Inimesed toimivad ses suhtes täpselt nagu koprad. Ainult selle vahega, et kui nende loomakeste jaoks on kõrge veeseis lausa hädatarvilik, et oma urgude sissepääsuavad vee alla peita, siis inimestele pole seda üldse tarvis. Ühest küljest küll ironiseerime slaavlaste üle, kes oma määratute paisudega on hävitanud nii Dnepri kui ka Volga, aga teisest küljest teeme sedasama ka ise, ainult natuke väiksemas mahus.
Aga nähtavasti pole siin midagi võimalik ette võtta, sest kahjuks ei maksta meil paljude valdade ja linnade keskkonnanõunikele palka mitte loodushoolivuse, vaid hoopis lubatähtede väljakirjutamise eest oma tuttavatele ja sugulastele, mille alusel saab lüüa sae sisse mitmesaja aasta vanustesse tamme- või pärnaalleedesse. Niikaua, kuni säherdustel ametikohtadel istuvad mujalt sissetulnud-toodud-veetud-tiritud ustavad parteisõdurid, mitte aga oma ala spetsialistid, kes on päritolult kohalikud ja teavad, kuidas neis paigus vanasti toimiti, pole nähtavasti mingit muutust oodatagi.
Veel enamgi: mõne aja eest lugesin lehest ühe taolise „keskkonnanõuniku” heietust sellest, et Kadrioru pargi kaheksakümne aasta vanused pärnad olla liigvanad ja raugastunud selleks, et neid alles hoida. Kui niimoodi suhtutakse juba meie maa, rahva ja riigi esindusparki, mida kuradit siis veel mingeist ääremaa-nõunikest tahta?
Iseküsimuseks jääb muidugi see, kustkohast on niisugune nomaadimentaliteet meisse imbunud?
NÕUKAAJA KALAPÜÜGIVARUSTUS
Korraliku kalapüügivarustuse soetamisega oli kolm-nelikümmend aastat tagasi üks suur jama. Igavene rist ja viletsus. Ega tollal siis nii polnud nagu praegu – avad paari klahviklõpsuga vastava Internetilehekülje ja valid juba kodus, vaikuses ja rahus välja, mida sa poodi minnes osta tahad. Saadaval on kõike. Valik on niisugune et võtab peast segi. Müügil on sellisel hulgal kõikvõimalikku träni ja senitundmatuid imevidinaid, et ei oska neile nimegi anda.
Poes kaob igasugune orientatsioonivõime paugupealt mõne hetkega. Pärast ei mõista kauplusest enam väljagi tulla. Koperdad oma ostudega vastu uksepiita või marsid jumal teab missugusest uksest välja ja kurat teab kuhu. Nõukaajal kasvanud ja elanud ostjaga peavad müüjad kannatlikud olema, teda käekõrval talutama ja olema valmis igasugu totrateks küsimusteks.
Misasi see on?
Milleks see hea on?
Kuidas seda kasutatakse?
Jne.
Kord oli mul ühte linna sattudes aega ja ma veetsin pool tunnikest keskmise suurusega kalastustarvete kaupluses. Lihtsalt uudishimust ja huvi pärast, et teada saada, kui palju ma seal nimetatud ajaga kõikvõimalikke kalastustarbeid kokku lugeda jõuan.
Erinevaid õngeritvu oli üle kaheksakümne. Spinninguritvade lugemine läks sassi umbes viiekümne juures. Erinevaid spinningurulle umbes kolmkümmend nimetust. Tamiile – jumal teab kui palju. Vist tuhandete kilomeetrite kaupa. Erineva suurusega konkse, ujukeid ja tinasid musttuhat. Mis lantidesse puutub, siis ära üldse räägi. Neid oli seal nagu tähti taevas. Kõike oli sellisel hulgal ja sortimendis, et võttis silmad kirjuks.
Aga aastat kolmkümmend või nelikümmend tagasi, ajal, mida mõni poole- või õigemini veerandaruline seniajani taga nutmast ei väsi, ei maksnud sellest kõigest unistadagi. Veel enamgi! Niisuguseid kohti, mida tänapäeval nimetatakse kalastustarvete kauplusteks, polnud tollal olemaski. Vähemalt väiksemates linnades mitte. Partei polnud ette näinud. Kõiksugu kalameestele vajalikke vidinaid müüdi niinimetatud kultuuritarvete kaupluste väikestes, poole meetri laiustes ja napi meetri pikkustes letikestes. Suuremat polnud vajagi. Arenenud sotsialismi tingimustes polnud sinna nagunii midagi panna.
Näiteks väikesi konkse, ja mitte ainult väikesi, vaid üldse igasugu lihtõnge jaoks tarvilikke konkse oli müügil sedavõrd haruharva, et kuuvarjutus oli nendele pealejuhtumise kõrval tüütult sage nähtus. Tamiili polnud ei peenikest ega jämedat. Pahatihti polnud üldse mitte mingisugust tamiili ja kui vahel see ime juhtuski, et korralik ja vajaliku läbimõõduga tamiil müügile sattus, siis ei müüdud seda mitte poolidele kerituna, vaid mingite iselaadsete tamiilikoonaldena, mis kippusid alalõpmata sassi minema, ja kui see juba juhtus, siis – oo jumal! Selle sasipuntra lahtiharutamisega poleks KAPO ka hakkama sanud. Ma olen nendega maadeldes nii nutnud, karjunud kui ka naeru lagistanud.
Kõik kalamehe jaoks elementaarsed vidinad olid defitsiit, iseäranis kalapüügihooajal, see tähendab suvel. Kes omale talvel tagavarasid ei soetanud, oli suvel plindris. Siis oli iga kupulehtede taha jäänud õngevärk katastroof ja murdunud õngeritv maailma lõpp. Hooajal polnud enam kusagilt uut võtta.
Tõsi, aeg-ajalt sattus kultuuritarvete kaupluste lettidele kalamehekaupa kaupa ka suviti, kuid komplekteerimatult ja üldse tundus, et varustajad pole täie aruga. Et nad on ullikesed, kes leiavad, et kalapüügiks piisab ainult konksust. Või tamiilist. Või ujukist. Või tinast. Mõnel teatud ajahetkel võis müügil olla kolme sorti konkse – kusjuures see oli iseenesest juba imede ime! – aga kunagi polnud koos konksudega üheaegselt letis ka tamiili. Seevastu siis, kui nõukogude võim pakkus kalameestele tamiili, unustati konksud kohe kindla peale ära. Kõiki nelja õngekomponenti – konksu, tamiili, tina ja ujukit – ei müüdud iial korraga. Polnud ette nähtud.
Midagi head ei saa öelda ka tolleaegsete õngeritvade valiku kohta. Kui ritvu vahel müügil oligi, siis osteti need kiirelt ära ning enamjaolt olid need kahejätkulised bambusridvad, mille pikkuseks kokkupandult umbkaudu kaks ja pool meetrit. Kes tahtis omale pikemat õngeritva, pidi poest ostetud bambusridvale kolmanda või isegi neljanda jätku juurde meisterdama. Omatehtud jätkude tegemine polnud eriline probleem, küll aga oli keeruline leida vastavaid kergmetallist toruühendeid. Kõige sobilikumaks materjaliks, mida ma aastaid kasutasin, oli alumiiniumsulamist suusakepp.
Kolmejätkulistele õngeritvadele pealesattumine oli ime, neljajätkulistest ei maksa mitte kõneldagi.
Niinimetatud teleskoopritvu liikus samuti harva. Enamik tollal kasutatavaist õngeritvadest käis jätkudeks lahti ning kui mitme ridvaga kalale läksid, pidid terve tihu kaikaid õlale võtma.
Ka spinninguritvade kvaliteet polnud kiita. Enamjaolt oli neid kahte sorti. Ühed olid bambusest ja neil oli see viga, et nad olid liiga õblukesed, teised aga alumiiniumist ja neil oli see häda, et nad kippusid koolduma. Paaripäevane seismine seina najal või mõne suurema kala väljatõmbamine deformeeris alumiiniumritva sedavõrd, et see jäigi kõveraks. Ainuke variant ridvale tekkinud lookest lahtisaamiseks oli seda põlve peal õgvendama hakata.
Siiski liikus tollal veel suhteliselt palju ka varasematest aegadest pärit niinimetatud liimpuidust spinninguritvu, nende kohta ei saa küll ainsatki halba sõna öelda. Paraku oli nende tootmine selleks ajaks juba lõppenud, kui mina aktiivselt kalastama hakkasin.
Õnneks olin kaks säherdust liimpuidust ritva onult päranduseks saanud, üks meeter kuuekümnene ja teine kakskümmend sentimeetrit pikem.
Tänapäeva kaubaküllusega harjunud inimene, kes pole omaenese silmadega näinud ega isiklikult kogenud nõukaaegset defitsiiti, ei oska ette kujutadagi, mäherdusi probleeme võis tollal tekitada kas või kõige tühisemagi asja kaotsiminek. Praegu on näiteks nii, et kui sul tuleb õngitsedes otsa ilus kala, kellega pead tubli võitluse ja kellel siis lõpuks tamiili katki rebides vetesügavustesse õnnestub pageda, jääb su hinge vähemalt mälestus millestki erakordsest. Kuid tollal oli see katastroof. See oli maailma lõpp. Totaalne häving, sest kui sa polnud omale juba aegsasti tagavara-õngevärke varunud, polnud sul neid kusagilt võtta, ükskõik kui