Teadlikkus muudab elu kirkamaks: sa tunnetad toimuvat sügavamalt, mõtled selgemalt, tegutsed põhjalikumalt. Hakkad hindama lihtsaid asju: rasvatihase nägemist, jalgpalli põrkamise heli, mustikate maitset. Täielik tähelepanu seisneb asjade nautimises. Ent kui tööle hilineme, sest oleme jätnud ostmata bussi kuupileti või sülearvuti toitejuhtme koju unustanud, siis pole meil tuju midagi nautida. Seega tuleb alustada lihtsatest asjadest: peame meeles pidama oma PINkoodi, hoidma juhiluba ühes kindlas kohas või aeg-ajalt köögikappi korrastama. Vahest ei tundu see olevat eriti huvitav ega vaimne tegevus, kuid see muudab paljutki.
NÄDAL 1
IGAPÄEVANE TEADLIKKUS
Kas oled kunagi kööki kõndinud, et sealt midagi tuua, ning kohale jõudes avastanud, et oled unustanud, mille järele tulid? Kas oled mõnikord bussi minnes taskutest paaniliselt piletit otsinud? Kas oled kunagi mõne kokkusaamise unustanud, autovõtmed ära kaotanud, passi maha jätnud, olulise dokumendi valesse kohta pannud ning seda pärast paberikorvist otsinud? Sa pole ainus. Londonis unustatakse igal aastal taksodesse ja ühistransporti umbes 130 000 eset. Sealhulgas 10 000 mobiili, 7000 vihmavarju ning 6000 paari prille. Et sama toimub ka teistes Suurbritannia ja kogu Euroopa linnades, annab see kokku tohutu hulga unustamist! Iga kaotatud ese põhjustab valu – esialgne võpatus, kui kadumist märkame, millele järgneb kahetsushoog ja enesesüüdistuste tulv.
Tänapäevane elu tundubki koosnevat tervest hulgast väikestest kildudest – elukillud, mis ootavad lõpetamist, alustamist, salvestamist, lugemist, taotlemist, tühistamist, organiseerimist, meilimist, korrastamist, saatmist, mäletamist, kontrollimist, dokumenteerimist või säilitamist. See tekitab stressi. Ometi pole seda võimalik vältida. Seega peame oma elu killustatusele tähelepanu pöörama. Me peame igapäevast teadlikkust uurima asuma.
Teadlikkust harjutades üritame me õppida, et väikestel asjadel võib olla suur mõju. See on tõsi ka meie emotsionaalse elu, teistega suhtlemise ja igapäevase teadlikkuse arendamise puhul. Kui palju aega kulub meil teleripuldi või koduvõtmete otsimise peale? Statistikat leidub küll selle kohta, kui palju keskmine inimene kulutab aega vannitoas või internetis, ent kui palju aega võib kuluda telefonimärkmiku, päikeseprillide või rongipiletite leidmiseks? Ning ühtlasi ei tohiks unustada, et kui me otsitavat ei leia, võib see põhjustada paha tuju, millele järgneb ahelreaktsioon: me kaotame tööl kolleegiga vesteldes enesevalitsuse, tema sõimab seetõttu sekretäri, sekretär valab oma viha välja koristaja peale. Nõnda saadame oma ärrituse teiste sekka ringlema.
Kui me oleme õnnetud, kurjad või vihased, otsime me sellele sageli mingeid suuri ja olulisi põhjuseid – lapsepõlvetraumasid või maailmas valitsevat olukorda. Kuid äkki oleks parem, kui me teeksime väikeseid ja praktilisi muutusi oma elu elamises. Sest valdava osa jaoks meist pole elu täis monumentaalseid sündmusi ega ülekeevaid emotsioone, vaid pisikesi asju: auto parandusse viimine, mänguasjade kappi panek, internetis piletite broneerimine. Elu kulgeb ladusamalt ja õnnelikumalt, kui me väikesed asjad ära õiendame. Teadlikkus peabki algama nendest: peame meeles, et on vaja mähkmeid osta, lennuki väljumise aeg üle kontrollida, tegemata asjad nimekirjas tähtsuse järjekorras ritta seada. See ongi igapäevane teadlikkus.
Mingil põhjusel on seda teadlikkuse külge raske tõsiselt võtta. Asjad, mida unustame, on tavaliselt küllaltki triviaalsed: valesse kohta pandud dokument või unustatud kokkusaamine. Harilikult pole need eluliselt tähtsad. Ning peale kogu paanikat ja otsimist, sekeldamist ja süüdistamist unustame kogu asja. Kui meid peetakse suureks unustajaks, võib sellest isegi saada karismaatiline iseloomujoon: võib juhtuda, et nõnda paneme teisi inimesi asju meie eest ära korraldama! Kindlasti on asi ka iseloomus – mõned inimesed paistavad olevat organiseeritumad kui teised.
Üheks põhjuseks, miks igapäevast teadlikkust on raske tõsiselt võtta, on meie võimetus mõista, et tegudel on tagajärjed. See lihtne eluline tõsiasi on teel täie tähelepanu juurde keskses rollis. Kui uurime mõnd teadlikkuse uut mõõdet, õpime ühtlasi seda, et tegudel on tagajärjed – nii meie endi, teiste kui kogu planeedi jaoks. Paljude sedasorti „väikeste asjade“ puhul – näiteks nalja heitmine teiste inimeste üle või otsustamine, mida lõunaks süüa – võime me mõelda: „Nojah, tegelikult pole see ju oluline, pole tarvis selle üle liialt muretseda.“ Me unustame kõik teadlikkuse puudumise hetked kokku liita. Me ei märka nende kogunevat mõju. Me ei oska näha, kui palju õnnelikumad me oleksime, kui meie elu kulgeks ladusamalt. Ning sageli ei märka me ka seda, kuidas meie igapäevase teadlikkuse puudumine teisi inimesi mõjutab: et me muudame nende elu keerulisemaks, kui unustame neile helistada, kaotame neilt laenatud raamatuid või jääme kohtumisele 20 minutit hiljaks.
Asjade meelespidamine, alustatu lõpetamine, planeerimine – need kõik kuuluvad täiskasvanuks saamise juurde. Kui me lapsed olime, siis kontrollisid meie vanemad, kas võtame lõunasöögi, käpikud ja õpikud kooli kaasa. Nad tuletasid meile meelde, et me enne pikka reisi WC-s käiksime. Nad kontrollisid, et me korralikult enda järel koristaksime. Vanemad on laste eest teadlikud. Kuid suureks kasvamine tähendab neis asjus vastutuse enda peale võtmist – meil ei tasu loota, et keegi meie järelt koristaks või meie tuludeklaratsiooni täidaks. Teadlikkus ja vaimne elu on ühtlasi täiskasvanuks saamine.
Igapäevast teadlikkust on üllatavalt raske harjutada. Nii paljud asjad võistlevad meie tähelepanu nimel. Me teeme nimekirju ja kritseldame meeldetuletusi, kuid ikkagi unustame, kaotame ära või jätame paljud asjad kahe silma vahele. Seega tasuks meeles pidada iiri näitekirjaniku Samuel Becketti sõnu: „Proovi uuesti. Ebaõnnestu uuesti. Ebaõnnestu paremini.“3 Kui me kardame ebaõnnestuda, ei õnnestu meil ka midagi selgeks õppida. See kehtib nii lauatennise kui igapäevase teadlikkuse kohta. Me vajame julgust, et ebaõnnestuda, aga sellest hoolimata eesmärgile kindlaks jääda. Meil ei tasu julgust kaotada ning ennast süüdistada, meil ei tasu täiust ihaldada ning ebaõnnestumistest löödud olla. Me peame ebaõnnestumisi tunnistama ning nendega leppima. Ebaõnnestumised on elu osa. Nendes pole midagi halba. Nad saavad negatiivse tähenduse alles siis, kui see paneb meid vastutusest kõrvale hiilima. Seega: „Proovi uuesti. Ebaõnnestu uuesti. Ebaõnnestu paremini.“
SEE ON JUBA JUHTUNUD
Igapäevase teadlikkuse harjutamist tuleb võtta kannatlikult ja huumoriga. Kui millegi kaotamine meis äärmiselt halva tuju tekitab, muudab see vaid olukorra hullemaks. Meil tuleb endale meenutada, et mis iganes halvasti, kaotsi või katki läks, on see juba juhtunud. Sellele peab järgnema olukorra teadvustamine. Kui tagurdame autoga vastu posti, kuna me polnud piisavalt keskendunud, on see meie enda süü. Kuid selle üha uuesti meenutamine ning enese süüdistamine ei aita. Me peame tehtu eest vastutuse võtma, vabandust paluma ning tegema järgmise sammu: autoparandusse helistama. Me peame leppima asjade hetkeseisuga. See on juba juhtunud. Seda ei saa enam muuta. Me peame selle eest, mida me tegime (või tegemata jätsime), täie vastutuse võtma ning seda tunnistama; me peame olema valmis ütlema: „See on minu viga, võtan süü enda peale.“ Me peame vajadusel kahjud hüvitama – näiteks põrkeraua parandamise kulud –, kuid enesesüüdistamine selle puhul ei aita. Me peame olukorraga leppima kannatlikult ja heasüdamlikult ning endale ütlema: „See on juba juhtunud.“
Igapäevane teadlikkus tähendab väikeste asjade kordaajamist, et me saaks keskenduda olulisematele. Me peame leidma strateegiad, mis aitaksid meil keskenduda elus olulisele, et me ei peaks enam nii palju mõtlema nende asjade peale, mis seda ei ole. Näiteks võib tuua köögikäärid. Ilmselt on sinulgi need köögisahtlis