1. peatükk
„LAUALT PIHKU RAASUKESED!”
Paljude maade muinasjuttude lemmiksüžee on niisugune: lihtrahva hulgast pärit noormees saab võitu paljudest raskustest ning tõuseb ootamatult ja ettearvamatult troonile. Sealjuures ilmutab ta vaprust ja mehisust, nii mõnigi kord aga ka oskust rahulikult ära oodata, kuni kõik laabub iseenesest, „havi käsul”.
Leonid Brežnevi eluajal ei võrrelnud vist keegi teda muinasjutukangelastega. Ja ometigi sunnib tema elulugu tahtmatult neid meenutama. „Selle inimese peamised iseloomujooned olid, nii kummaline kui see ka ei tundu, vaprus, uljus ja südikus,” ütles tema kohta inimene, kes teda hästi tundis.
Kuidas siis näeb välja muinasjutt, kui see osutub tõeks? Ja mis aitas lihtsast perekonnast pärit noormehel, endisel katlakütjal ja lukksepal, tõusta ühe ajaloo kõige suurema riigi juhiks? Sellest pajatab raamat, mida te käes hoiate.
„Me sündind, tõeks et muuta muinasjutte…” Selle juhtlause vaimus möödus Venemaal kogu XX sajand. Ning see oli Venemaa jaoks tõepoolest hämmastavate ja uskumatute muutuste sajand.
Tavalises maailmas on kõik püsiv, määratletud ja muutumatu. Muinasjutumaailmas on kõik vastupidi. Kord lendavad templid õhku, siis jälle kerkivad tuhast, ministrid ja vangid vahetavad koha, linnad ja riigid saavad uue nime. „Kes oli mitte keegi”, sellest saab kõik. Aga isake tsaar või rahva isa, kes oli alles hiljuti olnud „kõik”, muutub äkki õelaks muinasjutukoletiseks…
Võib näida, et selles üleilmses karnevalis jääb vajaka ainult kõige peamisest – muinasjutus valitsevast rõõmsast ja pidulikust meeleolust. Kuid see ei ole nii. Kummaline küll, kuid ülemaailmsed katastroofid (sõjad, revolutsioonid) kutsuvad suuremas jaos inimestes esile üleva, rõõmsa meeleolu. Mitte kunagi ei räägi inimesed nii rohkesti nalju ega naera nii palju kui neil päevadel, mil kogu maailm nende ümber laguneb ja muutub.
Uusaastalaps. Selle raamatu peategelane – Leonid Iljitš Brežnev – sündis 19. detsembril 1906. aastal. Kuni 1917. aastani oli tema sünnipäev kõige tavalisem ja argisem kalendripäev. Aga kui Oktoobrirevolutsioon nihutas aja kolmteist ööpäeva ettepoole, sai Leonidi-nimelisest poisist tavalise lapse asemel ebatavaline laps – uusaastalaps.
Sellest ajast peale langes tema sünnipäev ühte uue aasta esimese päevaga. Sel päeval, 1. jaanuaril, ta tähistaski peaaegu kogu elu oma sünnipäeva. Veel 1971. aasta „Poliitilises kalendris” oli peasekretäri sünnipäev märgitud ära leheküljel „1. jaanuar” kõrvuti sõnaga ,,uusaasta”.
Kuid 1970. aastatel nägi sündimine „karnevaliööl”, uusaastakuuse all, välja ülemäära ebaharilik, kuidagi kentsakas. Ja Leonid Brežnevil tuli aeg… tagasi pöörata. Ta viis oma sünnipäeva tagasi 19. detsembrile, mis oli mõistagi täielik mõttetus. Näiteks Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pühitseti alati mitte 25. oktoobril, vaid 7. novembril. Täpselt samal kombel tähistati ka kõigi teiste inimeste sünnipäeva, kuid mitte Leonid Brežnevi oma.
„Teispool seitset merd ja mandrit asus riik, kus krooni kandis…” Umbes niiviisi algavad tavaliselt muinasjutud ja ka sedapuhku on traditsiooniline algus igati kohane.
Leonid Iljitš Brežnev sündis nimelt riigis, kus oli kroonitud riigipea. Riiki valitses nagu muinasjutuski tsaar, kui täpsem olla, siis Tema Keiserlik Kõrgus Majesteet Nikolai II. Kogu tema tohutu, Varssavist Vladivostokini ulatuva riigi saatuseks oli ligikaudu kümme aastat hiljem kaduda vetesügavustesse, nagu oli juhtunud legendaarse Atlantisega. Kuid 1906. aastal, kui meie peategelane ilmale tuli, oli vähe neid, kes seda oleksid osanud ette näha…
Leonid sündis ja kasvas selle suure impeeriumi ühes provintsikolkas, Ukraina küla Kamenskoje töölisalevis. Tema pere asus ühel tolleaegse ühiskondliku trepi kõige madalamal astmel. Nälga nad lausa ei tundnud, kuid vaeselt elasid nad igatahes küll. Iga päev kuulsid lapsed – neid oli kolm, Jakov, Vera ja Leonid – lõunalauas ema heatujulist ütlemist: „Lastel täis on kõhukesed, laualt pihku raasukesed!”
Vanemad kasvatasid lapsi usklikeks. Kodus rippus söögitoa nurgas ikoon, enne lõunat lugesid lapsed söögipalve, enne magamaminekut lugesid nad issameiet. Leonidi vanaema, kes viis ta esimest korda armulauale, jutustas hiljem: „Viisin vahel ka Ljonka-väänkaela pihtima, kuid tema keeldus vaimuliku kätt suudlemast. „Mida te veel ei taha!” ütles tema. Mina oleks häbi pärast vaat et maa alla vajunud. Pole meeles sedagi, kuidas ma koju jõudsin.”
Mõned lapseeast pärinevad religiooniga seotud muljed jäid Leonidile kogu eluks meelde. Ta õppis neli aastat kirikukoolis, kus muidugi olid ka usuõpetuse tunnid. Patriarh Aleksius II jutustas ükskord, mida oli Brežnev talle rääkinud 1980. aastal: „Ta meenutas oma usuõpetuse õpetajat isa Konstantini ja seda, kuidas vanemad olid ta lapsena viinud Kurski Korennaja kloostrisse ning milline kord ja puhtus oli seal valitsenud. Need mälestused olid eluks ajaks talletunud inimese mällu, kes oli kõigest sellest väga kaugel…”
„Pidage kinni, seal on ju inimene!” Kohalik elu ei pakkunud lastele just kuigi palju meelelahutusi. Suvepäevad veetsid nad muidugi Dnepri ääres: suplesid, sukeldusid, hüppasid kaldajärsakult vette. Kõike seda tegi innukalt ka Leonid.
Suur sündmus oli tsirkuse saabumine. Leonid Brežnevi vennatütar Ljubov Brežneva jutustas: „Kamenskoje linna, kus elas Ilja Brežnevi pere, asutas end pargi ligidale tsirkus. Loomulikult polnud neil raha piletite ostmiseks. Brežnevite naaber, kes töötas öövahina, lubas vahel Ilja ja Natalja lapsi varuväljapääsust sisse. See sai teatavaks linna vaatemänguhuvilistele jõnglastele. Ja ükskord, kui värav avati selleks, et lasta vendi Brežneveid, tormas sisse terve trobikond poisse, lüües Jaša jalust maha. Kartes, et põnn tallatakse surnuks, sirutas Leonid käed laiali ja püüdis hullunud karja peatada, karjudes: „Pidage kinni, kuhu te tormate, seal on ju inimene!” Samal ajal tõusis „inimene” nagu miskit üles, lõi end puhtaks ja sai vennalt võmmu kuklasse. „Mille eest?” pistis ta töinama. „Et sa edaspidi kindlamini jalul püsiksid,” vastas Leonid.”
Õhtuti kogunesid lapsed, sealhulgas Leonid, „linnaaia” piirdetara juurde. Seal põles ere elektrivalgus, mängis puhkpilliorkester, puhkasid ja lõbutsesid peenelt riides härrad ja daamid. Paljasjalgsed lapsed vaatasid läbi aiavõre himukalt puhast, ilusat ja säravat maailma. Nemad sinna sisse ei pääsenud…
„Kogu tänav oli üllatunud.” Kuid Leonidi vanemad ei kaotanud peaaegu olematut lootust – aidata oma lastel pääseda „inimeste” hulka, avada neile uks ilusasse ja kättesaamatusse maailma. Seda teha oli uskumatult raske. Esimeseks sammuks sel teel oli klassikaline gümnaasium. Veel hiljuti oli pääsu sinna tõkestanud haridusministri Ivan Deljanovi kuulus tsirkulaar „köögitüdrukute lastest”. Sellega keelustati gümnaasiumisse pääs „kutsarite, lakeide, kokkade, pesunaiste, väikepoodnike ja teiste samasuguste inimeste lastele, keda, välja arvatud ehk erakordselt andekaid, ei tule tuua välja keskkonnast, kuhu nad kuuluvad”. Muidugi kuulus Leonid nendesamade „köögitüdrukute laste” hulka.
Muuseas, kui ta oli saanud üheksa-aastaseks, avanesid kohaliku klassikalise gümnaasiumi uksed krigisedes ja vastutahtsi ka töölislaste ees. Sel aastal võeti sinna vastu seitse poissi. Et pääseda nende seitsme hulka, tuli Leonidil teha läbi karm konkurss – ühele kohale oli viisteist soovijat. Et sellisest valikust läbi saada, pidi tõepoolest olema „erakordselt andekas” või pidi olema hullupööra õnne. Oli vaja teha eksam lugemises, kirjutamises ja rehkendamises. „Mäletan, et ema ei suutnud kuidagi uskuda, et mind vastu võeti, ja ka kõik meie tänava inimesed olid üllatunud,” kirjutas Brežnev oma mälestustes.
Tõsi, kohe pärast vastuvõtmist sugenes uus takistus: õppimine gümnaasiumis maksis kogunisti 64 kuldrubla. Sellist raha ei teeninud ka kõige parem tööline. Vähekindlustatud õpilased vabastati õppemaksust ainult sel juhul, kui nende õppeedukus oli väga hea. „Halvasti õppida oli lihtsalt võimatu,” loeme Brežnevi mälestustest, „sest meie jaoks võrdus see gümnaasiumist väljaheitmisega.” Tuli tuupida mitut ainet, mida tal hilisemas elus vaja ei läinud, näiteks ladina keelt. Hiljem küsis Ljubov Brežneva, kui palju oli Leonid Brežnevile gümnaasiumis õpitud ladina keelest meelde jäänud. „Siis tunnistas ta üles, et mäletab ainult üht ladinakeelset väljendit: „Puto fraterem dormire”, mis tähendab „ma arvan, et vend magab”, kuna siis, kui ta seda pähe tuupis, maganud pisike Jaša alati tema kõrval.”
Et õppida, tuli paljutki taluda. „Kord lennutas keegi tema