„Mis teiega on juhtunud?”
„Eks sa küsi oma tütre käest! Las pariislanna räägib ka sulle oma seiklustest!” vastas Raili, tigedust varjamata. Ja Anneli purskas selle peale nutma ning tormas mööda treppi ülakorrusele, sealt oli kuulda vaid tema toaukse paugatust.
„Mis siis – on tal jälle mõni uus õnnetu armastus või?” küsis isa, toetas mapi lauanurgale ja jäi vastust ootama. Raili istus tugitoolis, sirvis närviliselt mingit ajakirja, ise sellele tähelepanu pööramata, nagu otsiks sealt midagi suurt ja silmapaistvat. Ta poleks nagu mehe küsimust kuulnudki, aga viskas lõpuks ajakirja lauale ning ütles siis oma nördimust taltsutades peaaegu alistunult:
„Istu, muidu kukud! Meil on ainult halvad uudised, kõik su ilusad plaanid on hukas.”
„Lollusi ajad…” Anton istus. „Räägi!”
„Esiteks – olgu nüüd ka sulle öeldud: Anneli on rase!”
„S-sa kurat! Just nüüd!” pereisa oleks äärepealt jälle püsti karanud. „Saite nüüd oma Pariisi, sina lubasid plikal üksinda sinna porduelu pessa minna! Ta peab kohe aborti tegema, kohe, jalamaid!” See kõlas käsuna.
„Kas sa arvad, et me lollid oleme? Et meie ise ei oleks osanud seda välja mõelda? Mina tean tema õnnetust juba kolm nädalat, abordi mõttega me oleme kogu aeg elanud. See asi oleks vaikselt ära tehtud, nii et sina polekski seda üldse teada saanud! Aga nüüd tuli välja, et ta valetas, kui ütles, et see juhtus vaid mõni nädal enne ärasõitu, tegelikult läheb tal juba kolmas kuu! Me oleme juba nädal aega mööda arste ringi jooksnud ja ükski arst ei ole nõus talle aborti tegema! Sest Annelil kahtlustatakse ka hemofiiliat!”
„Hemo… Mis kurat see veel on?”
„Hemofiilia on niisugune haigus, et veri ei hüübi korralikult. Verejooks ei taha kinni jääda, kui mõni haav tekib,” seletas naine. „Ja see naistetohter, kelle juures ta kahe aasta eest käis, ütles, et juba siis oli probleeme olnud, enam ei tohi mingil juhul riskeerida!”
„Ja seda räägitakse mulle alles nüüd!” See kõlas Antonilt etteheitena.
„Tehti vereproov, see näitas ka, et kahtlane… Kodus pole tal kunagi suuremaid haavu olnud, vaid mõni väike kriimustus, sinna ma panin alati plaastri peale ja kõik. Aga menstruatsiooniga oli mõnikord küll probleeme, veritsus kestis kaua. Ja arstid ütlevad, et hemofiilia lööbki mõnikord välja alles täisealiseks saades!”
„Kuradi jama selle tüdrukuga… Oleksid sa osanud meile poisi sünnitada, oleks palju lihtsam, poleks mingit sekeldamist!” See polnud Antoni poolt muidugi süüdistus, vaid lihtsalt abitu jorisemine. „Mida kuradit me nüüd siis teeme? Mul on kõik plaanid tehtud, poiss külla tulemas ja hakkamist täis, aga nüüd olete teie kõik peesse keeranud!”
„Ah, otsusta sina, mida tahad! Igatahes tüdruku eluga me riskima ei hakka, Annelil ei tule abort enam kõne allagi,” ütles Raili murtult, aga otsustavalt.
„Kust talle see haigus tuli? Oli see tal ammu juba? Kuidas seda ravida saab?” ladus Anton küsimusi. Mees oli harjunud, et igale probleemile leidub ka lahendus.
„Seda ei saagi ravida, see pidi olema sünnipärane häda, päritav ja ravimatu! Pärandatakse põlvest põlve edasi ja lööb aeg-ajalt välja. Vene tsaari perekond oli ka sellega hädas…”
„Vene tsaari perekond…! Kurat, millal Venemaal tsaarid olid, arstiteadus on pärast seda palju edasi arenenud! Ma ei usu, et seda ravida ei saa… Aga kust Anneli selle haiguse sai, kui sa tead, et on pärilik?”
„Seda tahaks ma just sinu käest küsida! Ma uurisin internetist, et seda haigust pärandatakse edasi just meesliini pidi. Ja minu suguvõsas pole teada, et keegi oleks kunagi verejooksuga hädas olnud,” lausus Raili omakorda süüdistavalt.
„Muidugi! Kui midagi on pahasti, siis on see alati minu viga! Ja mina pean teie keedetud suppi sööma!” urahtas Anton Valberg, haaras mapi laualt ning astus pika sammuga oma kabineti poole. Tema juba kõigiti valmis olnud plaan tuli uute asjaolude tõttu kiiresti ja põhjalikult ümber mõelda.
Sellel hiliskevadise laupäeva õhtupoolikul mööda aedlinna tänavaid Anton Valbergi maja poole kõndides tundis Jaanus Vender eelnevale koosviibimisele mõeldes erilist ootusärevust, mis pani noore mehe pea mõtetest kihama: miks? Miks Vana Anton mind, just mind oma sünnipäevale kutsus? Sellel ootamatul kutsel pidi olema mingi eriline põhjus. Ja miks ta oli ikkagi mitu korda oma tütart nimetanud, justkui soovides, et ma temaga tuttavaks saaksin? Kas tal võib tõesti olla mõte, et… rumal mõeldagi, aga mine tea… et mina võiksin Antoni väimeheks saada? Aga miks ka mitte, ta ju küsiski kõigepealt, kas mul on naist või kindlat tüdrukut, võib-olla tal ongi niisugune plaan?
Selle peale Jaanus isegi seisatas korraks, see varemgi pähe vilksatanud mõte oli äkki reaalsemaks muutunud, nõudis süvenemist ja tõi noormehe näole veidi nõutu, kuid erutatud naeratuse.
Aga miks ka mitte! Vana Antoni tütrest oli Flexteri noorhärrade hulgas aeg-ajalt küll juttu tehtud, aga vaid kaudselt, sest seda saladuslikku tütart polnud keegi lähemalt näinudki. Räägiti, et ta viibib enamasti välismaal ja õpib seal mingeid kauneid kunste – seda viimast öeldi siiski kuidagi aasivalt, muigega pooleks, ilmselt selle juurde mitte eriti siivsaid mõtteid sobitades. Noored mehed omavahel, alati on hulgas mõni hambamees, kes end humoristiks peab!
Kui Vana Anton tõesti tahab minust endale väimeest, mismoodi ma sellesse suhtuma peaks? Esmahetkel tundus niisugune mõte Jaanusele täiesti ulmeline ja eluvõõras, isegi kinos või telekas polnud ta midagi säärast näinud. Siis meenus ähmaselt lapsepõlves vanaema riiulist leitud igivana, kapsaks loetud raamat „Püve Peetri riukad”, vist eelmise sajandi algul Kitzbergi kirjutatud külajutt, kus isa tahtis oma tütart – või oli neid koguni mitu? – kasulikult mehele panna. Tookord oli ta veel kümneaastane, luges loo küll läbi, aga linnapoisina ta nendest ammustest külaoludest aru ei saanudki… Äkki ongi Vanal Antonil plaanis midagi sellist, tahab mind kuidagi proovile panna, aga kindlasti on tal veel ka teisi kandidaate – tema on ettevõtlik mees!
Jaa, kui selle üle põhjalikumalt järele mõelda – ega ei saa küll salata, et niisugune pakkumine oleks ikkagi hullupööra ahvatlev, seda peaks ikka hoolega kaaluma ja järele mõtlema. Või mis seal mõelda – see annaks ainukordse, päris fantastilise võimaluse endale jalad tugevalt alla saada ja selles üleasustatud IT-maailmas tuntud tegijate hulka tõusta! Teha ühe liigutusega ära kõik see, milleks muidu kulub aastaid ja mis enamikul üritajatel jääbki saavutamata. Ja kui see tütar ise just hirmu peale ei aja…
Niiviisi end tähtsaks mõeldes tundis võimaliku taevaredeli poole kõndiv Jaanus Vender ennast hoopiski väärikama ning kaalukamana. Ja kui ta lõpuks Viirpuu tänava superelamule lähenes, püüdis ta astuda soliidselt, kiirustamata, oma väärtust tundva inimese eriliselt kindla sammuga. Kindlust lisas ka tänumeelne teadmine, et ta oli riietumisel ema nõu kuulda võtnud.
„Niisugusesse peenesse kohta minnes pead sa väga korralik välja nägema!” oli Margit Vender vankumatult nõudnud ja poeg oli pärast puiklemist vastumeelselt ka nõustunud.
Oli hiliskevad, õigemini varane suveaeg, ja Jaanus oli pikalt kaalunud, kas peaks minema lipsuga või ilma.
„Ahah, olgu pealegi…” oli poeg siis pooleldi tõrkuvalt lipsu kaela sidunud ning Margit teda lohutanud nagu emad ikka ja alati:
„Kui teised mehed seal ilma lipsuta on, võid ju sina ka selle kaelast ära võtta! Muidugi omaette, vaikselt, kuskil nurga taga…”
Sama päeva hilisel õhtutunnil, mida oleks vist õigem olnud varaseks öötunniks nimetada, sedasama teed tagasi kõndides tundis Jaanus oma pea veel kolm korda raskema olevat. Mitte alkoholist – jooke oli ta peolauas õige tagasihoidlikult pruukinud –, vaid hoopis mõtetest, mis peas kihasid ja mis lausa üksteise võidu, nagu kihtimisi eelmiste kukile ronides esiplaanile tükkisid. Noormees oli pilgeni täis muljeid, ja need ei tahtnud tema mälus kuidagi korrapärasesse kronoloogiasse rivistuda, vaid moodustasid nii meeletu virvarri, et kõike Valbergide