„Olgu, Anneli, kui sa juba selle teema üles kaevasid, siis mina oskan sinuga ka teisel toonil rääkida!” ütles Jaanus end vaevaga rahulikuks sundides ja senise lepliku kõneviisi järsult jahedaks, peaaegu hingetuks kantseleikeeleks muutes. „Esiteks võta teadmiseks, et see oli täiesti ja ainult sinu isa välja pakutud idee, et mind Flexteriga siduda, ja kui mingi osa aktsiatest kunagi peakski minu omaks saama, siis ainult sinu kaudu, sest su isa ütles selgelt välja – ainult senikauaks, kuni mina sinuga sõlmitud abielust kinni hoian ja seda ei katkesta. Aga see tähendab ka seda, et kui sina nõuad abielulahutust või kohus peaks sind abielurikkumises süüdi tunnistama ja meid lahutatakse, jäävad aktsiad ja Flexteri asedirektori koht mulle alles. Tähendab – kõik on sinu teha, selle kohta koostatakse isegi notariaalne leping. Nii et – valik on sinu!”
„Mis valikust sa räägid, mulle pole ju mingit valikut jäetud!” turtsus tüdruk tigedalt. „Ma ütlesin – hullem kui keskajal!”
„Väga hea, kui sulle ei meeldi, ütled „ei” ja asjal lõpp! Mina ei ole enesetapja ega enesepiinaja, et hakkaksin selle osaluse pärast vastiku ja riiaka naisega elama ja tema kapriise taluma. Võta, palun, kohe arvesse, et seda mitte kunagi ei juhtu! Ja veel – mina lootsin siiamaani, et suudan sinu…” Jaanus ei leidnud sobivat sõna, aga jätkas siis endise hooga: „…sinu tulevase lapse omaks võtta ja üles kasvatada. Lootsin, et me sinuga oleme mõistusega inimesed, arvasin, et oskame ennast taltsutada ja normaalselt koos elama hakata! Lootsin sedagi, et hea tahtmise korral leiame ühise keele, võib-olla tekib meie vahel isegi mingeid sooje ja häid tundeid… Aga kui sa tõesti niisugune pirtsakas oled, siis on mul seda tõesti raske uskuda!” Viimast ütles Jaanus poolihääli, sest rahvast tuli ooteruumi üha juurde.
Anneli mühatas tüdinult ja vaikis. Näis, et kohe reisi algul põhjalikult tülli minna tundus ka temale vastumeelne, pealegi oli Jaanuse südikus talle muljet avaldanud. Nii istusid nad kümmekond minutit vaikides kõrvuti diivanil, pooleldi teineteise poole seljaga, et pilkude kohtumist vältida, ning Jaanus ei märganudki, kuidas Anneli ilme pikkamisi mahenes. Poiss isegi võpatas, kui tüdruk ootamatult talitsetud häälega ütles:
„Ma läksin vist liiale, anna andeks, kui jaksad!”
„Ahah, eks sa võta,” kostis Jaanus üsna ükskõikselt vastu, kuigi tundis teise järeleandmisest päris ülekeevat rõõmupuhangut. Lootus, et kõik võib veel hästi minna, oli äkki uuesti ärganud ja noormees otsis neutraalset teemat, et juttu jätkata. Küsiski:
„Oled sa siitkaudu palju lennanud?”
„Pole arvet pidanud, aga ehk paarkümmend korda tuleb kokku küll. Kui veel laps olin, käisime emaga tihti Vahemere ääres, enamasti Kreekas või Hispaanias, mõnikord oli isa ka kaasas… Üksinda olen lennanud vist kolm-neli korda, mitte rohkem.”
Jaanus ei osanud selle peale midagi öelda. Temale oli see alles neljas lennureis, lähiriikides oli ta seni bussi või laevaga käinud. Suur vahe juba lennukogemuses rõhutas, et nad Anneliga on ikkagi eri jõukuseklassist, ja tekitas tõrke. Kuskilt tuli mõte, et koos emaga polegi nad kunagi kuskile lennanud, ei lapsepõlves ega hiljem. Välismaal… jah, mõni aasta tagasi sõitsid nad laevaga päevaks Helsingisse. Nüüd aga lendab ema omapead messidele, et kaubamajadele saapaid ja kingi tellida, tema mõnikord kuskile näitusele või seminarile, aga praegu… jah, praegu on neil Anneliga algamas hoopiski kummaline reis. On see tõesti pulmareis?
„Usud sa, et me praegu tõesti Šveitsi sõidame?” küsis ta Annelilt.
„Lennupiletil on kirjas: Tallinn–Frankfurt–Zürich. Peab uskuma!” vastas tüdruk, aga tegi näo, et oleks tahtnud hoopis millestki muust rääkida. Kinnitas pilgu seinal värelevale ekraanile, kus jooksis mingi muusikavideo, ja ütles siis nagu ennast tagant sundides: „Kui sa arvad, et ma õnnelik olen, et nii on läinud, siis eksid… Kui saaks, võtaks nii mõnegi lolli teo tagasi, aga ei saa!”
5. peatükk
Nendel aastatel, mil firmat Flexter sisse töötati ja aktiivselt arendati, et mitte teistele samal alal tegutsejatele alla jääda, oli Anton Valberg alati alles hilisõhtul koju jõudnud, parajasti nii, et õhtueine kiirustades ära süüa ja kohe pärast seda voodisse pugeda. Vahel, kui käsil oli mõne eriti tähtsa probleemi arutamine või programmi väljatöötamine, mees õhtul koju ei jõudnudki, lükkas firmale algseks asupaigaks üüritud korteris neli tooli ritta ja magas järelejäänud öötunnid seal, et olla hommikul jälle valmis tööd jätkama ning telefoni haarama. See viimane oli kõige tähtsam, sest kui veel vähetuntud firma telefon ei vasta, võib klientide usaldus sedamaid kaduda.
Siis elasid Valbergid veel Mustamäel, ühes esimestest sinna ehitatud paneelmajadest, kus kööki pääses vaid läbi elutoa ja esik oli nii väike, et seal mantlit selga ajades käsi tingimata seina riivas. Aga õnneks muutusid ajad ja olud kiiresti, firma Flexter võitis järjest tuntust, Anton Valbergi kui juhataja ja omaniku sissetulek kasvas ning ta hakkas tasapisi hellitama plaani ehitada oma perele kõigiti korralik ja perspektiivne nüüdisaegne eramu, mis poleks mitte ainult eluase, vaid ka omamoodi staatusesümbol.
Nüüd, aastate möödudes, olid vankumatult oma kohale kinnitunud nii firma kui ka Valbergi säravvalge elumaja, milletaolisi isegi pealinnas eriti palju ei leidunud. Kui Vana Antoniga tema majast juttu tehti või mõni sõber otsesõnu julges vihjata, et ta on sellega ilmselt üle pingutanud, vaatas mees kavalalt silmi pilgutades rääkijale otsa, muigas paljutähendavalt ja mainis, et tema elab selles maailmas ainult üks kord, püüab seda teha võimalikult mugavalt ning muuta kõik vajalik endale käepäraseks. Seda käepärasust näitas juba tänavalt õuele viiv metallist automaatvärav, mida sai autoga lähenedes juba eemalt ja sõidukit peatamata puldiga avada, või siis turvakaamera, mis iga õuele astuja serveri mällu jäädvustas, et oleks võimalik soovimatuid külalisi tarbe korral ka tagantjärele tuvastada. Anton Valberg oli viimse rakuni elektroonik, kes oma teadmisi ja oskusi elu sisseseadmisel oskas ära kasutada – varem oma pea ja kätega nokitsedes, siis aga juba šefina selleks alluvaid rakendades.
Ülipikad tööpäevad olid ammu minevikku jäänud, nüüd saabus peremees õhtuti koju varakult, varsti pärast kella viit. Automaatvärav avanes vaikse kõlksatusega, siis ilmus tänavalt beež sõiduk – Vana Anton oli oma autoks valinud inglaste Jaguari – ja võttis kiirustamata Raili tumepunase Volvo kõrval varikatuse all koha sisse. Kolmanda auto jaoks seal ruumi ei olnudki, ja Anton mõtles, et kui nüüd Jaanus pereliikmeks saab ja ka oma Volkswagenit siin parkima hakkab, peab seda katusealust laiendama. Kiviparketi lisamine on tühiasi, ruumi siin on, aga katus nõuab nii uut tehnilist lahendust kui ka arhitekti silma ja kätt… Anton oli küll püüdnud ehitust kavandades tulevikku silmas pidada, et midagi niipea muuta ega ümber ehitada poleks vaja, aga näe – niisugune asi, et tuleb ka väimehe autole koht ette näha, ei tulnudki pähe!
„Tere, mis uudist?” See oli mehe igaõhtune tervitus uksest sisse astudes. Railile määratud ja aja jooksul rutiinseks muutunud lause, mis tuli temalt alati ühesugusel toonil nagu grammofoniplaadilt. Ja Raili vastas samuti peaaegu alati ühtemoodi:
„Mis uudist minul siin kodus olla saab…”
„Noortelt ei ole mingeid sõnumeid?”
„Peale eilse SMS-i, et neil on kõik korras, pole midagi,” vastas Raili tujutult. Tal näis jälle olevat halli meeleolu periood, mis teda paar korda kuus külastas. Siis tõmbus naine vaikides endasse ega sobinud jutukaaslaseks, aga oli tujutuna eriti aldis tüli üles võtma. Naise niisugune tõrjuv, isegi ennasttäis olek mõjus Antonile alati ärritavalt, ja just sellise tujutuse ilmnedes olid nad tihti riidu läinud. Eriti ragistati siis, kui Anneli Prantsusmaal kunstiõpingutel viibis: siis polnud nendel üsna ägedatel sõnavahetustel tunnistajaid; kui tütar kodus oli, püüdsid mõlemad ennast siiski rohkem taltsutada. Nüüd aga olid noored Šveitsi sõitnud ja nemad jälle vaid kahekesi.
Anton alustaski etteheitval toonil, kuigi Raili ei olnud talle midagi riivavat öelnud. Aga juba naise tujutu olek tundus mehele omamoodi väljakutsuv ja isegi süüdistav,