„No kuule! Ole ise aktiivsem! Las annavad lapse jaoks raha või midagi.“
„Ma ei lähe ise küll midagi küsima. Meie ainsast kohtumisest piisas, et aru saada: ma ei meeldi neile. – Mul pole ju ei positsiooni ega ambitsiooni.“
„Aa, need vanad „põusi“ ja „ämbi“ jälle platsis!“ keeras Nella asja naljaks.
Mõne hetke olid nad vait, seejärel jäid tuimalt üht televiisorist tulevat jogurtireklaami vaatama.
„Kuule,“ virgus Nella äkitselt. „Mis su enda poolest majast saanud on? Sellest, kus sa kunagi elasid, siis, kui me tuttavaks saime?“
„Jah, tõesti… Ma olin selle täiesti unustanud!“
Aiaga majake linnaservas! Õigemini – pool majast. Ideaalne koht lapse kasvatamiseks! Kuidas ta küll selle unustanud oli?
Järgmisel õhtupoolikul sõitsid Cärolyn ja Nella taksoga Cärolyni kunagisse kodukanti. Aastate jooksul oli talle see koht aeg-ajalt meenunud, aga tal polnud pähegi tulnud siia tagasi kolida. Ametlikult polnud pool maja tema omagi, ta oli siin vaid mitu aastat elanud. Algul koos emaga, ema surma järel mõnda aega ka üksinda, kuni tegemised teda kesklinna ja Eestist kaugemalegi viisid. See maja oli kogu aeg olemas, nagu elav mälestus, mida saad külastada siis, kui tuju tuleb. Mõned aastad külastas Cärolyn seda maja ikka, kuigi jäi järjest sagedamini ja kauemaks eemale. Kuni ükskord jäi nii kauaks eemale, et maja läks täiesti meelest.
Majaomanik oli Cärolyni sugulane Doris, kes oli kunagi mõista andnud, et pool majast kuulub Cärolynile, mis sest, et see tema nimel polnud. Sellepärast Cärolyn poolt maja natuke omaks pidaski.
„Kuule, aga kui seal keegi ei ela, siis on seal kindlasti jube külm,“ ennustas Nella.
Cärolyn kujutas ette lössivajunud uberikku, jäälilled akende ees… Tal hakkas lausa kahju, et on maja unarusse jätnud, hoole ja hoolitsuseta.
„Jõuaks enne ikka kohale,“ arvas Cärolyn, rohkem enda kui Nella kujutluspilte peletades.
Siis meenus Cärolynile, kui palju tema asju omal ajal sinna maha jäänud oli. Paremad riided ja ehted vedas ta loomulikult endaga kaasa, aga mingid vanad albumid, ajalooga asjad… Need olid ju kõik seal! Kas need üldse enam alles on? Ehk on kütmata majas niiskusest hävinud? Võib-olla on Doris maja üldse maha müünud? Nad polnud mitu kuud suhelnud ja ametlikult polnud ju Dorisel mingit kohustust Cärolynile oma tegudest aru anda.
Takso keeras tänavasopikesse ja peatus. Nella tegeles arvega. Segaste tunnetega vaatas Cärolyn maja, mis oli olnud tema kodu. Maja seisis endiselt sirgelt, aknad kuivad. Vaid lippaed maja ümber nägi räsitud välja – värvi koorus siin üsna mehiselt. Teiste majade ümber olid uued tarad. Cärolyn võttis taskust võtme. Võti keerles lukuaugus sujuvalt. – Järelikult on mul endiselt õigus siia tulla, rahustas end Cärolyn ja avas ukse. See kääksatas.
Toas ei olnud soe, ent kaugeltki mitte nii külm, kui võiks olla kütmata majas. Kas keegi elas siin? Cärolyn pani tule põlema. Kõik oli nii, nagu tema lahkudes jäänud oli. Tema kunagine pesa, kus magamas käia. Ta oli mitu korda tube ümber tõstnud ja korra isegi kerget remonti teinud, nii et miski polnud tuletanud ema meelde. Nüüd aga meenutasid vanad riiulid ja toolid just emaga elamise aega.
„Siin oleks nagu aeg seisma jäänud,“ ütles Nella, nagu Cärolyni mõtteid lugedes, ja hüüatas siis: „Mis asjad need siin on?“
Kööginurgas seisid kastid ja karbid mitme käsimüügifirma toodetega. Cärolyni lahkumise ajal neid polnud.
„Siin on mingi ladu või?“ küsis Nella. „Kelle oma, ei tea?“
Cärolyn kehitas pettunult õlgu: tema vana kodu polnudki tühi ja vaba. Alles nüüd märkas Cärolyn, et elamises on palju vähem tolmu, kui mitme aastaga koguneda võiks. Järelikult keegi kasutaski seda maja oma laona.
Nella kummardus kaste lähemalt vaatama. „Oh, siin on paar päris head asja ka!“
Cärolyn astus lähemale.
„Ära puutu, mine tea, hakkab veel mingi salajane varga-andur piiksuma,“ hoiatas ta Nellat. „Seal kastide vahel võib vabalt mingi kiip olla.“
„Sind ja sinu fantaasiaid! – Kuule, aga radiaatorid on täitsa soojad,“ katsus Nella radiaatoreid seinte ääres.
„Nende kastide pärast ilmselt,“ arvas Cärolyn.
Uksekell helises.
„Näe, mul oli õigus – oligi varga-andur!“ naeris Cärolyn ja astus paar sammu ukse poole.
Uksest astus sisse Annika, üle tee elav naabrinaine, pahane ilme näol. Cärolyni nähes naeratas ta rõõmsalt ja tormas teda kallistama.
„Cärolyn! Ma ei ole sind nii ammu näinud! Kui kaua sa pole siin käinud? – Neli aastat? Viis? – Ja mis puhul sa siis täna siia sattusid?“ paristas Annika ja embas Cärolyni hooga. Cärolyn ei osanud reageerida: nad ei olnud iial Annikaga nii hästi läbi saanud, et nüüd nii ülevoolavalt kallistama peaks. Pealegi surus ta end liiga tugevalt vastu Cärolyni kõhtu. Nella vaatas toimuvat kerge hämmeldusega.
Annika tõmbus Cärolynist eemale ja märkas üllatusega tema kõhtu.
„Oi, vabandust… Cärolyn! Palju õnne!“
„Aitäh, aitäh,“ naeratas Cärolyn ja taipas, et need olid tema esimesed sõnad. „Tere ka muidugi.“
„Tere,“ ütles ka Nella.
„Tere jah… Kas sa oled vahepeal mehele läinud?“ uuris Annika Cärolynilt.
„Mitte päris. Aga jah, me oleme koos.“
Nella vilksas Cärolyni poole vaadata ja noogutas tema jutule kaasa. Selge ju, et Cärolyn ei taha Annikaga jagada oma viimaseid uudiseid lapse isa kohta. Teeme näo, et kõik on korras.
Cärolyn vaatas Annikat. See oli viimaste aastatega pisut juurde võtnud ja vanemaks jäänud. – Aga ta on ju vana ka, mingi neljakümnene ehk juba, mõtles Cärolyn.
„Kas keegi elab siin?“ küsis ta Annikalt.
„Ei ela siin keegi, mõned asjad mul mõnikord seisavad siin, mis tuppa ära ei mahu. Lasin, näe, radiaatorid ka sisse panna. Meil on Dorisega kokku lepitud, et ma hoian majal silma peal. Nüüd nägingi, et mingi takso sõitis hoovi ja siis pandi tuled põlema – nii ma siia jooksingi.“
Cärolyn ja Nella vaatasid teineteise poole.
„Varga-andur,“ liigutas Nella huuli ja noogutas. Nad muigasid.
„Mis on?“ küsis Annika häiritult.
„Ei, ei midagi. Nii et…“ Cärolyn otsis jututeemat, et Annika nende muige peale ei solvuks. „Nii et sina siis… hoiad majal silma peal?“’
„Jah!“ oli Annika rõõmus, et oma juttu edasi sai rääkida. „Rain, muide, aitab ka! Ta on meie küla niidumees, niidab peaaegu kõikide muruplatse, kes ise ei saa või ei viitsi.“
„Rain?“ ei uskunud Cärolyn. Annika mees oli talle alati tundunud kui ennast täis töll. „Niisama, vabatahtlikult?“
„Ei, no mingi raha saab ka muidugi. Ühistu maksab. – Kes siis tänapäeval tasuta tööd teeb!“ keeras Annika jutu naljaks. „Aga räägi endast, miks sa siin oled? Tahad koju tagasi tulla?“
„Oli jah selline mõte. Siin on ju aed, loodus… Lapsega oleks siin suvel vist päris lahe.“
„Oi, muidugi on! Mulle meeldib siin väga, sellepärast ma polegi siit ära kolinud. Siin on kõike – natuke metsa isegi on uute majade vahele alles jäänud ja…“ Annika naeratas. „Tule muidugi siia elama!“
„Ma mõtlen veel selle peale. Täna tulin lihtsalt vaatama, et mis siin üldse toimub.“ Cärolyn vaatas tootekastide poole. Annika märkas tema pilku.
„Jaa, need viin ma siit kohe minema! Küll ma neile mingi koha leian!“
„Ma