«Litteraria» sari. Olla need, kes me oleme. Katkeid päevikutest aastatel 1964-1992. Tiina Saluvere

oma luulet jne. Kord rääkisin pagulaskirjanduse osatähtsusest meie kirjandusloo üldpildis. Kordasin veelkord Torontos peetud ettekande, lugesin tund aega meie sõjajärgset luulet, kõnelesin eesti ja maailmakirjanduse suhteist. Tore oli, kui Kaljo Raid saatis minu luuletusi “Sügisene lapsepõlv” ja “Äike Rõngu surnuaial” tšellol. Siin said kokku eesti muusika luulega, sõber sõbraga.

      Olin koos Eda ja Jüri Sepaga nii Metsaülikoolis kui ka nende kodus Torontos. Südamlikud, avameelsed, tõsiselt kultuursed inimesed, kes ei pea oma eestlust eriti rõhutama.

      Pole kunagi näinud nii palju noori eesti haritlasi üheskoos, kelle intelligents ja huvi ja vaimustus olid päris harukordsed.

1. IX.

      Eile esimene ametlik tööpäev ajakirja toimetuses. Otsustasin ajakirja kujundust muuta tänapäevasemaks, värvikamaks, samuti ümberkorraldada kirjanduste rühmitust, näiteks rajada täiesti uut osakonda “Books in Finno-Ugric and Baltic Languages”. Kirjutasin kirju kaastöö saamiseks soomlasilt, ungarlasilt, isegi kirjastusele “Eesti Raamat” Tallinnas panin kirja teele. Astrid oli valmistanud piduliku õhtusöögi (vein: “Chassagne-Montrachet: Le Cenilleret 1959”, mille maitsesime esmakordselt elus). Postis raamatuid kodumaalt.

      Täna töötan referaadi kallal Dodereri üle, mis tuleb ettekandele järgmisel MLA kongressil Chicagos. Teema:“Psychologie und Geschichte in Doderers Romanwerk”41.

      Hall, jahe, vihmane päev (+60ºF ümber).

22. X 1967

      Möödunud aastakümme 1957–1967 on seni tähtsam minu elus. 1927–37: õnnelik lapsepõlv ema ja isa seltsis. 1937–1947: kriisidega üle külvatud noorus, emata ning varsti oma maata. 1947–57: elu kool Saksamaal ja Ühendriikides, õpingud Astridi armsas seltsis. Esimesed luuletused ja esseed. Aga alles viimane aastakümme 1957–1967 on olnud küpsemise, avardumise, süvendamise, lõikuse tähtede all. Kui palju elamusi, sõprusitutvusi ning saavutusi sisaldab see aastakümme võrreldes eelnenud kolmekümne eluaastaga! Muidugi pandi hiljemate saavutuste aluseid tollal, aga siiski: kui ebakindel oli veel siis kõik!

      Mida kõik on toonud varsti möödunud neljas aastakümme? Väga palju tõesti! Võtan koondatult kokku tähtsamaid arengujooni endale meelde tuletamiseks:

      1. eesti keeles luuletamine (algus: 1958) on viinud kahe koguni42 ja kolmandale on alus pandud. Minu värsse ilmub soomekeelses eesti luule antoloogias43. Võibolla isegi kodumaal avaldet suures antoloogias?

      2. eestikeelne esseistika seisab esimese esseekogu “Kohtamised” koostamise lävel. Soe vastuvõtt mullu ja tänavu Torontos kõnelejana, samuti lektorina Kotkajärve Metsaülikoolis. Mul on esmakordselt otsene ühendus Eestiga (Kaplinski kaudu).

      3. saksakeelne luuletamine (algus: 1943, esimene hea luuletus: 1953) on viinud tänavu “Gespiegelte Erde” avaldamiseni.

      4. Huvi Austria vastu kannab vilja mitmel kujul: luulekogu eessõna ja illustratsioonid pärinevad austerlasilt, samuti kirjastaja on sealt, ja sealt vist tulebki kõige suurem vastukaja. Siis: eessõna raamatule “The Poor Fiddler”; kirjutus “H. v. Doderer: An Introduction”; MLA referaat “Psychologie und Geschichte in Doderers Romanwerk”; entsüklopeedia ilmuvas esimeses köites artiklid austria moodsast kirjandusest ja Dodererist; Dr. Wolfgang Kraus’i, “Österreichische Gesellschaft für Literatur” juhataja, küllakutse esinemiseks Viinis – antud tema hiljutisel külaskäigul siin Normanis.

      5. ingliskeelne arvustamine “Books Abroad’is” (algus: 1956) pole olnud möödund kümne aasta jooksul aja ning jõu raiskamine, vaid on toonud mind selle ajakirja peatoimetaja kohale. Sellisena saan teostada kõiksugu kavu, nagu näiteks erinumbrite pühendamine Guillénile, Dodererile, Ida-Euroopa moodsale lüürikale.

      6. ülikooli õpetamine (algus: 1950, resp. 1952) on ikkagi nihutand mind St. Olafi kolledžist siia riigi ülikooli, kus pealegi saan õpetada “graduate school”-is.

      Kõik see nagu on leidnud välise kuju meie siinses majas ning aias. Ta sobib imehästi, mugavalt, ei lohise ümberringi nagu liiga suur ülikond!

      Kui sõitsime välja 1957. a. varasuvel oma esimeseks Euroopa-reisuks, kas oleksime suutnud ennustada neid arenguid (1–6)?? Muidugi mitte! Aga eos oli kõik see meis peidus kindlasti. Helde saatus on lubanud neile idudele võrsuda, kasvada ja vilja kanda.

      Aasta 1967 pole veel lõppenud. Ees seisavad kaks pingelist kuud – Jumala abiga – november ja jõulukuu!

29. X 1967

      Sissejuhatus minu esseekogusse “Kohtamised” võiks alata lausega: “Meie kunagi ei vali oma armastusi.” Mis seletaks ära, miks armastan sääraseid autoreid nagu Guillén, Valéry, Doderer, Jedlicka, F. Ernst. Vaimu sümpaatiate ja antipaatiate keemia, selle seadused on ju veel alles uurimata.

      Minu esseekogus peaksid olema esindet järgmised autorid ühe iseseisva esseega:

      1. Guillén

      2. Valéry

      3. Doderer

      4. Rilke

      5. Hofmannsthal

      6. Jedlicka

      7. F. Ernst

      8. Lehmden

      9. H. Steiner

      10. F. Ponge [?]

      11. W. Milch

      12. F. R. Leavis [?]

      13. G. Morandi

      14. H. Radauskas

      Vaja oleks samuti näidata vähemalt ühe kuju läbi, mida on mulle tähendanud üks maa, keel ja kultuur. Maastiku muljeid peaks siduma kohtamistega inimestega ja kunstiteostega. Ka Ameerika!

31. X

      Täna tuli trükikojast Guilléni konverentsi brošüür – hispaania värvides, minu meelest meeldiva kujundusega.

      1968

27. I

      Minu Guilléni raamatute ja käsikirjade kogu on väljapandud ülikooli raamatukogu vitriinides. Ei teadnud isegi, et seda materjali oli nii palju kogund 16 aasta jooksul! Huvitav näitus minu meelest.

      ❦

      Sõjajärgne soome luule. Imelik, et mulle täna ütleb nii suhteliselt vähe Helvi Juvose ja Manneri luule. Esimesele kohale seaksin nüüd Tuomas Anhavat, teisele Paavo Haavikkot. Isegi mänglev-klounitsev Saarikoski omab annust irooniat, mis teeb teda veetlevaks. Kas on see teatav vanapiigade hüsteeriline joon, mis ütleb mulle nii vähe Juvose ja Manneri toodangus? Manner püüab ju olla vahest intellektuaalse koega, aga siis ta just mind veena… Anhava ja Haavikko – neis mõlemis tunnetan soome rahvusliku omapära essentsi. Nagu hea konjak on nende destilleerit lüürika.

28. I.

      Taidur ja isiksus

      Chicagos ütles Dodereri referaatide järel prof. Demetz (Yale’ist), et Doderer olnud “viimane inimlik romaanikirjanik”, viimane mohhikaanlane selles mõttes. Sain temast tookord kohe aru, kuid alles nüüd taipan selle märkuse kaugele ulatavaid lisatähendusi. Suur taidur ja suur inimlik isiksus nagu tõesti ei käi enam käsikäes. Guillén, Doderer, Gütersloh, Valéry – kus on nende tänapäevased vasted? Kas on selleks veel liiga vara nooremate ja keskealiste arengus? Või on meie tehnoloogiline, statistiline, antiseptiline ajastu ainult võimeline tootma luule, romaani ja taide insenere, külma täiuse poole indlejaid, ebaisiklikkuse kehastusi? Arvan, et ebaisiklik on ebainimlik. Ja seda ebaisiklikkust näen igas kirjanduses 35.–45. aasta vahel seisvates autorites. Inglise kirjanduses oli Yeats, Eliot, Joyce, Lawrence, Leavis. Kus on autorid, kes on astunud nende kohtadele, nende asemele? Suur taidur peaks ka olema inimlik sõpruste keskus, soojuse ja inspiratsiooni allikas, mitte ainult täiuslikke teoseid tootev olend.