„Minusugusel mehel peab olema kõrval naine, keda ma täielikult usaldada saaksin, ja teisi naisi ma endale lubada ei saa,“ rääkis Mihkel. Cärolyn oli segaduses. Mis naised?
„Teie kõik olete viimasel ajal minuga rohkem või vähem koos olnud, aga nüüd ma pean valima. Üks teist kolmest jääb, teised aga – jääme sõpradeks.“
Cärolyn ja tüdrukud põrnitsesid üksteist. Ah siis niimoodi olid hoopis lood? Sellepärast siis Mihkel viimastel kuudel nii palju kodust ära oligi? Cärolyn polnud oma roosas mullis elades osanud Mihkli äraolekut kahtlaseks pidada. Tal oli olnud tegemist iseenda ja selle tegelasega, kes tema sees seda roosat mulli tekitas. Ta oli isegi rõõmus olnud, kui Mihkli koosolekud poole ööni venisid! – Ja nüüd siis peaks ta hakkama võistlema? Nende tüdrukutega siin?
Cärolyn vaatas Normani poole. See peitis oma pilku.
„Niisiis – kes tuleb minuga sellele kaunile reisile? Kõigepealt riigikogu, siis ministeerium, siis mine tea, mis. Uhketest pidudest ja ilusatest riietest puudust ei oleks.“ Mihkel vaatas ootavalt ringi.
„Ma ei näe siin mingit võistlust,“ ütles blondiin. „On ju selge, et mina sobin sinu kõrvale ideaalselt. Neil siin,“ viipas ta käega brüneti ja Cärolyni poole, „pole ju mingit stiili ega haridust! Seda on ju kaugelt näha! Kui sul on edukuseks naist vaja, siis kindlasti ju haritud naist, nagu mina! Sa ju ei taha häbisse jääda, kui keegi mõnel uhkel peol su kaaslasega vestlema hakkab?“
Mihkel noogutas kiitvalt ja vaatas siis ootavalt Cärolyni poole. Hetkeks meenus Cärolynile tema kooliaeg, kus ta ei julgenud klassi ees sõna võtta. Kui elu poleks teda täiskasvanuks saama sundinud, oleks ta praeguses situatsioonis end kehvasti tundnud, iga endale suunatud pilgu pärast pabistanud. Nüüd aga oli ta kui rahu ise.
„Mina ei kavatsegi võistelda mehe pärast, kes naisi enda pärast võistlema paneb,“ ütles Cärolyn ja tõusis.
„Mis selles võistlemises siis halba on?“ ei saanud Mihkel aru.
„Ta ei olegi nii loll, näe, taipas, et tema jaoks on see lootusetu võistlus,“ muigas blondiin. Brünett ei öelnud midagi. Ta istus blondiini ja Cärolyni vahel ja oli saabunud enne Cärolyni, nii et loogiliselt võttes oleks olnud hoopis tema kord vastata! Mihklit aga oli huvitanud Cärolyni vastus. Brünett silmitses Cärolyni solvunult.
„Mingi debiilse poliitika pärast?“ muigas Cärolyn põlglikult.
„No täielik maakas – võimust ei tea mitte midagi!“ ohkis blondiin. Cärolyn ei teinud temast väljagi.
„Te siin võistelge või tehke, mis tahate, mul on muudki teha kui teie lolle mänge kaasa mängida,“ ütles Cärolyn, kohendas kasukat enda ümber ja lükkas tooli, et endale minekuks ruumi teha.
„Istu tagasi!“ kamandas Mihkel.
Cärolyn raputas pead, ütles „head aega“ ja läks ukse poole.
„Tule tagasi! Kohe!“ karjus Mihkel talle järele. Norman vaatas ootavalt Mihkli poole, aga ilmselt ei pidanud see vajalikuks Cärolyni iga hinna eest kinni pidada. Norman jäi istuma.
„Las läheb, ongi parem,“ kuulis Cärolyn blondiini häält, enne kui uksest välja sai.
Uskumatu tüüp see Mihkel! Ta oli varemgi armastanud esineda ja kõiksugu mängusarnaseid asju välja mõelnud. Tavaliselt olid need vähemalt pisut naljakad, see siin aga ületas igasugused piirid. Kõigepealt tunnistada, et ta käib korraga kolme naisega, ja siis lasta neil ennast kiita ja tõestada? Ja siis karjub, nagu ta omaks Cärolyni!
Kui alandav!
Ja tema, Cärolyn, oli arvanud, et nad on peaaegu perekond!
Ta tahtis kohe sellest kellelegi rääkida. Kõige rohkem muidugi oma parimale sõbrannale Nellale, aga see oli juba mitu kuud Eestist eemal. Cärolyn otsustas talle hiljem, kui arvuti taha jõuab, netis oma õhtust muljetada. Kuigi telefonis olid suhtlusvõrgud olemas, eelistas Cärolyn alati oma läptoppi, sest sel oli suurem ekraan ja mugavam klaviatuur.
Uudised ja emotsioonid pulbitsesid Cärolynis. Kellelegi peaks kohe nüüd, praegu helistama! Ehk Laurale? Laura oli tema sõbranna olnud peaaegu kaks aastat, viimased pool aastat olid nad Nella eemal oleku tõttu lähedasemaks saanud. Laura kutt oli Mihkli sõber Norman. – Huvitav, kas Laura üldse teab, et Norman täna seal restoranis oli? Ja kas… – Cärolyn peatus. Laura sõnul rääkis Norman talle ju kõigest!
Kui Cärolyn Mihkli ja tema sõpradega tutvus, oli talle algul tundunud, et Laura tahab oma suhtega kelkida, seda usalduslikumaks valetada kui see tegelikult on. Õige pea aga sai ta aru, et Norman räägib tõesti Laurale päris palju. Mõnest Mihkli ammusest vembust saigi Cärolyn just Laura kaudu teada. Aga kuidas on uuema aja vempudega? Kas need kantakse samuti Laurale ette? – Sel juhul peaks Laura ju ammu kursis olema, et Mihkel paneb mitmel rindel! Aga miks pole Laura sellest temale, Cärolynile, rääkinud?
Nüüd oli Cärolynil põhjust Laurale helistada rohkemgi kui vajadus oma muljeid jagada.
Cärolyn valis telefonis Laura numbri ja astus edasi. Telefonist kostis kutsuv toon. Päris pikalt kutsus, siis hakkas rääkima automaatvastaja. Cärolyn lõpetas kõne.
Polnud vaja hakata end kiusama põhjustega, miks Laura telefoni vastu ei võtnud. Võib-olla ta ei kuulnud oma telefoni helinat? Oli näiteks kempsus või prügi välja viimas. Aga võib-olla ta vältis Cärolyni kõnesid, sest tal oli häbi, et polnud Cärolynile varem teistest tüdrukutest rääkinud? – Lõppude lõpuks polnud seal mingit vahet. Kui nad Mihkliga lahku lähevad, ei saa ta nagunii enam Lauraga sõbranna olla.
Kui nad Mihkliga lahku lähevad… See mõte kõlas tema peas kummaliselt, nagu oleks öeldud mingis teises keeles. Nii võõras oli see. Cärolyn pani klapid kõrva ja keeras telefonist muusika valjuks. Ta oli oma jalutamisega vanalinnast välja jõudnud. Üks takso peatus tema lähedal, klient väljus. Cärolyn viipas käega ja püüdis kiiremalt kõndida. See oli üsna keeruline. Lisakilod, mida tema pikkuse juures võõrale silmale nähagi polnud, tegid ta kohmakaks. Taksojuht oli Cärolyni viibet märganud ja ootas rahulikult.
Kui Cärolyn koju jõudis, oli tal juba kahjugi, et nii kiiresti restoranist ära oli tulnud. Täiesti mõtlematu tegu ju! Oleks võinud seal istuda ja vaatemängu jälgida, saada pihta, mis tegelikult toimub, enne kui kõik pikalt saata. Telefon oli tühjaks saanud. Cärolyn otsustas saata sõnumi Nellale hiljem, kui telefon laadinud ja ta ise oma olukorrast sotti on saanud.
Saapaid jalast võttes taipas ta, et tema bravuurikus võis end karmilt kätte maksta: mis nüüd edasi saab? Korter, mida Cärolyn juba kaks aastat enda koduks oli pidanud, oli ju Mihkli oma! Kas nad lähevadki nüüd lahku? – See mõte kõlas endiselt võõralt.
Olgu, Mihkel oli teda petnud, aga ta oli siiski olemas. Cärolyn ei armastanud Mihklit, aga ta polnud ka kaugeltki ükskõikne. Mõnikord meeldis Mihkel talle lausa väga. See, kuidas Mihkel pidevalt oma utoopilistest plaanidest rääkis, oli ju omamoodi armaski. Ja mõte sellest, et Mihkliga koos elades saaks Cärolyn oma lapsele anda täpselt sellise hariduse ja elu, nagu ta tahaks, sellise, nagu tal endal polnud olnud… Mihkli vanemad olid lugupeetud ja jõukad inimesed.
Cärolyn ohkas. Olla üksikema, nagu tema emagi? Ta teadis omast käest, et isa puudumine ei ole tore. Kurvalt keetis ta endale tassi nõmmeliivateed ja istus teleka ette. Mitte midagi huvitavat sealt ei tulnud. Mitte midagi, rohkem kui sajalt kanalilt! Cärolyn klõpsutas laisalt pulti.
Umbes tunni aja pärast tuli Mihkel. Cärolyn oli tema tuleku üle rõõmus: järelikult tuli ikka minu juurde? Siis aga tõsines: see oli ju Mihkli korter, kuhu mujale olekski ta pidanud minema?
Cärolyn otsustas, et kui näeb võimalust, püüab Mihkliga suhted taastada – lapse pärast – aga ise ta Mihklit paluma ei hakka.
„Mis sina siin teed? Sa peaksid praegu võitja lauas istuma,“ ütles ta kerge irooniaga.
„Ma tahtsin sinu juurde tulla,“ ütles Mihkel ja istus Cärolyni kõrvale.
„Nii armas,“ ütles Cärolyn. Ta oli tahtnud