Vahel räägitakse teadlikkusest nõnda, nagu tähendaks see kõige väga aeglaselt ja põhjalikult tegemist – märgates keha iga liigutust ning iga tundevirvendust. Ka see võib kasulikuks osutuda, eriti just meditatsioonilaagris, kuid eelkõige läheb meil vaja sedasorti teadlikkust, mille tulemusena ei pea me mõtlema selle peale, kus on köögikäärid või meie pass.
Seega seisneb täie tähelepanu arendamise esimene nädal väikeste asjade kordaajamises, et edasipidi saaksime olulisematele asjadele keskenduda. Sel nädalal loome me tingimused teadlikkuse esilekerkimiseks: vaatleme oma elu struktuuri – kuidas me seda planeerime, organiseerime ja korraldame.
Alustada võiks positiivsete harjumuste arendamisest. Rutiin on viisiks oma elu korraldada. See aitab meil hakkama saada ka motivatsioonipuuduse tingimustes. Sel viisil on meil aega oma hobidega tegeleda – näiteks hispaania keele või trompetimängu õppimisega –, mida meie pingeline ajagraafik muidu ei lubaks. Rutiinid toetavad meid ning suurendavad teotahet. Rutiinivabalt elavatel inimestel on sageli vähem energiat, nad ei kasuta oma aega tulemuslikult ning jäävad seetõttu paljust ilma. Muidugi võivad rutiinid ka ohtlikud olla – võib olla ahvatlev liiga palju tegevusi rutiinseks muuta ja sellega kaotada paindlikkus –, kuid ilma rutiinideta ei suuda me üldjuhul jõuda säärase vaimse kindluseni, mis laseks meil edasi jõuda. Seega on nn harjumuse jõul ka oma väärtus. Kui käime igal pühapäeval jõusaalis treenimas, aitab see rutiin meil hetketujusid vältida – me ei otsusta nende põhjal, kas meil on hetkel viitsimist trenni minna või mitte. Samamoodi peab ka meditatsioonist saama positiivne harjumus (nagu me edaspidi näeme). See on tihti oluline ka Londoni budismikeskuse külastajate puhul: nad hindavad meditatsiooniga tegelemist ning tajuvad selle kasulikku mõju, kuid neil on raske selleks aega leida. Korrapäraselt meditatsioonipadjale maha istumine muutub suureks väljakutseks. Ning selle puhul aitab kõige enam harjumus. Kui oleme tekitanud positiivse harjumuse, aitab see meil mediteerida või trenni minna, ilma et selleks peaks tahtepingutust rakendama.
Seega mõtle sel nädalal rutiini kohale oma elus. Kas on mingeid asju, mida teha sooviksid, kuid ei leia selleks sageli mingil põhjusel aega – näiteks joogakursus, ujuma õppimine, kodus toidu valmistamine? Miks sul ei õnnestu neid asju teha? Mõtle oma nädala peale. Kas üks tegevus ajab teist taga? Vahest tasuks endale võtta üks vaikne õhtu nädalas, mil saaksid lugeda, lõdvestuda või mitte midagi teha? Kas su nädalal on selline vorm, mis sulle sobib, või on see hoopis väga kaootiline? Äkki sisaldab see liiga palju enesearenguga seotud harrastusi? Kas käid igal õhtul kuskil väljas?
Ürita järgmiseks nädalaks luua mõningaid rutiine – üks, kaks või lausa kaheksa! Näiteks võiksid otsustada igal hommikul pool tundi varem üles tõusta, kaks korda nädalas jõusaali minna või igal reedel läbi pargi pikemat teed mööda koju jalutada. Võiksid mõelda ka oma töörutiinide peale. On need tulemuslikud? Kas sul on üldse töörutiine?
Mõtle läbi ja anna kaks lubadust. Näiteks (1) lähed loova kirjutamise kursustele, (2) käid nädalas kaks korda ujumas. Seejärel mõtle mõni praktiline tegevus, mis su kavatsust kinnitaks, et sa sellest ei loobuks. Näiteks võiksid end loova kirjutamise kursusele registreerida või uued ujumisprillid osta. Ka teiste abi kasutamine võib selle juures hindamatu olla – näiteks teadlikkussõbraga suhtlemine. Näiteks lepi oma sõbraga kokku, et kohtud temaga ujulas. Või siis räägi talle oma kombest tööle 10 minutit hilineda. Võid lubada, et vähemalt järgmise nädala jooksul üritad õigeks ajaks jõuda. Ning leppige nädala lõpuks kohtumine kokku, et tulemusi arutada. Kirjuta oma kaks lubadust ning sellega kaasnevad tegevused peatüki lõpus toodud nädala ülevaatesse. Kuid pea meeles: positiivsete harjumuste väljakujunemine nõuab aega, seega tuleb olla kannatlik. Eelkõige aitavad sind selle juures tegevused, mis su kavatsusi toetavad ja kinnitavad.
MOTIVATSIOON
Levinud on väärarusaam, et enne millegi tegemist peaksime me tahtma seda teha. Kui me nõnda ei tunne, siis justkui tähendaks see, nagu me ei tahakski seda teha. Selline mõtteviis võib olla sobiv šokolaadi söömise või rannapuhkuse kohta, kuid ei ole sugugi kasulik paljude asjade koha, mis meile tõeliselt rahuldust pakuvad ja jõudu annavad. Tihtilugu tunneme motivatsiooni millegagi tegelda alles siis, kui me seda tegelikult teeme. Võtame näiteks ujumise. Mõte ujuma minna ei pruugi alati meeldiv olla, eriti veel sajuse ilma korral: riietusruumis valitseb tuuletõmme, dušid on kehvapoolsed, põrand külm ja libe. Lisaks on küsimus veel selles, kuidas vette minna: kas hüpata julgelt sügavasse vette või minna rahulikult, aga külmetades madalamalt poolelt sisse. Ent kui oled pea juba vette kastnud ja ujuma hakanud, naudid seda. Tunned, et tahadki ujumas käia. Kui viimaks lahkud – märja naha ja kehas pulbitseva energiaga –, oled veendunud, et ujumine on vaeva väärt. Sa tead, et just seda tunnet pead mäletama, kui järgmine kord novembrikuu hommiku külma riietusruumi peale mõtled. Pole mõtet oodata, kuni sul millegi tegemiseks motivatsioon tekib. Parem on seda lihtsalt teha. Varsti hakkad seda ka tahtma.
Me peame tundma, et suudame midagi ära teha. Suutlikkus on see meeldiv tunne, kui mingi ülesanne täidetud saab: kui kaootiline paberivirn on korralikult toimikutesse pandud; kui oleme teinud telefonikõne, mida oleme päevade kaupa edasi lükanud; kui mõni närvidelekäiv pisiremonditöö on edukalt lõpule viidud. Suutlikkus on tunne, et valitseme sooritatava tegevuse üle – mitte ei lase asjadel niisama minna. See on rahuldus millegi saavutamisest.
Ka alustamise ja lõpetamise harjumus aitab suutlikkuse tunnet süvendada. See aitab oma elu paremini kontrollida (positiivses tähenduses) ning organiseerida, et sa ei peaks kiirustama. Kas hakkad tööle jõudes kohe sissetulnud e-kirju vaatama? Meilid on töö lihtne osa. Sa ei pea selle juures mõtlema, mida sel päeval teha tahaksid või mida prioriteediks võtta. Seega on enne meilikontosse sisselogimist parem koostada nimekiri asjadest, mida saavutada sooviksid. Üldiselt soovitatakse tööpäeva meilidest mitte alustada. Parem on alustada millestki, mida saab lõpule viia või millega silmnähtavalt edasi areneda. Vastasel juhul võib kergelt tekkida tunne, et kuigi oled juba kaua töötanud – telefonikõnesid teinud ja kirjadele vastanud –, pole sa midagi erilist saavutanud. Kuid just saavutamise tunnet me ootame. Ning tähtis pole mitte ainult hästi alustada, vaid ka edukalt lõpetada. Kahel-kolmel hommikul nädalas tegelen ma kirjatööga. Tavaliselt söön ma ka kellegagi koos lõunat. Kui ma oma tegevust piisavalt ei teadvusta, tegelen ma kirjutamisega kuni kokkusaamisajani välja. Mul läheb meelest ära, et alati on vaja veel paar asja teha, enne kui ma uksest välja minna saan – töö ära salvestada ja laud korda seada, võtmed otsida, arvuti välja lülitada. Kõik see võtab aega. Ning ma tunnen end palju paremini, kui endale piisavalt aega varun ja asjad korralikult tehtud saan. Kui ma seda suudan, on mul hea tunne: olen vajalikud tegevused sooritanud ning töö korralikult selleks korraks lõpetanud. Ma pole tuba segamini jätnud. Ma pole võtmeid unustanud. Ma tunnen end enesekindlalt ja rahulikult ning saan nüüd kellelegi oma täie tähelepanu pühendada.
Suutlikkus on oluline, et me end hästi tunneksime. Kui tunned end masendunult ja kaelani töösse sukeldunult, võib abi olla sellest, kui koostad lühikese ja lihtsa tegemist vajavate asjade nimekirja – ülesannetest, mida saab kohe täita. Näiteks: 1) panna pesu masinasse, 2) viia pudelid taarapunkti, 3) mobiiliarve ära maksta. Kuid sobivad ükskõik millised kolm tegevust. See aitab tekitada tunnet, et sa kontrollid olukorda, ning see annab omakorda energiat, et keerulisemate ülesannetega tegelema hakata. Ka kolme lihtsa tegevuse korralik sooritamine tekitab sinus enesekindlust sisendava suutlikkuse tunde. Lisaks võid välja mõelda veel kaks asja, mis aitaksid nädala jooksul teadlikkuse õhkkonda luua. Näiteks võid otsustada: 1) korrastada sissetulnud paberite kausta ja kõik toimikutesse panna, 2) oma magamistoa