Osa arvas, et selline tüüp peab listis demokraatlike põhimõtete tõttu olema, teised, kel aeg armas, pidasid vajalikuks rämpsulevitaja välja visata. Edasi lendasid argumendid: Ida ja Lääne suhtumine ja mentaliteet olevat põhimõttelisest erinevad, Läänes on „kunstimaffia”. Nende seisukohtade ägedaimaks kandjaks oli Jugoslaaviast Novi Sadist pärit Andrej Tisma5, kes on Andreas Broeckmanni6 sõnul kaitsnud Miloševići korda 1990. aastate lõpust saadik. Tisma ise pidas end seevastu pigem Ameerika neoimperialismi, interventsionalismi ja globaliseerumise vastaseks, mitte Miloševići režiimi pooldajaks.7
Tagasi ei olnud solvanguid enam võimalik võtta ja seltskonnas ei soovitud viibida. „Syndicate’i” listi võtsid üle entusiastlikud ungari ja saksa kuraatorid, praeguseks on list kolinud Norra serverisse aadressile http:// anart.no/~syndicate/ (ei ole kättesaadav).8 Sellele vastukaaluks loodi teise poole meililist „Spectre”.9
Küsimusele „Mis on Spectre [tont]?” vastasid administraatorid definitsioonivalikuga. Nad alustasid viitest Karl Marxi ja Friedrich Engelsi lausele „Üks tont käib ringi mööda Euroopat…”, edasi viitasid James Bondi filmidest tuttavale organisatsioonile SPECTRE: Special Executive for Counterintelligence, Terrorism, Revenge and Extortion ja Miri mikrogravitatsiooni uurimiseks mõeldud mooduli nimele. Et nagu ei olekski tõsi taga.
„Uus-Syndicate’i” (380 liiget) ja „Spectre’i” seltskond kattub kohati ja mõned varasemad listi liikmed istuvad rahulikult ka uutes edasi. Teatedki on sarnased, nõnda ei ole võimalik kõnelda erialalis-ideoloogilisest konfliktist ja lõhenemisest, vaid teatavast suhtlemisdefektist, mis oli näiliselt küll kerge, kuid siiski ravimatu ja tagasipööramatu.
Omaette peatükiks võiks olla eesti kunstiinimeste meililisti „Latera” käekäik, mille põhjalikum käsitlus lükkugu siiski edasi. Seda tuleks vaadelda üheskoos Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse „Artinfo” ja kunstiakadeemia „Foorumiga” sarnasuste ja erinevuste leidmiseks, mis pole just keeruline. „Latera” põhitunnuseks oli algselt teatav establishment’i- ja demagoogiavastasus. Demagoogia hakkas üha enam ümbritsema riiklikku välisnäituste poliitikat ja kunstiharidusega seonduvat. „Lateras” väljendatu tulemuseks oli seltskondade polariseerumine oma huvide ja sissetulekuallikate ümber. Ilmnes paradoks, et arvamuste ja esteetiliste hoiakute poolest sugulaslikud kunstiinimesed võivad kunstipoliitilistelt olla vastandlike vaadetega.
Huvirühmad ja tõlgenduskokkulepped
Siinse artikli eesmärk ei ole kedagi otseselt vastutavaks teha, vaid osutada üldisematele ning ka mujal jälgitavatele nähtustele. Mõistlik oleks välja tuua üldinimlikke, individuaalseid või kollektiivseid salgamisvorme ja konsensuslikke moonutusi, mis tõusevad aeg-ajalt juhtivate rühmaideoloogiate tasemele.
See kõik teeb valvsaks ka selles osas, mis puudutab iga kirjutaja enda „tegelikkusetaju”. Kas see on piisavalt korrektne ja objektiivne? Ja kas inimlik tegelikkusetaju (sotsiaalse ja füüsilise ruumi taju) saabki olla objektiivne? Kas „nägemis- ja tajumiskokkulepped” pole mitte sotsiaalsed? Või tuleks neid nimetada „arusaamis- ja tõlgenduskokkulepeteks”? Viimane on sobivam, sest küsimus, mil määral kasutatav keel mõjutab ümbruse nägemist ja taju, sarnaneb Sapir-Whorfi lingvistilise relatiivsuse hüpoteesiga, mis olevat teatavasti ümber lükatud. Kasutatav keel taju otseselt ei mõjuta, mis tähendab, et erinevate keelte esindajad näevad kindlat sinist ühesugusena, olgugi et nende keeltes on nimetused erinevad. Seega, kuigi keelte „eristusvõime” on erinev, on inimeste meeleline ja psühhofüsioloogiline „eristusvõime” sarnane.
Siit jõuame otseselt keele rolli juurde sotsiaalsete hoiakute, veendumuste ja seisukohavõttude kujundajana. Robustne küsimus oleks: kas sotsiaalse surve mõjul võib roheline paista sinisena või punane rohelisena? Põhimõtteliselt muidugi mitte. Kindlasti võib tekkida olukord, et inimene valetab, et, jah, paistab, kuigi ise on veendunud vastupidises, siis, kui tegemist on enda ohutuse tagamisega. Kuid kas tekib ka olukord, et konformeerumise ja situatiivse muganemise tulemuseks on tegelikud tajudeformatsioonid inimeste ja „sotsiaalse reaalsuse” suhtes? See tähendab, kas kokkuleppelised ja tinglikud suhtumised võivad muutuda reaalseteks ja objektiivseteks? Sellele tuleb vastata jaatavalt. Siin tuleks meenutada Stanley Milgrami kuulekuse eksperimente” 1960. aastate algusest ja Philip Zimbardo vanglaeksperimenti.10 Kõik need kinnitavad, et kurjus istub ka tavalistes ja normaalsetes inimestes.
Informatsiooni, mis tekitab ebakõla, püütakse vältida. Sellest vaatekohast kuulub psühholoogiaõpikute aabitsatarkuste hulka käitumine, kus inimesed hakkavad eemalduma seltskondadest, kohtadest, listidest, kui nende igapäevane käitumine ja veendumused ei sobi sealsega kokku. Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi (tunnetusliku ebakõla) teooria ei ole kaugelt võtta. Kui ei olda võimelised muutma oma käitumist, kui ollakse sunnitud käituma ebaeetiliselt või allutakse ebamoraalsete rühmade või endast võimukamate tegelaste survele, siis muudetakse eneseväärikuse ja hinnangu säilitamiseks suhtumist. Kui tegevusaktiks on teatav moraalne kuritegu teise inimese vastu ja kui seda ei suudeta vältida, siis põhjendatakse oma käitumist viisil, et tegelikult see inimene oligi seda väärt, et ta on tegelikult veel hullem, tema suhtes pidigi nii käituma. Üldine joon on süü ja vastutuse enda pealt veeretamine.
Keele sotsiaalne eristusvõime
Eelmistele teemadele lisaks kerkib küsimus keele „eristusvõimes”, kui mõelda sotsiaalseid dimensioone. Kuivõrd „tundlik” on mõni keel, käesoleval juhul eesti keel, sotsiaalsete ja psühholoogiliste mängude kirjeldamisel ning kas meil on olemas selline keelekasutuse traditsioon?
Siin tuleb silmas pidada erinevat keelekasutust mitmetes professionaalsetes valdkondades. Kunstist rääkimist peetakse traditsiooniliselt esteetiliseks sfääriks ja terminoloogiat kindlapiiriliseks. Muu sõnavara, näiteks sotsioloogilise ja psühholoogilise kasutamist peetakse kas ebaprofessionaalsuseks või konsensuse rikkumiseks. Millegipärast ei ole seda semiootiline ja psühhoanalüütiline kõnepruuk. Need on justkui lubatud, esimene on omamoodi krüptiline ja teine tegeleb valdavalt surnud kunstnikega, keda vürtsitavad unustatud ja pikantsed anomaaliad. See keelekasutus on ka suhteliselt ohutu; sotsiaalsele ümbrusele tähelepanu justkui ei pöörata.
Ühiskonnas toimuvat võib näha lainelisena ja vahel ka hüppelisena. Protsessid alluvad pahatihti irratsionaalsetele tõugetele, kujunedes juhuslikes suundades. Inimlik on juhinduda protsessidest, millest jõud ei käi üle, isegi kui moraali ja mõistuse seisukohalt on see vastuvõetamatu. Allumist suurematele nähtustele võib nimetada mugandumiseks ja oma individuaalsuse mahasurumiseks. Huvipakkuvad on juhtumid, kus mugandumine ja konformism leiavad aset subjekti enese „tahteakti” tulemusena. Varasem põlatud seisukoht või käitumisviis muutub järsku aktsepteerituks ja „enda omaks”.
Viimase aastakümne märgatavaimaks muutuseks on eritasandiliste ja samaaegsete diskussioonirühmade polüloog, kaoseni küündivate seisukohavõttude hulk, mida vahendab internetikeskkond. Mitmed kunstiarutlusrühmad on kujunenud omamoodi kinnisteks sotsiaalseteks organismideks, moodustades uusi ideoloogilisi keskusi teiste omasarnaste kõrvale. Eestis tekkinud polütsentrilist kunstiruumi rõhutab kunstihariduse geograafiline lagunemine Pärnu, Tartu ja Tallinna vahel. Kaos ja iseorganiseerumine toimivad samaaegselt, andes teed kujunevale keskusteta ja autoriteetideta virtuaalsele sotsiaalsele keskkonnale.
JÄLGIMISÜHISKOND JA REFLEKTIIVNE KUNST
Ajakiri Mõte. Tele 2. Sügis 2002.
Seisukoht, et Orwelli raamatus „1984” ennustatud jälgimisühiskond on teoks saanud, on küllaltki levinud praegustes mõttevahetustes küberkultuuri üle. Kuid 1984. aasta oli ka Macintoshi arvutite võimsa reklaamikampaania algus. Ridley Scotti lavastatud