Ema oli meenunud talle kolimise ajal asju paigutades mitu korda. Mitte mälestuspiltide või lugudena, vaid hetkeliste välgatustena: mismoodi paistis aknast sisse päike, mismoodi oli ema talle naeratanud ja midagi öelnud, neil harvadel päevadel, kui nad kahekesi olid ja ema polnud täis ega pohmas. Paremad hetked siinsest elust.
Tema ema oli siin majas end üles poonud. Cärolyn ehmus: ehk elab ema vaim siin endiselt? Ja tema, rasedusest tundlikum kui muidu, tajus seda nüüd? Cärolyn lohutas ennast kohe: kui ema siin ongi, siis kindlasti heade soovidega – mälestused, mis Cärolyni siin tabasid, olid ju meeldivad?
Ühest netiportaalist oli Cärolyn lugenud, et raseduse ajal on naine avatud kõigele vaimsele ja et siis on temaga ühenduses ka tema esivanemad. Cärolyn ei mõelnud kuigi tihti oma surnud sugulastele, aga nüüd meeldis talle mõelda, et kõik tema esiemad ootavad last temaga rõõmsalt koos. Tal oli hea meel, et tulemas oli tütar: naisena teadis ta täpselt, kuidas tuleb oma tütart õpetada, et see hakkama saaks. Kõik võimalused oma sugupuud tugeva oksana jätkata olid olemas. Poisist meest kasvatada olnuks keerulisem. Cärolyni enda elus polnud ju ühtki meest! Vähemalt mitte sellist, kes oleks jäänud. Kes praegugi olemas oleks.
Aastatega oli Cärolyn oma emale kõik andeks andnud. Mis siin andeks andagi – tuli mõista, missugune inimene on, ja endale selgeks teha, mida temalt üldse oodata saab. Sa ju ei looda, et vana Nokia 3110 toimiks 4G-s? Ema oli kena naine ja kunagi lausa andekas ja lahtiste kätega, isegi Cärolynile oli ta kleite õmmelnud, kui see väike oli. Tema eesmärgiks ei olnud hakata meestega jooma ja laaberdama, ta oli algul otsinud vaid endale meest ja Cärolynile isa! Seda soovi ei saanud ju Cärolyn emale pahaks panna. Ei pannudki: ta ei kiusanud ema ega peletanud mehekandidaate nii jõhkralt eemale, nagu ta paljusid lapsi tegemas oli näinud. Paraku hakkas emale alkohol aastatega järjest rohkem meeldima, tema hilisemad ideed endale riideid õmmelda ja mööblit uuendada tipnesid vaid lõpetamata rõivaste ning pooliku, kummalise disainiga mööbliga. Meestevalik aga jäi aastatega aina väiksemaks, ühtki kasuisa, mitteametlikkugi, Cärolynile ei tekkinud. Kõik olid rohkem ema sõbrad. Ja Cärolynil oli järjest rohkem põhjust omaette olla.
Ema alkolembus oli Cärolynile lausa õpetuseks olnud: ta ei olnud kaugeltki karske, aga kui välja arvata üks kole periood tema elust, kui ta Kustiga lahku oli läinud, polnud Cärolyn kunagi maani purjus olnud. Ta ei saanud kuidagi lubada, et tal puuduks oma elu üle kontroll.
Cärolyn mõtles pisut ja otsustas kirjutada Dorisele, majaomanikule ja oma ainsale sugulasele, kirja. See ei tulnud pikk. Cärolyn mainis, et elab nüüd taas vanas kohas ja loodetavasti on Doris sellega nõus. Samuti märkis ta, et saab varsti lapse. Muidugi oleks ta võinud pikemalt kirjutada, aga siis oleks ehk pidanud kirjutama ka Mihklist ja põhjustest, miks ta siia kolis… Parem hoida asjad lihtsana.
Cärolyn hingas sügavalt ja keeras end, padi jalgade vahel, vasakule küljele, nagu üks rasedusõpik soovitas. Ta tundis, et on koju jõudnud.
Järgmisel päeval sai Cärolyn aru, miks ta omal ajal siit minema oli kolinud: siit jäi kõik kaugele. Kauplused, kohvikud, sõbrad. Ja tal polnud autot. Polnud kunagi olnudki. Ta polnud iial olnud soovi autot juhtida. Kõik sõidud said ju tehtud kellegi auto või taksoga. Aga nüüd oli keeruline isegi poodi leiva järele minek! Kunagine väike kodupood siin lähedal oli ammu oma uksed sulgenud, ainuke võimalus oli minna kaubanduskeskusesse mitu kilomeetrit eemal. Cärolyn mäletas, et aastaid tagasi läks läbi metsatuka kaubanduskeskusesse otsetee. Nüüd seisid kunagise teeotsa alguses uued majad, ilmselt polnud enam ka teed. Olgu, ka bussiga võis sõita, aga selleks oli vaja kõigepealt bussipeatusse kõndida! Cärolyn ohkas. Lisakilod väsitasid. Ka eelmise päeva kolimine andis tunda. Cärolyn polnud küll mingeid suuri asju tõstnud, aga see edasi-tagasi kõndimine ning organiseerimine olid talle liiast olnud.
„Kui saaks, paneks praegu oma kõhu kuhugi kapi peale,“ oli ta Nellale kolimise ajal öelnud.
„Naudi seda, et see kõht sul küljes on. Varsti pole sul seda kuhugi panna.“
„Kuidas ei ole? – Kõik käivad ju oma lastega igal pool, mina võin ju ka?“
„Jõudu sulle selleks,“ oli Nella öelnud. Rohkem nad sel teemal ei rääkinudki, sest tuppa astusid kolimisfirma mehed ning Cärolynil oli vaja mehi juhendada.
Ikkagi oleks parem, kui seda kõhtu ei oleks, mõtles Cärolyn. Kui laps juba olemas oleks, saaks ostud tema vankrisse panna, nüüd aga peab ta kõike ise käe otsas tassima. Cärolyn ootas juba aega, mil laps sünniks. Sinna oli veel umbes kuu.
Cärolyn toksis telefoni pika nimekirja asjadest, mida ta ostma pidi. Siis pani jalga kõrgekontsalised täistallaga saapad. Nendega oli mugavam astuda kui lihtsalt kontsadega. Kummaline, ent mida ümaramaks Cärolyn läks, seda keerulisemaks muutus tema jaoks ilma kontsata jalatsite kandmine. Toas see tunda ei andnud, sussilohistamine ei seganud, aga õues ei saanud Cärolyn hakkama. Ta oli ette kujutanud, et käib rasedana dressides ja tossudes, nagu hiphopi-staar, et oleks mugav ja lõbus. Tegelikult aga tundis ta ennast tossudega eriti paksu ja kohmakana. Kõnnak muutus taaruvaks ja selg jäi kangeks. Kontsadel käies oli aga kõik tasakaalus. Nüüd pani ta selga koheva sulejope. See tundus olevat õige valik talvises aedlinnas jalutamiseks. Cärolyn ei hoolinud sellest, et selle jopega paistab ta veel suurem ja paksem kui tegelikult oli. Külavärk, mõtles ta.
Poolel teel bussipeatusse oli selge, et ta on bussist maha jäänud. Cärolyn oli arvestanud bussile mineku aega oma kunagise harjumuse järgi. Siis aga polnud ta veel nii paks. Teine suur tagasilöök oli lumi. Kõvaks sõidetud, sulanud ja taas jäätunud lumi teel.
Cärolyn otsis kuivi asfaldilaike, millel kõndida ja siunas ennast: ta oleks ju võinud Annikat paluda, et see teda poodi sõidutaks! Või et talle midagi tooks, kui ise poodi läheb. Annika poleks kindlasti keeldunud. Nüüd aga tuigerdas ta kusagil metsa vahel nagu rase karu rööbaspuudel… Cärolyn peatus. Kummaline, ta oli enda kohta kasutanud väljendit, mida ema kasutas, kui keegi oli kohmakas ja paks. Miks see nüüd talle pähe tuli? Selliseid väljendeid ei kasuta ju tänapäeval ometi keegi! – Ehk hoidiski ema tal silma peal?
Metsast jooksis välja koer. Ilma kaelarihmata. Koer jäi tänavanurgale seisma ja vaatas Cärolyni poole. Cärolyn ei liigutanud ennast. Mingi hulkuv koer siin veel puudus, muidugi! Niigi on anekdootlik olla, nüüd tuleb ka ellujäämiskursus… Hirmu Cärolyn ei tundnud, lihtsalt oli ebamugav olla.
„Robi! Robi!“ kostus mehehääl ja puude vahelt ilmus välja tuttava olekuga kutt. Koer liigutas kuulmise märgiks kõrvu, aga ei kuuletunud. Rõõmsalt kargles ta tee peal ning kui peremees talle lähemale jõudis, jooksis taas kaugemale.
„Robi, koht!“ ütles kutt nüüd karmilt ja osutas sõrmega enda kõrvale. Koer mõtles natuke ja löntsis siis peremehe kõrvale.
„Ärge kartke, ta ei hammusta!“ hüüdis kutt Cärolynile.
Seda arvad sina, mõtles Cärolyn ja üritas taas tee peal karedamaid kohti leida. Õnneks paistis eespool päris lai riba täiesti puhast asfalti. Kui sinnani saaks, siis…
„Cärolyn?“ Koeraga kutt oli talle lähemale tulnud. – Kusti! Sellepärast ta nii tuttav tunduski. Ja… Ja sellepärast ta eelmisel korral Kusti juures koera lõhna oligi tundnud!
„Mida sina siin teed?“ küsis Cärolyn.
„Ma elan siin lähedal. Kolisin hiljuti. Õigemini – vanemad kolisid. Ma olen, tead ju küll, memmekas,“ naeris Kusti. Cärolyn muigas kaasa.
„Oot, kas sa elad ikka samas kohas, kus kunagi ammu? See on… siinsamas ju?“ küsis Kusti.
„Eile kolisin tagasi jah.“
„Ja… Mis sinuga juhtunud on?“ märkas Kusti Cärolyni kõhtu. „Ma nägin sind alles mõni päev tagasi ja…“
„Siis