Tagasivaates leian, et kogu minu looming ja tegevus – luuletajana (kolmes keeles), kunstnikuna, kriitikuna, toimetajana – on olnud ühenduse, vahenduse otsing keelte ja rahvaste, minu mitme mina vahel. Sügav tung säilitada eluks vajalikku tasakaalu ning vaimset tervist.”5
Ivar Ivask hakkas järjepidevamalt päevikut pidama 1964. aasta alguses, kui elas USA-s Minnesota osariigis. Tema ja Astrid Ivask töötasid siis Põhjapõllul (Nordfieldis) Püha Olavi kolledžis (St. Olaf College). Üksikuid päevikukatkeid on säilinud ka varasemast ajast. Kuid eriti Normanis Oklahomas, kuhu Ivaskid kolisid 1967. aasta suvel, muutus päevikupidamine Ivar Ivaski jaoks eluliseks vajaduseks, mille katkestas alles surm. Kokku hoitakse praegu Riias Astrid Ivaski kodus 56 köidet Ivar Ivaski selge käekirjaga kirjutatud päevikut, mis sisaldavad märkmeid, tagasivaateid ja mõtisklusi ja on täiendatud fotode, lehelõigete, postmarkide ja joonistustega. Allpool on vahendatud vaid imeväike osa sellest, koostaja lootusega küll, et valik peaks olema esindav. Nii nagu veetilgas peegelduvat meri, peaks siinne väike valik andma aimu, mida kujutab endast Ivar Ivaski päevik. See ei ole liiga isiklik, siin ei analüüsita kuigivõrd iseenda meeleolusid ja tundeid. Päevikust paistab, et Ivar Ivask oli läbinisti kultuuri-inimene, kelle koduks oli kirjandus mitmetes keeltes, kes lõõgastus maalides või joonistades ja kelle peamine tugi oli tema luuletajast abikaasa. Samas on Ivar Ivask olnud ka luuletaja, aga ennekõike avarapilguline maailmakirjanduse ajakirja toimetaja, hea suhtleja, võimekas organisaator, inimeste kokkutooja ja asjade korraldaja; inimene, kellel on olnud tugev ego ja kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Olles ühelt poolt leebe ja empaatiline, on ta teiselt poolt olnud järjekindel ja oma tegevusaladesse väga tõsiselt suhtunud inimene.
1987. aasta WLT kevadnumber on pühendatud kirjanike päevikutele. Selle juhatab sisse Ivaski enda meelisklus pealkirjaga “Päevik kui kunst: vorm või vormitus, efemeerne või ajatu?” Seal Ivask resümeerib: “Kas on üldse mingit kahtlust, et päevik on kõige isikupärasem, kõige demokraatlikum kirjanduse liik, kuivõrd see ulatub argipäeva naeruväärsusest ajatusse ülevusse? Ja seda ühel ja samal päeval. Ükskõik kelle elus. Sageli ühel ja samal leheküljel.”6
Niisugune ongi Ivaski enda päevik, mis on nii mahukas, et isegi autor ei ole vist pidanud võimalikuks seda tervikuna avaldada. Kuid oma viimasel elukümnendil on ta vahel mõtisklenud selle üle, milleks neid päevikumärkmeid kasutada. Ta on kirjutanud päeviku põhjal mitmed oma ulatuslikud reisikirjad. Ta on lootnud nende põhjal kord ka oma mälestused kirjutada, milleks talle kahjuks aega ei antud. Veel on see päevik olnud Ivar Ivaskile osalt teraapiliseks, osalt mälu toetavaks vahendiks, et oma hinges ja igapäevas pidepunkte leida. Sellest päevikust oma valikut tehes olen jälginud, et kõik päevikus esinevad motiivid enam-vähem õigetes proportsioonides oleks esindatud. Samas on valitud tõesti vaid katkendeid, lugeja peab meeles pidama, et enamus sissekandeid on olnud pikemad, väga palju on kordusi, mis on loomulik, kui päevikut kirjutatakse aastaid peaaegu iga päev. Kuid valitud katked on esitatud autentselt, Ivaski sõnastust ja keelt ei ole kusagil muudetud.
Ivar Ivask oli pärit mitmekeelsest perekonnast, sai kõrghariduse saksa keeles ja töötas hiljem ingliskeelses keskkonnas. Tema abikaasa oli lätlanna, kes õppis ära eesti keele, nii et sellest sai Ameerikas perekonna kodune keel. Nii olidki vaid päevik ja jutuajamised abikaasaga ning kohtumised kaaspagulastega või külaskäigud Eestisse Ivaskile võimalusteks eesti keelt praktiseerida. Sellepärast on päeviku keel mõnevõrra eripärane. Siiski otsustasime seda mitte toimetada (parandada, muuta). Tekst on arusaadav ja meenutab lugejale Ivaski päritolu ja keskkonda, milles ta elas.
Ivar Ivask ise on avaldanud väljavõtteid oma päevikust ajakirjas Mana pealkirja all“Lehekülgi Oklahoma kümnendite päevikust, 1967–1987”7. Alljärgnevad katked ei korda sealavaldatut, kuid need kaks publikatsiooni peaksid teineteist täiendama.
Siinses väljaandes on Ivar Ivaski tekstile lisatud vaid selle mõistmiseks kõige hädavajalikum (võõrkeelsete fraaside tõlkeid, reaalkommentaare). Kõik numbrilised allikaviited on koostaja poolt. Muud lisandused (eraldatud tärniga*) pärinevad Ivaskilt endalt. Ka sõrendused ja allakriipsutused on temalt, ja igakord pole selge, millal allakriipsutused tehtud on ja mida nad markeerivad. Päeviku köiteid on kirjutaja ise korduvalt lugenud ja mõnikord on sinna uuel lugemisel midagi lisatud.
Tänan südamest Astrid Ivaskit loa eest need katked avaldada.
Sirje Olesk
Ivar Ivaski päevikud
1964
Goethe kirjutab Zeltersile 4. 3. 1829: “Ist doch eigentlich das wahrhaft Vernünftige und Auslangende das Erbteil weniger, im stillen fortwirkender Individuen…”8
Mõtlesin sellele lehitsedes Felix J. Oina poolt toimetet Estonian Cultural Reader (Indiana University), kus minultki on sees katkend Manast9. Tegijaid on nii väga, väga vähe! Eesti kultuuri jätkavad käputäis inimesi 60.000 pagulasist… Saareste teeb Uppsalas üksinda edasi oma monumentaalset eesti keele mõistelist sõnaraamatut – Oinas tutvustab Bloomingtonist eesti keelt ja kultuuri ingliskeelseile lugejaile. Grünthal toimetab Mana – Kangro Tulimulda. Rebane teeb üksinda oma teenekat “Vaba Eesti” kirjastust. Oras tõlkis Goethe Fausti, tõlgib nüüd Shakespeare’i draamasid – kodumaal tõlkis Annist Kalevala, samuti Ilias’t ning Odüsseia’t. Kalam on tõeline Saare heliplaadi teostaja jne. Käputäis tegijaid-idealiste! Aga kas neid toetab mass sellepärast?! Ainult nuriseda selle üle, miks neid nende inertses olekus üldse juletakse segada.
–
Olen peamiselt 19. ja 20. sajandi kirjandusega tegelnud. Juba Marburgi üliõpilaspõlvest saadik. Nüüd tuleb tasapisi tüdimus, väsimus – just kui käsil on austria romaani uurimuse kirjutamine! Igatsen minevikku – õiges perspektiivis asetet, selgund kirjandust, kindlalt settind vaimuväärtusi! Kui saan valmis selle uurimusega, pööran pilku tagasi!
Baltlaste kultuurisfäär.
Moto minu teisele luulekogule võiks tulla Puškini “Vaskratsanikust”:
“Где прежде финский рыболов,
Печальный насынок природы,
Один у низки… берегов
Бросал в неведомые воды
Свой ве[т]хий невод…”10
[Kuidas saaks Alveri eestindust kätte?]
Eestlased peaksid teadlikult viljelema oma soome-ugrilist minevikku ja olevikku, tähendab praktiliselt: ehitada edasi soome silda. Siis peab tundma vene ja saksa keelt. Kuigi russofiile ja germanofiile meil vist polegi, siiski on nende kultuuride mõju harit eestlane varem või hiljem tunnetand. Ka balti naabreid peab paremini tundma, tähendab: läti või leedu keelega tegelema. Terve see kompleks on meile psüühiliselt oluline. Fennofiile on meil olnud terve rida: Suits, Aavik, Tuglas, Ridala, Annist, Oras, Grünthal, Talve, minagi. Baltofiile hoopis vähem. Rootsi tundjaid on nüüd palju; varem peamiselt Suits ja Oras.
Vara juba on algand katsed minna väljapoole balti ehk Läänemere kultuuride piirkonda. Frankofiile on olnud eriti palju: Tuglas, Aavik, Semper, Saareste, Aspel. Anglofiile – Oras. Kuid viimastele peaks tugev järelkasv Inglismaa ning USA pagulaste seas olema kindlustet. Italofiile tean ainult paar: Ridala, P. Arumaa, K. Luts, Semper. Mina olen vist ainuke õige hispanofiil!
Baltlased