Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Raivo Kelomees

vältida detailsust. Proovitakse mitte vaadelda kunstimaastikku teatud kunstiparteisse kuuluvana, ja ütleksin isegi, et vaatleksin seda teatud jumalikult kõrguselt. Kuid jääme siiski tagasihoidlikumaks: vaadelgem toimuvat distantsilt, püüdes üldistada nii palju kui võimalik, nagu kõike näeks keegi kõrvaline, kes on asjadega siiski kursis.

      Kuid arvatavasti ei ole see võimalik: kes ei ole seotud, see ei mõista toimuvat.

      Sissejuhatus

      Deformeerivad asjaolud

      Tihti kurdetakse, kuidas oli tollal ja kuidas on nüüd, tollal oli hullem või et nüüd on hullem või vastupidi, et on parem. Tundub aga, et igal ajal, kümnendil, igal ühiskonnal on omad hädad ja on alatine küsimus, kuidas vältida probleeme, kuidas luua vaba kunsti, kuidas tegelda sisuga, kuidas kõnelda tõtt, vältida müra ja segamist. Kuidas näha asju selgelt ja väljendada ennast vabalt. Nõukogude ajal oli totalitaarne ideoloogia, mis deformeeris ühiskonda ja kunsti, nüüd on selleks raha. Küllaltki palju asju tehakse raha, mitte tõe pärast.

      Ida-Euroopa muutumine on suur teema, kuhu on sekkunud poliitilised muudatused ja tehnoloogiline revolutsioon viimasel kümnendil. Siin on sarnasusi ka naabritega. Toimus tohutu hüpe romantiliselt häälestatud kunstist ja kultuurist väga praktilisse, angažeeritud, tehnoloogiliselt arenenud ja võistlevasse kunstimaastikusse.

      Varem kujuteldud ja oodatud väljendusvabadus on vahetatud mitut sorti puuride vastu, mis tähendab ka kirjutamata reegleid, korraliku käitumise norme, mis on kunstniku igapäevase toimetamise ja ellujäämise strateegiad. Oodatud vaba kunstniku staatus on asendunud suhteliselt sõltuva kunstipraktiku positsiooniga.

      Digitaalne meedia tundub liiga tulisena uue ühiskonna jaoks, see on lammutanud varasema infolevitamise hierarhilise püramiidi. Teisest küljest, digitaalse kunsti sisenemine kultuuri on andnud hoogu uutele definitsioonilahingutele kunsti ja kunstnike kvaliteedi üle. Mingis nähtamatus ruumis, lendamas meie kohal, eksisteerib vaibumatu tung määratleda rahvusvaheliselt konverteeritavat kunsti rahvusesiseselt, s.t näitamiseks kõlbav on see, mida kindel rühm selleks peab, ja et see arvamus on objektiivne. Ja poleks mõtet kinnitada siia mingeid vektoreid või silte või pidada seda Eestile ainuomaseks, rääkimata sellise käitumisviisi hindamisest. Igas kultuuris käivad lahingud määratlemisõiguse ja n-ö kõvema sõna kandjate vahel, kas või argikriitikas. See on nähtav teatava vibratsiooni ja võnkumisena ning olenevalt asjaolude kokkulangemisest või lobitöö kvaliteedist vormuvad stiihilised hinnangud institutsioonideks või nende tahkeks poliitikaks.