„Me peame jõeni minema ja oru vastaskaldale välja jõudma, sealt pidi linnale kõige parem vaade olema!” ergutas Jaanus tüdrukut, aga erilise eduta. Anneli oli tõesti väsinud ning Jaanus oma kogenematuses ei osanud sellele põhjust leida, nad polnud ju veel eriti pikalt kõndinud.
„Ma tahan vahepeal istuda ja puhata! Sa pead arvestama, et… et mina pole päris… terve inimene, kes jaksab sinuga igale poole kaasa joosta!” hakkas tüdruk lõpuks protesteerima, ja siis oli Jaanus väikese õuekohviku leidnud, kus nad tõesti pool tunnikest jalgu puhkasid, jõid klaasi mahla ja seejärel kõndisid edasi. Kitsas ja kivine tänav hakkas ootamatult laskuma, majad selle ääres muutusid madalamaks ja paljastasid vaate jõeorule, mille järsk vastaskallas oli üleni puudesse kasvanud. Kohe ilmus nähtavale ka helesinise veega jõgi ning nad jõudsid sillale.
„Ja näe, seal ongi need tõesti elusad karud, kellest sa mulle rääkisid!” imestas Anneli sillal seisatades ja oru kaenlas voolava jõe vastaskallast uurides. Justkui eestipäraselt koduse nimega Aare jõgi tegi siin vanalinna piirates uhke looke; jõge ületava kõrge, kividest laotud võlvsilla äärsed majad olid otse veepiirile ehitatud.
„Karu on nii Berliini kui ka Berni vapiloom, selleks see karude aed siia rajatigi,” teadis Jaanus. „Karu on saksa keeles der Bär, sellest ongi mõlema pealinna nimed tuletatud.”
„Tark poiss! Istu, saad viie,” avaldas Anneli tunnustust. „Berliinis ma olen mitu korda käinud, minu arust on Berliin liiga suur ja igav. Aga Bern tundub mulle huvitavam! Siin on ilusam, eriti see sinine jõgi ja kõrge kallas, kõik tundub kuidagi kodusem.”
„Siin ei tule eestlasele tunnet, et mujal maailmas on kõik asjad poole suuremad kui Eestis. Kas või seesama Aare jõgi on täiesti normaalse laiusega, aga need kõrged sillad on fantastilised! Vaata, sellesama kividest võlvitud kaarsilla alla mahub terve neljakorruseline maja, ja mõtle, millal see sild juba ehitati – ligi kakssada aastat tagasi!” Jaanus oli tõsises vaimustuses nii nähtust kui ka oma värsketest teadmistest – enne sõitu oli ta jõudnud internetiteatmikest üht-teist vajalikku otsida ja meelde jätta. „Nüüd ronime sinna üles oru kaldale, sealt pidi olema suurepärane vaade linnale! Eriti huvitav on sealt Berni punastele kivikatustele pilku heita! Räägitakse, et see lõputute juurdeehitustega tekkinud katuste sigrimigri olevat tõeline katusearhitektuuri ime, seda ma tahaksin näha.”
„Olgu ime, aga sinna üles me ei roni!” teatas Anneli ootamatult resoluutselt, nii et Jaanus jäi teda etteheitvalt silmitsema.
„Miks me ei roni?”
„Sa oled tõesti lootusetu! Jäta ükskord meelde, et ma olen rase, ei jaksa sinuga igale poole kaasa joosta!” ütles Anneli äkki nii tigedalt, et noormees tundis end solvatuna. Andis peaaegu sama tooniga vastu:
„Oleksin mina sinu raseduses süüdi, siis oleks iseasi! Aga kui sina ei tule, ma lähen sinna üles üksinda! Ootad mind siin ja kogu lugu, tunniga käin ära.”
„Sa ei jäta mind siia üksi! Kui sa isaga juba selle sobi kokku leppisid, siis pead mind vastavalt minu olukorrale ka kohtlema. Ja kui sa arvad, et mina sulle ei sobi, lõpetame selle jandi ära ja sõidame koju tagasi. Kohe praegu! Või kui täna ei jõua, siis homme,” lausus tüdruk ähvardavalt.
Jaanus mühatas omaette. Mingi sisetunne ütles talle, et ei tohi tüdrukule järele anda. Pole põhjustki – kui ta tõesti ei jaksa sinna mäkke ronida, miks ta ei võiks selle aja rahumeeli siin pargipingil istuda, ilm on ju ilus!
„Poole tunni pärast olen tagasi!” sõnas Jaanus, pöördus ja läks.
Ülalt avanes linnale tõesti meeltülendav vaade. Punaseid kaldus kivikatuseid ja katusekesi oli siit tõesti näha igasuguseid, kõik need olid mingil imelisel moel erinevad, aga ühte ansamblisse seotud, ja see pooleldi iseenesest tekkinud komplekt muutus Jaanuse jaoks nagu illustratsiooniks selgitavas sõnaraamatus märksõna „arhitektuur” juures, oli järjekordne näide inimmõistuse ja käteosavuse õnnestunud koostööst.
Kui Jaanus alla jõekaldale tagasi jõudis, oli Anneli muidugi kadunud, tõenäoliselt pidas ootamist alandavaks ja oli solvunud. Jaanus kõndis mõned lähemad tänavad läbi, kiikas ka alla jõe äärde, aga muretsemiseks polnud põhjust – hotell oli Annelile teada, küllap ta leiab ise sinna tee!
Noorte reis oli siiani kulgenud suuremate viperuste ja pahandusteta. Pärast Tallinna lennujaamas peetud sõnasõda oli Anneli ennast tõesti rohkem taltsutada püüdnud, vähem nõudlikuks muutunud, mõlemad olid üritanud teineteisesse heatahtlikult suhtuda ja teravustest hoiduda. Pealegi pidi Jaanus endamisi tunnistama Anneli oskust keerulistes reisiolukordades orienteeruda; näiteks teadis tüdruk oma kogemuste tõttu täpselt, kuidas ümberistumiste puhul lennujaamades ja raudteejaamades talitada. Jaanus omalt poolt oli ülikooliajal ühe semestri õppinud Leipzigis ja selle ajaga saksa kõnekeele enam-vähem suhu saanud – seepärast tal Šveitsis suhtlemisraskusi ei olnud.
Kui nad rongiga Zürichist Berni jõudsid, oli ta jaamas palunud taksojuhil viia neid hotelli, mis oleks kõigiti mugav, aga mitte liiga kallis, ja õnneks Anneli sellest keskustelust aru ei saanud. Jaanus pelgas, et tüdruk hakkab nõudma luksnumbrit või isegi sviiti – ta ju teadis Jaanusele antud krediitkaardist, mis oleks võimaldanud palju ilusaid soove täita.
Jaanuse arvates oli nende hotellituba igati tasemel, kuigi Anneli oli oma suhtumist sellesse, vaid kolme tärni kandvasse hotelli ninakirtsutusega väljendanud. Õnneks oli tüdruk liiga väsinud, et protestima hakata, ja oma peamise nõudmise – kaks eraldi voodit – oli ta saanud. Algselt olid need voodid küll keset tuba kõrvuti, aga Anneli sikutas nad lahku ja tegi seda nii põlgliku endastmõistetavusega, et Jaanusel kadus isu talle appigi minna.
Anneli oli enne Jaanust linnast tagasi hotellituppa jõudnud, istus mornilt akna all ja vaatas üksisilmi puudega palistatud skvääril sagivaid inimesi. Üle linna, kaugel silmapiiril kõrgusid valgemütsilised mäed, Alpid. Ilmselt oli Anneli solvunud ja hakanud kohe tagasi kõndima, kui Jaanus oma avastusretkele suundus. Nüüd poisi sisenedes ei pööranud ta peadki.
„Kas läheme sööma?” küsis Jaanus, püüdes teha nägu, nagu nende vahel poleks midagi juhtunud.
„Ei taha! Ma tahan magama minna!” ütles tüdruk lühidalt, aga kindlalt.
„Palun, voodi on sul olemas! Ise sikutasid selle eemale, minust sinu magamine ei sõltu,” lausus Jaanus võimalikult neutraalselt.
„Lähengi! Aga niikauaks, kui ma ümber riietun, võiksid sa koridoris istuda,” oli Anneli siis talle soovitanud.
„Riietuda saaksid ka duširuumis. Miks mitte?”
„Seal pole ruumi, see siin on ju hädine kolmetärnipugerik!”
„Olgu, ma lähen siis senikauaks baari,” oli Jaanus leppinud. Tal polnud vähimatki tahtmist tülitseda.
„Mine! Minupärast võid sinna jäädagi.”
Tüdruku vastus igatahes sõbralikult ei kõlanud ja Jaanus astuski trepist alla – baarisilti oli ta tulles üsna sissepääsu lähedal märganud. Tellis väikese konjaki ja istus omaette lauda, heites baaripukkidel jalgu kõlgutavatele tüdrukutele vaid põgusa kõrvalpilgu. Aga sedamaid tekkis üks nendest Jaanuse kõrvale lauda. Enesekindlalt, nagu oleks teda kutsutud. Naeratas ja küsis saksa keeles:
„Kas sa vajad seltsi?”
„Ei, ma vajan rahu!” oli Jaanus peaaegu käratanud, aga tüdruk ei heitunud.
„Ma võin sulle kõike pakkuda, sa jääd kindlasti rahule.”
Jaanus hakkas peaaegu kahetsema, et ta oli saksa keeles rääkinud, ja otsustas selle hoopiski maha salata.
„Ich kann nicht Deutsch!” ütles ta endalegi vastikult keelt moonutades.
„Good! Let’s speak English,” oli prostituut kohe nõus keelt vahetama.
„Njet, tolko po-russki!” oli Jaanus juba vihaselt vastanud.
„Prekrasno, eto