„Mis sa arvad, kui võtaks äkki naise? Prooviks, mis see paljukiidetud ja kirutud abielu endast tegelikult kujutab?”
„Mis sa… Lolliks oled läinud või?”
„Ega päriselt vist ei ole, aga aastad lähevad, eks varsti on aeg… Igasugu mõtted käivad, peab otsustama,” väitis Jaanus.
„Lollid mõtted! Endal sul pole õiget pruutigi, aga äkki – võtaks naise!”
„Mis sina minu pruutidest tead? Nendega ma oskan ise hakkama saada ega tiku kõigile kuulutama, kellega ma käin!” Algselt aasimisena mõeldud mõttevahetus muutus äkki tärganud idee mõjul enese testimiseks, kas ja kuidas ta oskaks oma eelseisvat abiellumist usutavalt põhjendada. Kõigepealt tuleb muidugi leida õige viis, kuidas asjast emale rääkida, ja Jaanusel tekkis sedamaid soov oma improviseerimisoskust kolleeg Ranno peal katsetada – muidugi selleks, et võimalikud komistuskivid ja ebakohad välja tuleksid ning et ta sama juttu emale ette kandes vigu ei teeks.
„Ma mõtlen päris tõsiselt! Oma naine, see võiks päris huvitav olla, kas sina pole selle mõtte peale tulnud?” küsis Jaanus.
Ranno ajas huuled pettunult torru ja vaatas Jaanust kahtlevalt.
„Mis see siis on? Kust sul äkki niisugune mõte tuli, sa pole oma pruudist mulle sõnagu rääkinud!” See kõlas juba etteheitvalt. „Muidu oled sa igatpidi asjalik sell ja nüüd korraga – jumalaga, ilus noorusaeg! Sa enam ei mõtlegi, mis sa teed – annad oma vabaduse ära, seda sa ei saa enam kunagi tagasi. Mis sinuga juhtus, tegid mõnele plikale tite või?” püüdis Ranno põhjust leida.
Jaanus oli vastuväiteks juba suu avanud, aga pani selle nüüd klõpsti kinni. Muidugi, Rannole oleks võinud selle peale jaatavalt vastata, ja olekski kogu lugu, mäng on mäng, aga kui ema sedasama küsib…? Või minnagi veel kaugemale?
„Näe, sa tabasid kohe asja tuuma ära! Öeldi, et vist midagi niisugust olevat juhtunud tõesti.”
„Vaene mees, vahele jäid… Polnud just raske arvata! Aga tead, mina olen võtnud põhimõtteks, et kondoom on siiski odavam kui lapse kasvatamine. Omal ajal tulevad need mured nagunii, aga kiirustada pole mõtet. Ainult imelik, et see sinu plika niiviisi… kus ta ise sel ajal oli? Igasugu vahendid on ju olemas! Kas ta aborti ei taha teha või?”
„Ei saa! Hilja juba!” pani Jaanus umbes vastu.
„Sa pagan! Oled sa kindel, et see on üldse sinu laps, kui ta nii lahke anniga oli?”
Oi, kui valusalt see ütlemine Jaanust riivas! Igatahes kadus tal igasugune isu sellel teemal edasi rääkida.
„Stopp, nüüd aitab! Ära siis iga lori kohe uskuma hakka, ma tahtsin sind vaid natuke lollitada. Tegelikult pole mul midagi niisugust juhtunud, see kõik oli vaid jamajutt, fiktsioon, saad aru? Ma tahtsin näha, mis näo sa teed,” ütles ta, ja tundes, et see sõnade loopimine tal rabedalt, isegi võltsilt välja kukkus, hakkas kähku midagi arvutist otsima.
„Ei, noh… Kõvaks jutumeheks oled hakanud! Sinust ei saa enam ükski mõistlik inimene aru, oled justkui täitsa ära pööranud,” sõnas Ranno pettunult, tõusis ja marssis tagasi vaatamata toast välja.
Selle, et aeg on raha, avastasid maailma ärimehed juba õige ammu, kohe pärast raha leiutamist, aga teadmist, et õhusõit on ajavõit, on inimkond saanud selle olematu raha säästmiseks kasutada vaid vähem kui sada aastat. Lennukit peetakse pikemate reiside puhul ainuvõimalikuks sõiduvahendiks, sest enam ei tahaks keegi näiteks Ameerikasse jõudmiseks terve nädala ookeanil kõikuda, kuna lennuk katab sama vahemaa mõne tunniga. Omaette klassi moodustavad muidugi need jõukad inimesed, kes pikki kruiisireise naudivad ja kõigi mugavustega reisilaeva mitte reisimisvahendiks, vaid puhkekoduks peavad.
Ärasõidupäeval said Jaanus ja Anneli varahommikul kokku alles lennujaamas. Jaanus saabus liinibussiga, olles kodus tagasi tõrjunud kõik ema ettepanekud teda autoga kohale viia; kuigi ema Annelit ei tundnudki, valitses siiski oht, et konspiratiivne plaan võib mõne ettevaatamatu sammu või ootamatu situatsiooni, näiteks mõne ühise tuttavaga kohtumise tõttu enneaegselt paljastuda. Nii astuski Jaanus bussist välja, oma spetsiaalselt lähetusteks ostetud väheldane kohver käe otsas, ja valis endale ootekoha suure saali aknaaluses nišis, kust oli linnast tulijaid hea jälgida. Seal, küllalt ebamugaval plekkistmel, sai ta tubli pooltunni konutada, enne kui märkas uksest sisenevat Annelit, kelle järel veeres kirevavärviline ratastega kohver.
„Tere, ma juba kartsin, et sa ei tulegi,” ütles Jaanus, tüdrukule vastu rutates.
„Vastupidi oleks ehk õigem,” heitis Anneli vastu. „Kartsid, et ma tulen, ja näe – tulingi! Õigemini oli küll nii, et poolvägisi toodi, muidugi isa tõi.”
Vähemalt osa Jaanust sel hommikul vaevanud pingest tänu Anneli ilmumisele kadus. Ta oli kartnud, et tüdruk võib saabuda tujutu ja okkalisena nagu ikka need, kes sundkorras midagi vastumeelset peavad tegema, aga Anneli tundus asjalikus tujus olevat. Mitte ehk rõõmus, aga vaoshoitud.
„Teeme selle check-in’i kohe ära, pole mõtet ennast siin avalikkusele eksponeerida,” pakkus Jaanus, kiiret pilku ümberringi heites – lennujaama saali kogunes järjest enam rahvast, küll lennule minejaid, küll nende saatjaid, aga ka neid, kes kuskilt saabujaid ootasid. Tüdruk vastas vaid noogutusega. Nad said oma reisidokumendid kätte, panid kohvrid lindile ning sisenesid läbi turvaväravate väljalendude ooteruumi. Ja alles siis, kui nad olid leidnud vaiksema, pehmete istmetega nurga, tõmbas noormees lõdvestunult hinge, nii et Anneli imestunult kulme kergitas.
„Oled närvis, jah? Kardad lendamist või?”
„Lollus, lendamist ma ei karda. Aga kartsin, et mõni tuttav meid koos näeb ja ema võiks liiga vara teada saada. Iga asi peab tulema omal ajal ja õiges järjekorras,” seletas Jaanus, aga Anneli ei jäänud sellega rahule.
„Sa kardad oma ema nagu viieaastane!” turtsatas tüdruk ja hakkas siis kiirkõnes arutlema: „Tead, kogu see jant käib mulle närvidele! Olen juba mitu päeva mõelnud, kas me omavahel üldse hakkama saame, või läheb kogu see isa plaan kohe nahka!”
„Mis sa mõtled? Mis nahka läheb – Šveitsi-reis või?”
Anneli heitis noormehele etteheitva pilgu.
„Sa teed näo, justkui ei teaks, et isal on midagi palju hullemat plaanis. See, et meid tuleb ametlikult paari panna,” ütles Anneli hukkamõistvalt.
„Jaa, muidugi tean, loomulikult!” väitis Jaanus kiiresti.
„Loomulikust on see asi kaugel, aga…” Anneli vajus hetkeks mõttesse, ent jätkas siis otsustavalt: „Tead, kui meid juba on niisugusesse olukorda pandud, siis peame mõned asjad kohe omavahel selgeks rääkima. Muidu tekivad meie vahel kohe arusaamatused ja tülid.”
„Jaa, seda muidugi! Räägi, mida sa mõtled?”
„Me võime ju vajaduse korral võõraste ees näidelda, et me teineteist väga armastame ja meie pulmareis on kõigiti õnnelik, aga kui ainult omavahel oleme, on kõik teistmoodi. Ära unusta, et mina ei ole sinu oma ja sinu tahtmistele ei kavatsegi alluda! Ja ühte voodisse ma sinuga ei lähe, sa lihtsalt pole minu tüüp, sellepärast. Me hakkame eraldi magama.”
„Ahah, aitäh avameelsuse eest,” ühmas noormees mõnevõrra solvunult.
„Ma praegu ei tea, mis edaspidi saab, aga selle reisi ajal ei teki meie vahel mingeid intiimsuhteid. Ei mingit seksi, selge?”
Anneli määrav toon hakkas Jaanust ärritama. Kas ta näeb ennast vaimusilmas juba võimuka ja sõjaka abielunaise rollis?
„Vabanda, aga sinu väljendusviis mulle ei meeldi. Kui sa samamoodi käsutamist jätkad, siis ma ei lenda sinuga mitte kuskile,” ütles Jaanus võimalikult rahulikul ja kindlal toonil, kuigi see polnudki nii kerge. Oleks tahtnud kaaslase lihtsalt kuradile saata ja minema marssida.
„Küll sa lendad! Mitte minu, vaid Flexteri pärast.”
„Mis see tähendab?”
„Arvad,