Elu täie tähelepanuga. Praktiline kursus teadlikkuse arendamiseks. Maitreyabandhu

heidame meiegi asjad kõrvale, kui me neid enam ei vaja. Nagu ma juba mainisin, tähendab teadlikkuse harjutamine ühtlasi inimesena täiskasvanumaks saamist. Vahest ei jäta me oma magamistuba enam sama segamini kui lapsepõlves, kuid enamik meist pole veel siiski päris suureks kasvanud.

      Teadlikkus tähendab ka tehtu korralikku lõpetamist: peale hommikusööki peseme nõud, paneme piimapaki külmkappi tagasi ning pühime laua puhtaks. See tähendab, et teeme kogu vajamineva ära, mitte vaid selle osa, millest huvitatud oleme. Me peame meeles pidama, et peale meie on veel ka teisi inimesi ning et meie teod ja tegematajätmised mõjutavad neid. Me peame meeles pidama, et köögikäärid tuleb õigesse kohta tagasi panna.

      Ning kui me arvame, et me teemegi juba kõike seda, oleks aeg mõelda prügi peale. Selle koha peal saab meie teadlikkus tavaliselt otsa. See pole enam osa meie elust, sel pole meie jaoks mingit väärtust… see on prügi. Kuid sellelgi oma tagajärjed: meie linnu ümbritsevad hiiglaslikud haisvad prügimäed, mis on täis supermarketite kilekotte, karastusjookide alumiiniumpurke, kiirtoidukarpe ning mädanevaid juurvilju. Ka mõtisklemine selle üle, mis jääb meie otsesest vajadusest kaugemale, on osa teadlikkusest – oma prügikastist kaugemale mõtlemine, mis saab edasi. Me toodame vähem prügi, kui asju võimaluse korral taaskasutame ega viska neid kohe ära.

VII ALUSTATU LÕPULE

      Võib-olla on sul kombeks nõude pesemine järgmisele hommikule lükata või eeldada, et su partner selle ära teeb. Võib-olla on su töölaud kuhjatud täis kõiksugu pabereid. Võib-olla kipud unustama enda järelt koristada. Ka see võib olla teema, mida teadlikkussõbra või teiste sõpradega arutada. Tihti oleme me väga tundlikud selle suhtes, mida teised inimesed tegemata jätavad – ei puhasta enda järelt dušikabiini, ei pane leiba leivakasti tagasi, unustavad oma paberid koopiamasinasse –, kuid enda tegematajätmisi me sama kergesti tähele ei pane. Seega palu oma sõpra, korterikaaslast või teadlikkussõpra, et ta sulle peenetundeliselt mõista annaks, kui sa alustatut korralikult lõpule ei vii. Järgneva kaheksa nädala jooksul näeme me üha uuesti, et teadlikkuse tõeliseks arendamiseks ja endast objektiivse pildi saamiseks peame me teiste abi kasutama.

MÕTLE TAGAJÄRGEDELE

      Proovi oma teadlikkust laiendada, et näeksid kaugemale sellest, mis on sulle otseselt kasulik. Äkki tasub sul hakata prügi sorteerima ja komposti tegema. Võid endale hankida vanamoodsa poekoti, et ei peaks kogu aeg uusi kilekotte kasutama. Võid otsustada kustutada tuled, kui kedagi tuppa ei jää, või oma arvuti alati välja lülitada, kui sa seda ei kasuta.

VÄHENDA VÄLIST INFOTULVA

      Buddha elas tööstuseelsel ajal, mis oli meie ajastust kujutlematult erinev. Tema järgijad elasid lihtsat elu, mis sobis teadlikkuse, meditatsiooni ja mõistmise arendamisega hästi kokku. Meie elu on erinev: meid pommitatakse reklaamidega, pressitakse ühistransporti, vangistatakse liiklusummikutesse. Veedame oma elu telefoni otsas või arvuti taga või kuhugi tormates ja kuhugi hilinedes. Me ei pruugi alati näha, kuivõrd stressirohke see on.

      Meie tähelepanu on niivõrd killustatud. Tihti mõtleme midagi tehes hoopis muudest asjadest. Me vestleme sõpradega, hoides pilku kellal ja üritades samas meelde tuletada, mida me poest ostma peame. Me loeme raamatut, oodates samal ajal tekstisõnumit. Me töötame keeruliste tabelarvutuste kallal, kontrollides samal ajal e-kirju ning lugedes internetist uudiseid. Taustal mängib tihtilugu raadio. Meie tähelepanu kistakse pidevalt erinevatesse suundadesse – reklaam nõuab meie tähelepanu ja kasutab seda ära, me hüppame MP3-pleieris loolt loole ühtegi lõpuni kuulamata, me teeme pidevalt mitut asja korraga. Me elame infouputuse tingimustes.4 Säärane jagatud olemine on saanud meie teadvuse tavaseisundiks – juba sellisel määral, et me ei märkagi, kui killustatuks ja ebastabiilseks meie meel muutunud on.