana ja võtta vastu uus. Elu läheb edasi – uuel aastal uue hooga. Juba mõnda aega oli Pinnacle’i töömaastikul tunda jõuluaegset rahuperioodi, mida aeg-ajalt „häirisid” üksikud üritused siin ja seal: aasta šikimate moeauhindade jagamine NRA Fashion Awards ning jõulupeod Kullaranniku suuremates golfikeskustes ja hotellides. Suhteliselt ebakorrapärane graafik vajas pikemas perspektiivis mõningaid muutusi ja nii kadus agentuuri vahelüli järk-järgult meie elust. Väiksemates linnakestes näkkab tööotsinguil paremini just ukselt uksele koputades ja püsivamad töösuhted on lihtsamad tekkima. Uuteks tööandjateks said Surfersi restoranid Toscani’s ja Barnie’s in Paradise, mis oma itaalia sugemetega meie seiklusi veelgi temperamentsemalt vürtsitasid. Eriti sageli juhtus see Barnie’ses, mille itaalia sisserändajatest omanikud Onu Sam ja Super Mario pitsaahju taga kohati lausa tuld purskasid, siis aga laulu jälle üles võtsid. Ülejäänud Surfersi bande lahkudes täitis tühjaks jäänud koha järgnevatel kuudel tegus tööperiood, sest lisaks restoranidele lõime jala ukse vahele ka üle tee asuvasse hotelli Crowne Plaza.
Crowne Plaza seiklused
Nelja ja poole tärniga Crowne Plaza kuulub rahvusvahelisse hotelligruppi InterContinental Hotels Group. Tärnid tärnideks, töö on töö oma võlude ja valudega. Üle ega umber ei saa aga lõbusatest vahejuhtumistest, mis sageli juhtuma kippusid. Crowne Plaza restoranis Terrace Café ootas meid ees tore tiim: hotelliboss mr Brown, kes alati juba kaugelt tervitas, ristides meid Eesti kaksikuteks; kõikidest kõige karmima käega juhataja Tamminator (passi järgi Tammy) ja ülienergiline Manish katusekorruse pöörlevast restoranist Four Winds. Ühel vaiksemal pühapäeval tuli Manishile geniaalne idee lülitada restorani territooriumil välja kõik võimalikud tuled, et maailma elektrit säästa. Nii tegutseti Terrace Café telgitagustes sel päeval peaaegu küünlavalgel ja palju ei puudunud, et kokad oleks elektriahju asemel lõkke köögipõrandale püsti pannud. Tööpostil oli Manishi soovitus kõikidele baari- ja restoranitöötajatele lihtne: „Valva oma maastikku!”. Kui keegi neist püüdis Manishi valitsuspiiridesse kuidagi sisse sõita, tuli kärme küsimus: „Kes juhib minu autot?” Kõike seda saatis lai naeratus. Naljahammas.
Manishi õpetussõnad
„Valva oma maastikku!”
„Kes juhib minu autot?”
Eriti altid olid koomilisi vahejuhtumeid tekitama asiaadid, kelle ristisime ühise hüüdnimega Nii-haod („Ni hao!” – „Tere!” mandariini hiina k). Nii-haod olid visad tulesüütajad. Hoiatavast sildist hoolimata õnnestus neil hommikusöögi ajal järjepidevalt croissant’e röstrisse sokutada, tagajärjeks leegitsevad sarvesaiad ja ulatuslikud tulekustutustööd. Küll püüdsime neile hommikuvõimlemist tehes käte ja jalgadega selgitustööd teha, kuid aru ei saanud nad mõhkugi ja nii mitu hommikut järjest. Röstrid põlevad ja hiinlaste viimase rahvaloendusi tulemusi arvestades kestavad kustutustööd tänapäevani. Samasugune kohmetus tabab Nii-haosid siis, kui neil kohvi- ja teetermosega laua ees seista ning „Coffee or tea?” küsida. Lõpuks süttib lambike pea kohal põlema ja siis tuleb „kofiii” ja „tii” hääldusvariante igasuguseid. Kui üritada neilt tühja taldrikut eest ära korjata, tuleb kiire pearaputus ja kätevehkimine. Vabandust, mõni riisitera oli vist siiski söömata.
Kui ühe Amway õhtusöögi ajal oli meil au võõrustada 175 Nii-haod, muutus Crowne Plaza tõeliseks Chinatowniks ning meie teadmised Nii-haode kohta täienesid oluliselt. Buffet’le lendavad nad peale korraga. Vett nad ei joo. Leiba nad ei söö. Kihisevatest limonaadidest käivad suure kaarega mööda. Süües on vaja enda ees hoida vähemalt kolme taldrikut, igaühel natukene kapsaid ja riisi. Samas sobib üks kauss ideaalselt soolase ja magusa transportimiseks, nii et šokolaadiglasuuriga profiteroolid segunevad maitsvalt kapsaga. Suuri praetaldrikuid nad ei tunnista, parem väikesed ja mitu. Nuga nad kasutada ei oska. Ka kahvliga on raske riisiterasid mööda kaussi taga ajada. Parem ikka lusikas. Kiivisid ja viinamarju meeldib neile hävitada nii, et koor ja seemned imepisikeste tükikestena hiljem lauda kaunistaksid. Tänusõnadega ei priisata, vaid mõni üksik polüglott pobiseb midagi vastuseks. Osa palub mõned kapsad karbiga kaasa pakkida. Hea pärast hotellitoas nosida. Kui nad lahkuvad, oleks nagu tsüklon Nii-Hao üle käinud.
Kõigele vaatamata on Nii-haod vahvad tegelased, kes omas elemendis tõrgeteta eksisteerivad, aga seitse maa ja mere taga seitsmel juhul kümnest täbarasse olukorda satuvad.
Vaade nelja tuulde
Four Winds on 360° vaatega restoran hotelli Crowne Plaza kõige kõrgemal, 26. korrusel, mille teeb eriliseks pöörlev põrand. Nii saab iga restoranikülaline mõnetunnise õhtusöögi ajal Kullaranniku vaadet nautida kõigis neljas ilmakaares lauast lahkumata. Sellest ka nimi: Four Winds ehk Neli Tuult. Eksootilise aasiapärase buffet’ õhtusöögiga restorani peetakse parimaks mereande serveerivaks toitlustusasutuseks Kullarannikul. Buffet’ hind ühele: ~ $60 + joogid.
Currumbin Wildlife Sanctuary
Tööst vaba aja sisustasime tihedalt, eesmärgiks näha ja kogeda võimalikult palju. Kolm kuud Austraalia pinnal on ka viimane aeg koaalad ja kängurud oma silmaga üle vaadata. Kullarannikul kohtab Aussie põlisasukaid Currumbin Wildlife Sanctuary loomapargis, mis asub Coolangattas. Pargikülastus on üles ehitatud eksponaatide söötmisele ja demonstreerimisele show’del. Piletiostuga antakse kaasa ajakava ja orienteerumiskaart. Loomi, kellega Currumbinis lähemat tutvust saab teha, on omajagu. Kõikide pargiasukate liigitunnuseid selgitav taustainfo on jäädvustatud sõnas ja pildis nende kodukeste kõrvale.
Koaala. Esmamulje