„Saatke, kui tahate,“ ütles Cärolyn ja tegi teda nuusutama tulnud koerale pai. Koer vaatas teda oma koerasilmadega ja jooksis siis tee äärde midagi nuuskima. Cärolyn astus sammu ja libastus. Kusti haaras tal küünarnukist, nii et Cärolyn jäi püsti.
„Sul muidugi on ka eriti sobivad jalatsid sellel jäärajal kõndimiseks,“ muigas Kusti.
Cärolyn kehitas õlgu. Hakata seletama, et ta tunneb tegelikult kontsadel end paremini kui tossudes? – Polnud mõtet.
„Võta mu käe alt kinni, nii on kindlam,“ pakkus Kusti talle oma küünarnukki. Cärolyn kahtles.
„Keegi ei näe ju,“ naeratas Kusti. „Kui su mees tuleb, siis ma ütlen, et tegelen elupäästmise, mitte külgelöömisega.“
Cärolyn muigas ja võttiski Kusti käe vastu. Nii oli tõesti parem kõndida. Isegi päris tore oli nii. Mihkliga polnud Cärolyn ammu käe alt kinni kõndinud. Nad ju sõitsid suurema osa ajast auto või taksoga ning viimasel ajal täiesti erinevatel aegadel.
Terve tee kõndisid Cärolyn ja Kusti vaikides. Koer jooksis kord nende ees, kord taga, aga ei läinud neist kaugemale kui paar meetrit.
Cärolyn tahtis küsida, miks Kusti laseb oma koeral ilma rihmata joosta seal, kus sõidavad autod, aga ei küsinud. Imelik oli ise juttu alustada. Ehk oli mõistlik lasta Kustil seedida asjaolu, et ta on rase. Nii tore tegelikult, et Kusti oli üldse nõus teda puudutama! Mehed ju tavaliselt võõrastavad rasedaid, kui need pole just nende enda naised. Cärolyn oli seda mitmel korral kogenud.
Siis jõudsid nad teeotsale, kus oli bussipeatus. Buss keeras just nurga tagant välja ja lähenes peatusele. Kusti viipas bussijuhile ning vedas Cärolyni üle tee.
„Näeme ehk kunagi,“ ütles Kusti. Cärolyn noogutas ja astus bussi.
Kaubanduskeskuses hakkas Cärolynil kohe palav. Ta istus hingeldades pingile, kiskus salli kaelast ja mütsi peast ning peaaegu rebis jopeluku eest lahti. Mis tal küll arus oli olnud, et paksu jope selga pani? Õues oli ju vaevalt paar kraadi külma, tuult polnud… Ja mis puudutas külavahel käimise dresskoodi, siis – kaubanduskeskus ei ole ju mingi küla! Cärolyn lõpetas enda noomimise, sulges silmad ning hingas sügavalt ja rahulikult. Mitu korda. Segadus tema peas hajus. Oli kummaliselt avar ja helge tunne.
Cärolyn avas silmad ja vaatas ringi. Avar ja helge tunne olid endiselt alles, aga… midagi muud ei olnud! Pea oli täiesti tühi! Puudus igasugune aimdus, kus ta on ja miks ta üldse siia tulnud oli. Meenusid netist loetud lood viimaseid kuid rasedatest naistest, kes segadushoos oma nime unustavad ja ära eksivad. See veel puuduks… Cärolyn sulges uuesti silmad. Mu nimi on Cärolyn, mõtles ta.
„Vabandust, on teil kõik korras?“ kostis hääl tema kõrval. Cärolyn avas silmad. Üks vanem naine, nii viiekümnene, kummardus tema kohale.
„Jah, aitäh, kõik on korras! Lihtsalt… Kõndisin natuke kiiresti,“ naeratas Cärolyn. Naine naeratas talle vastu ja läks minema.
Väike hooliv seik tegi Cärolyni rõõmsaks. Hoobilt oli meeles ka see, miks ta siia poodi tulnud oli. Cärolyn tõusis ja otsustas võimalikult sirgelt ja muretult kõndida. Ta ei tahtnud inimestele niimoodi silma jääda, nagu hetk tagasi sellele hoolivale tädile. Üksik rase abivajaja… Parem oleks, kui ta üldse kellelegi silma ei jääks. Saaks kiirelt ostud tehtud, läheks koju, viskaks diivanile pikali, võtaks mõne mugava asendi… ja lihtsalt vedeleks.
„Cärolyn, sina?“ kuulis ta siis enda lähedalt. Tema soov ei täitunud: ta siiski oli kellelegi silma jäänud. See oli Laura, tema peaaegu et sõbranna. Vähemalt oli Cärolynil olnud veel nädal tagasi põhjust temast niimoodi arvata. Nad teretasid.
„Isver, kui suureks sa oled läinud!“ ütles Laura.
„Sind on ka tore näha,“ ütles Cärolyn.
„Mida sina siin teed? Kas sa elad kusagil lähedal?“
„Mida sa ise siin teed? Sina ju ei ela kusagil lähedal?“ küsis Cärolyn vastu. Ta ei pidanud ju ometi Mihkli tuttavate küsimustele vastama, kui ei taha. Seda oli hea endale meelde tuletada.
„Ah, tead, me läheme Normaniga tema onupoja juurde, väike saunakas, ostsime natuke värki kaasa,“ seletas Laura. „Sa oled ju ka seal käinud, Viimsis?“
Cärolyn noogutas.
„Aga täna vist ei ole sind mõtet kaasa kutsuda, mis?“
„Ei, kindlasti mitte,“ vastas Cärolyn. Mida see Laura ometi mõtles? Mõnitas või oli niisama loll? Miks ta peaks tahtma minna Mihkli tuttavate juurde saunakale?
Eemalt lähenes Norman, ostukäru sööke ja jooke täis. Cärolyni märgates aeglustas ta hetkeks sammu, aga nähes, et naised omavahel sõbralikult vestlevad, jätkas endises tempos. Ta noogutas Cärolynile tervituseks.
„No näed, olemegi valmis minema,“ sädistas Laura ja naeratas Normanile, seejärel Cärolynile. „Eks sa anna meilegi teada, kui laps sündinud on! Tšau!“ Laura pöördus minekule. Norman löntsis tema järel paar sammu, peatus siis ja ütles Cärolynile vaikselt ja kiiresti:
„Sind see muidugi ei huvita ja võib-olla ei peaks ka, aga tegelikult mulle üldse ei meeldi see, mis Mihkel sinuga tegi. Et lasi sul minema jalutada ja nüüd ise sõitis kaheks nädalaks Egiptusesse. Noh, lihtsalt mõtlesin, et äkki oleks hea, kui sa seda teaksid, et mulle see ei meeldi.“
„Aitäh,“ ütles Cärolyn. – Kas inimesed on täiesti ära pööranud, mõtles ta Normani eemalduvat selga vaadates. Laura, kes varem oli tema vastu nii sõbralik olnud, viskas nüüd vaid mürgiseid kilde tema kehakaalu ja seltskonnast välja viskamise kohta. Norman aga, kes oli tundunud kui Mihkli ajudeta kintsukaapija, tegi sellise inimliku avalduse?
Cärolyn otsustas end maandada tegevusega, mida naised sadu tuhandeid aastaid harrastanud olid: korilusega. Õigemini – selle tänapäevase variandi, šoppamisega.
Tagasi koju sõitis Cärolyn taksoga. Kui ta oma suured toidukotid – igaks juhuks oli ta asju mitmeks päevaks valmis ostnud – lahti pakkis, meenus talle Normani öeldu: Mihkel on kaheks nädalaks Egiptusesse sõitnud. Sellepärast siis antigi talle kaks nädalat aega väljakolimiseks, et kui tagasi tuleb, olgu plats puhas? Sellepärast siis polnudki Mihklist midagi kuulda olnud? Cärolyn küll ei igatsenud Mihkli järele, aga see, et tüübist üldse mingit märki polnud, oligi juba kahtlasena tunduma hakanud.
Nii et siis – Egiptus. Mobiiltelefonid ja internet toimivad muidugi ka seal, aga ilmselt on Mihklil seal muudki tegemist. Ehk sellega, kes ta õhtusöögil endale võitis?
Cärolyn oli lausa ehmunud, et see mõte talle haiget tegi. Mahajäetud tunne oli. Muidugi poleks ta saanud nii rasedana ise lõunamaale puhkama lennata, aga ikka oli kahju. Ta ju teadis, kui helde ja rõõmus Mihkel reisidel on! Ehk polnudki see kurbus, vaid hoopis kadedus? Cärolyn tundis seljas kerget tuikamist. Liiga palju liigutamist oli olnud viimaste päevade jooksul, nüüd veel inforikas poeskäik. Cärolyn istus diivanile ja tõmbas läpaka endale sülle.
Kusti sõbrakutsele võiks vastata, mõtles ta arvuti kaant üles tõstes. Natuke võiks ju Kustile tänu üles näidata, et teine nii lahkelt oma tuge pakkus. Kuni arvuti end sisse lülitas, jõudis Cärolyni pähe mitu mõtet mahtuda. Aga äkki on Kusti sõbrakutse tagasi võtnud? – Ta ju sai alles nüüd teada, et Cärolyn rase oli! Ilmselt teda ehmatas see, miks ta muidu terve tee vait oli? Tavaliselt oli ta ju päris jutukas. Järelikult ta lihtsalt ei tahtnud Cärolyniga rääkida? Ja bussile saatis ta lihtsalt viisakusest?
Kusti sõbrakutse oli Facebookis alles, aga Cärolyn ei kiirustanud seda kinnitama. – Aga mis siis, kui Kusti on lihtsalt unustanud sõbrakutse tagasi võtta, muretses ta.
Aga mis siis, kui äkki lõpetaks selle paanitsemise, otsustas Cärolyn end korrale kutsuda. Laura ja Normani kohtamine oli talle nii sügavalt mõjunud, et ette- ja ülemõtlemine olid hoobilt sisse lülitunud. Muretseda mingi sõbrakutse pärast? See on ju ainult Facebook!
Cärolyn võttis Kusti sõbrakutse