Kreeka-Rooma suur pärand on kandnud vilja Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias kõige puhtamal ja otsesemal kujul. Siin on olemas tõeline linnakultuur, tähendab kultuur ja tsivilisatsioon pole teineteisest lahus. Kirjandus ja maalikunst, veinide ja söökide tundmine, mood ja ajalugu käivad siin ikka veel käsikäes. Seda ei saa väita Inglismaast, Venemaast, Saksamaast, väikeriikidest rääkimata. Mujal on olemas oivalisi üksiknähteid kirjanduse, maalikunsti jne. vallas, kuid nad pole olemas nii tihedas kultuurilises seoses, nagu nad on seda nimetet Vahemeremail. Muidugi tuleb Inglismaal neile kõige lähemale selles suhtes, kuid puudub näit. võrreldav maalikunst ning mind isiklikult segab germaaniline põhielement – nagu Saksamaal endas ja Skandinaavias… (Austrias seevastu vähem).
Tahan end tulevikus veelgi enam pühendada prantsuse, itaalia ja hispaania keelte ning kirjanduste uurimisele! Kui õige, et see Vahemere kultuurimaailm on nii tugevasti esindet minu kolmes luuletuskogus!
Minu vaimsed ‘ankrud’ neis kultuurides on olnud PAUL VALÉRY, JORGE GUILLÉN ja EUGENIO MONTALE. Siis maalijad, nagu GIORGIO MORANDI, PIERRE BONNARD.36 Eriliseks õnneks on aga minu isiklikud tutvused Guilléni ja Philippe Jaccottet’ga, kes mõlemad on kodus nii Prantsusmaal, Hispaanias kui Itaalias, ning muidugi südamlik suhe Francisco PINO’ga Valladolidist.
Minu vaimsete huvide ja sümpaatiate samastamine Austriaga, näit. nüüd H. Eisenreich’i poolt tema muidu soojas eessõnas, on ühekülgne liialdus.
1957. a. esimesed reisud Prantsusmaal ja Hispaanias. Prantsusmaal olime 1957, 1963, 1965; Hispaanias 1957, 1965; Itaalias 1960, 1961, 1963, 1965; Kreekas 1961. (Päev Lissabonis 1961. a.)
Ei, 1967. a. tuleb kolimise, mitte Euroopa-reisu aasta, sest ma ei saand Guggenheimi stipendiumi osaliseks. Hea niigi. Ilma Dodererita oleks Viin olnud väga valusaks elamuseks.
Autobiograafia kui minu tänapäeva elu, praeguse “mina” kude ja lõim.
Imelik tõdeda,et minu elu lõigus 1927–1947 pole olnud ühtki koolisõpra, suure mõjuga õpetajat, intensiivset inimest, keda mäletaksin tänase päevani kui mingit pöördepunkti, eeskuju! Tõelised avastused olid kaks juba surnud poeeti: RILKE 1942./43. a. Riias ja VALÉRY Wetzlar’is 1945. a. sügisel.
1947–57 on sellega võrreldes hoopis elavam. Esimene tõeline õpetaja oli minule WERNER MILCH Marburgi ülikoolis. Austus ja armastus olid selles vahekorras õiges tasakaalus. Siin oli minu esimene kokkupuude võrdleva kirjanduslooga, kirjanduskriitika põhimõtetega, kristliku humanismiga, ning – spetsiifiliselt – Hofmannsthali, Charles Du Bos’i, Fritz Ernst’i, Herbert Steiner’i, A. von Villers’, G. Benn’i j.t. loominguga. Milch oli kosmopoliitilise avaruse ja sümpaatiatega sakslane, kelles aga voolas ka juudi verd. Vist sellepärast ta paeluski mind enam kui ükski teine “puhastverd” sakslasest professor Marburgis! Ta suhtus lugupidamise, kuid ühtlasi ka kriitilise skepsisega saksa mõttemaailma. See mõjus uudselt, värskendavalt, sest oli Milchi Inglismaal veedet pagulasaastate rikastuseks. Ta oli meisterlik õpetaja, intensiivne, isiklik kõneleja, kes hoidis oma kuulajate huvi alati. Mäletan, kuidas tema Goethe aastal 1949 kõneles Fausti teemal ja kritiseeris kõike nn. “faustilist”, mida sakslased on enam armastand kui Goethe’t, ja kuulajaskond närvitses nähtavalt!37 Milch on minu esimene ja ainuke õpetaja.38 Kui heasüdamlik ja soe ta oli inimesena, põhiliselt lihtne, sõbralik üliõpilaste vastu! Nendel kolmel Marburgi aastal õppisin peagu kõike, mida vajasin hiljem õpetajana, teadlasena. Kuulasin tema juures järgmisi loenguid ja seminare: (1) “Geschichte der deutschen Literatur vom Anfang der Romantik bis zum Naturalismus” (sügissemester 1947, 3 korda nädalas), (2) “Hofmannsthal” (samal semestril, 1 tund nädalas), (3) “Hauptströmungen der deutschen Literatur im 20. Jahrhundert” (suvesemester 1948, 3x näd.), (4) “Schiller, seine Freunde und Gegner” (talvesemester 1948, 2x näd.), (5) “Proseminar Mittelstufe: Gerhart Hauptmann” (samal. sem., 2x näd.), (6) “Seminar: Methodologisches Seminar” (samal sem., 2x näd.), (7) “Die romantische Epoche der europäischen Literaturen” (suvesemester 1949, 3x näd.). Niisiis kokku seitse loengut. Ja mõned isiklikud kokkupuuted – tema korteris “Bettina-Haus”-is, germanistliku seminari büroos (kus ta luges minu luuletuse “Orpheus”, mille temale pühendasin), jalutades temaga seminari hoonest koju. Meeles on veel tema loeng F. Kafkast Ameerika majas. Kõnelesin temaga esiti Hofmannsthali ja Benni üle. Milch oli kord ka luuletand ja omi värsse saatnud Rilkele, mille eest sai karmi kirja. G. Hauptmann oli talle isiklikult tuttav. Jah, W. Milch oli elav kirjandus, samal ajal nende erutavate sõjajärgsete aastate rõõmus lootus, minu üliõpilaspõlve sümboolne kehastus. Imelik samuti, et ta pani minu ja Astridi armastust tähele ja muretses meile stipendiumi lühikeseks puhkuseks Starnberger See rannal! Ja alles täna avastan Milchi sünnipäeva: 16. jaanuaril 1903, tähendab kaks päeva varem kui Guilléni sünnipäev, mis teeb mõlemast Kaljukitse märgi all sündinuid! Mõlemal on omane suur vitaalsus ja optimism – just suurimate raskuste kiuste!
Milchi käest olen vist samuti õppind kirjanduste (mitmuses) eritlemist ühes ja samas keeles: tema võitles sileesia kirjandustraditsiooni omapära tunnustamise eest, mina jälle murran kriitilisi piike Austria eest. Tema oleks mõistnud minu püüdeid!
Ääremärkus: 1957 ilmus Milchi “Kleine Schriften zur Literatur- und Geistesgeschichte”, mida arvustasin BA Summer 1958. 10 aastat tagasi!
Sirvides ülevaateid ja tõlkeid Ida-Euroopa kirjandusest tugevneb taas mulje, et see kõik kannatab liiga palju udususe, liigsõnalisuse ja emotsionaalsuse all. Neljanda omadusena peaks lisama: elu pantraagilise kaemuse, tõlgenduse. Lõokesi on nii vähe, kes tõusevad orjade lõputa kolonnidest lamedas maastikus veidikenegi kõrgemale… Klassitsismi poole püütakse, kuid see jääb kunstlikuks maskiks. Jah, Puškin! Kes aga võiks tema kõrval seista? Mõtlen jälle kurvalt Valéry – kahjuks! – õigele Ida-Euroopa iseloomustusele.
❦
Soome on – mõtlesin täna – ainuke tõeline erand selles Põhja- ning Ida-Euroopa kultuurimaastikus: tal on mõõtu, vormi, keskendusoskust olulisele. Saared, kaljupõhi graniidist, järved, männi- ja kasemetsad moodustavad selleks soodsa raamistiku. Nagu kutsutud jõudis täna õigel ajal pärale J. M. Richards’i teos “A Guide to Finnish Architecture” (London, 1966), mis tõestab ilusasti seda minu juba vana arvamust. Mis suurepärane, soomelikult moodne ehituskunst!
Kaplinski teine luuletuskogu “Tolmust ja värvidest” (LR, Tallinn 1967, 56 lk.) tuli täna. Väga mõjuv raamat. K. on vist ainuke ehtne Masingu õpilane meie luules. Usklik luuletaja, panteist, sürrealistliku vabaduse kasutaja oma pildistikus. Peateema: ülestõusmine, võit surma üle. Monist. Lüüriline südamlikkus. Vähem virtuooslik kui P. – E. Rummo, mis pole tingimata miinuseks. Seni tähtsam selle aasta luulesündmus meie kirjanduses. Proosas: Mati Unt, “Elu võimalikkusest kosmoses” ja Enn Vetemaa, “Pillimees”39. Tõlkes: Goethe “Faust” A. Sanga eestinduses.
Homme lendan Torontosse loenguks Eesti Majas, sealt nädalaks ajaks Kotkajärve metsaülikooli lektorina. Jumala abiga, naasen 28. augustil. Astrid võib puhata, luuletada, kuna mina loodan saada värskendust ühendusest kaasmaalastega.
10 hoogsat päeva Kanadas. 16. 8. kõnelesin dr. Meema kodus Kaplinski teisest kogust. 17. 8. esinesin loenguga Eesti Majas teemal: “Euroopaliku Eesti teostusi sõjajärgses eesti kirjanduses”40, millele järgnes minu luule esitus