Sanga kõrvale seaksin – samas vaimus – noorist Paul-Eerikut. Kuna Masingu kõrvale asetaksin Jaan Kaplinskit. Viimased kaks suure intelligentsi ja eruditsiooniga, samuti usklikud, kuid suured erakud, monologistid iseenda või ajaloo või loodusega. Huvitavad rööbiknähtused! [Õppisin Kaplinskit paremini tundma ühe Grabbile kirjutet isikliku kirja najal. See sisaldas ka väga algupäraseid, tihedaid, nägemuslikke luuletusi!]
Suomen runotar
Peaksin kirja panema oma muljeid soome luulest ja neid kõrvutama eesti luulest saadutega – ehk “Tulimullale”26.
Avarus, Vaikus, Üksindus, Selgus, summutet nukrus, meditatiivne põhijoon – see kõik tuletab meelde Soome järvemaastikku minule. Oli kuidagi sümboolne, kui leidsin Hellaakoski bibliograafias mitu teaduslikku uurimust Saima-järvede üle. Üllatab võitluse, viha, dramaatilise pinge puudumine, mis ju ka soomlasele on loomuomane!
Eesti luule on selle järveselguse ja – rahu kõrval nagu metsikult vahutav jõgi, koskedega, keeristega, ainult vahest rahunevate kohtadega. Suurem individualism paistab silma eestlaste juures. Soome luule 1810–1960 mõjub ühtlasemalt, vahest isegi lamedamalt kui meie lüürika. Suits–Under– Visnapuu–Talvik–Masing–Grünthal: see on draama, võitlus, just nagu Oras on seda tabavalt iseloomustand. Kuigi soomlasedki on võitlejad, sõjamehed, ei peegeldu see nii palju nende luules, mis on kiindund rahusse, järvede rahusse: kalastada vaikuses, oodata kevadet, mõtiskella, vaadelda päikese loojakut ja tähtede kujusid… Pean tunnistama, et see on ka minu ideaaliks. On see soome-ugri, ainult soomlaste ideaaliks? Ma ei oska kindlasti väita. Ta on aga mulle hingelähedane eluviis ja metafüüsiline põhihoiak!
Hellaakoski luulekogude pealkirjad tunduvad mulle samuti esinduslikena kogu soome luulele: “Jääpeegel” (1928),“Õõtsuvad käilad” (1946),“Vaikus” (1949); sama esinduslikud on muidugi samuti Helvi Juvose luulekogude pealkirjad: “Kääbuspuu”, “Põhjajää”, “Kaljupõhi”.
Täna tuli Henno Jänese “Geschichte der estnischen Literatur” (Stockholm, 1965), mis mindki luuletajana nimetab ja bibliograafias loetleb (kuid mitte rohkem). Oras tsiteeris mind oma itaaliakeelses eesti keele ja kirjanduse ülevaates27 nimepidi kriitikuna – ja see ongi minu senine “kirjanduslooline” kuulsus! Tore seegi.
Ott Paju saatis 2. kavandit minu teise luulekogu kaane jaoks. Oli raske valida – ilusad, mõjuvad mõlemad! Otsustasime kuke heaks.
Täna saabus pakkumine OKLAHOMA ülikoolist. Võtame vist vastu.
17. 2. kirjutab minule kriitik Helmi Eller väga soojalt. "Kujutasin teid luuletajana “päevapoolsena” nähtavasti peamiselt sellepärast, et tahtsin Teid sellisena näha, rohkem intuitiivselt [-]. “Silm silma vastu seista iseendaga / ning tumma teisikut ambuda.” See “tumm teisik” on minu kujutluses muutunud “tumedaks teisikuks”, kellega tahate olla vaenujalal. Olen näinud selles hoiakus Teie omapära erinevust teistest luuletajatest. / Olen Teile kirja eest siiralt tänulik. Näen äkki selgemini Teie sümbolite sisu, looduspiltide mõtet, tundeavalduste diskreetsust. Uutel lugemistel avaneb uusi perspektiive ja suurel hulgal.”
See oli kauniks jõulukingituseks!
Jõulukingitused saabuvad: heliplaat “Heimito von Doderer liest aus eigenen Werken”28 ja imeilus pildiraamat “Wien – Weltstadt der Geschichte”29 Dodereri järgmise pühendusega: “Meinem geliebten und verehrten Freunde Professor Dr. Ivar Ivask der mit Recht ein Bürger dieser alten Stadt heissen würde (wo er in der Tat amtlich Ivaček genannt wurde!), angesichts der Bewältigung wienerischer Aura in einem seiner schönsten Dichtwerke und ihrer unvergleichlichen literar-kritischen Durchdringung, zu welcher er als einer der besten Kenner österreichischer Literatur befähigt war! Heimito / im Nov. 1966.”30
Jõulupäev selge külmaga. Mul on suureks rõõmuks raamit Giorgi Morandi vaikelu reproduktsioon, samuti suur pildiraamat “The Continent We Live On”, mis käsitleb P. – Ameerika mandrit. Homme lendame terveks nädalaks New Yorki, kus toimub homme õhtul Eesti Majas minu luuleõhtu A. Aspeli sissejuhatusega. Siis MLA31 igaaastane konverents ja muuseumite külastused. Andku Jumal, et jõuame tervena sinna ja ka tagasi.
26. 12. – 2. 1. 67. New Yorgis MLA konverentsil. 26. õhtul toimus minu luuleõhtu A. Aspeli sooja sissejuhatusega Eesti Majas. Kohal oli ca. 50 inimest. Minu õpetajad Wiesbadeni Eesti Gümnaasiumist Evald ja Hildegard Rinkid, Vootele ja Juta Vaska, Karl Ast-Rumor, kujur Kübarsepp j.t. Hiljem ajasime juttu Aspelite, Rinkide ja Vaskadega hommikuni välja. 28. 12. võtsin vastu Oklahoma ülikooli pakkumise telegrafiteel, sama päeva lõuna ajal kuulsin minu armsa sõbra Heimito von Dodereri surmast Viinis 23. 12. Sellest rääkis mulle Dodereri omaaegne kirjastaja Frederick Ungar. Olin täiesti ettevalmistamata sellele löögile. 24. 12. teatas sellest “New York Times”, kuid ma ei saand ju seda Põhjapõllul kätte… (Kui jõudsime koju tagasi, ootas meid Xaver Schaffgotschi õhupostikiri 24. 12.) Dodereri üle kõnelesin Müncheni kriitiku Hans Henneckega, hiljem prof. Eric Baueriga Notre Dame ülikoolist. Baueri ema juures suvilas käinud D. tihti kirjutamas. Enne oma 70. sünnipäeva oli D. isegi veel Bauerite laulatusel tunnistajaks ja nad olid tema sünnipäeva pidustustel Schwarzenbergi palees.
1967
[-]
Marburgi aastad 1946–49. Sõjajärgne vabanemise tunne, joovastus rahust, elust, noorusest. Samuti kunstist, luulest, teadusest. Astrid viis mind vaimustava kirjandusloolase Werner Milch’i loenguile a. 1947, mil ta luges Hofmannsthalist. Elasin allüürnikuna suures valges majas, mis asus pargitaolise aia keskel Universitätsstr. 48. Selles oli kunstigalerii, mida pidas Senta Kahl, kes oli vabamüürlasest-müstiku, maalija Ernst Kelle (1886–1954) tütar. Samal ajal õppisin kunsti ajalugu Richard Hamann’i juures. Milchi mõjul ei lugend ma mitte ainult Hofmannsthali, vaid samuti G. Benni (mõlemast kirjutasin hiljem Minnesota ülikoolis väitekirju) ning šveitslasest esseisti Fritz Ernst’i, kelle “Essais” kolmes rohelises köites olid paraku 1946 ilmund.32 Tõlkes tutvusin Baudelaire, Rimbaud, Mallarmé, Lorca’ga. Loenguid pidasid Hans Carossa, Nikolai Hartmann, Emil Staiger, H. H. Schaeder, Paul Tillich. “Insel” kirjastus tegi oma arhiividest mitu näitust ülikooli raamatukogus, kus nägin korra vana Clara Rilke’t oma mehe käsikirju ning esitrükke uurimas luitund vihmapalitus. Külastasin Anton Kippenberg’i. Schloß Friedelhausenis tutvusin krahv Schwerin’iga, kes tundis veel Rilket. Inglise luuletaja Jimmy Singer rääkis mulle esmakordselt Pasternakist. Luuletasin palju saksa keeles (kogu käsikirjas “Ein Weg. Gedichte”), katsetasin isegi poeetilise ja kriitilise proosaga. Arthur Henkel andis mulle Trakli lugemiseks.33 Harald Parrest saatis – isa