Siiski ei paistnud rahanappus olevat peamine põhjus, miks mu unistus ei täitunud. Veelgi suuremaks takistuseks näis olevat ema hirm mu elu pärast. Ma kahtlen, kas ta tollal ühtki kummipaati lähemalt üldse näinud oligi. Niisamuti ei paistnud tal olevat õrna aimugi selle mitmekambrilisest süsteemist ja seepärast tundus kummipaat talle ühe ütlemata kipaka ja üliohtliku sõiduriistana. Sellega vee peale minek olnuks tema arust sama hea kui enesetapukatse.
Muretsemiseks oli põhjust muidugi küllaga. Nimelt oli minu tollase ja ka praeguse kodujärvega – elasin lapsepõlves järvest saja meetri kaugusel ning elan praegu täpselt sama kaugel, ainult et järve teisel kaldal – niisugune lugu, et sinna uppus palju inimesi. Igal aastal üks või isegi kaks inimest, see oli otsekui mingi reegel. Kui vahepeal juhtus olema mõni aasta, mil järve kedagi ei uppunud, siis võis olla kindel, et juba järgmisel aastal nõuab järv tervelt kahe inimese elu. Nii oli see aastate ja aastakümnete kaupa.
Nende uppumiste kõige tõenäolisemaks põhjuseks on selle järve allikateohtrus. Samas on järvevesi väga tume ning soojeneb seega ülikiiresti. Mu kodujärv on olnud peaaegu alati kogu Eestimaa kõige soojema veega järv. Soe vesi teeb aga ujuja ettevaatamatuks. Ning kui selles mõnusas soojuses mulistades jõutakse ühtäkki allika kohale, kus vesi on tunduvalt külmem, võib järsust temperatuurimuutusest kramp jalga lüüa. Järve ida- või õigemini kirdepoolses osas on hulganisti kohti, kus äkiline külm lööb hinge kinni ka kõige palavamal suvepäeval.
Niisiis polnud minu unistus kummipaadist määratud täituma. Muidugi tekitas see masendust ja trotsi, aga siis ühtäkki – olin tollal umbes kümneaastane – lahenes probleem just nagu iseenesest. Nimelt paiknes linna lähistel või õigemini selle kõrval suur, mitmel hektaril laiutav prügimägi. Seal oli igasugu kola, alates olmejäätmetest ja lõpetades praagiks tunnistatud ehitusmaterjalidega. Sealhulgas ka virnade viisi autode ja traktorite vanu katkisi õhukumme. Vahel käisin oma tollaste semudega prügimäel ringi kolamas, kusjuures nende seas oli nii mõnigi, kes samuti unistas isiklikust kummipaadist, mille saamiseks tal mingisugust võimalust polnud.
Meile kargas ühtäkki pähe kuldaväärt idee kasutada kummipaatidena suurte traktorite õhukumme. Mõeldud, tehtud! Veel samal päeval otsisime kohaleveetud kummilasust mõned suured traktorikummid ja tirisime ühe kaaslase poole, kes elas oma vanematele kuuluvas majas, mille ümber laius aed, kus oli küllaga ruumi askeldamiseks. Otsisime kummiaugud üles, paikasime need ära, lõime kummid pumpadega õhku täis, nööriga keskelt kokku ka, nii et nad võtsid õhuga täitudes ovaalse kuju. Kummi keskele tuli veel asetada lauajupp istumiseks ja ennäe, täiesti kasutamiskõlbulik ning kalapüüdmiseks igati sobilik kummipaat oligi valmis.
Päris kummipaadist eristas teda ainult see, et põhja polnud all. Aga seda polnud tarviski. Suvesoojas järve- või jõevees võisime ka põlvini vees olla. Seda enam, et jalgade vees hoidmisel oli ka praktiline otstarve. Nimelt saime neid sedasi parmude ja sääskede eest kaitsta.
Ainukene asi, mis nagu väheke muret tegi või millest me õigemini aru ei suutnud saada, oli see, miks me niisugusele lihtsale lahendusele varem polnud tulnud.
Niimoodi püüdsin ma oma traktorikummilt kalu mitmeid suvesid ning kõige tähelepanuväärsem on asja juures veel see, et olin sealjuures sada korda õnnelikum ja enesega rahulolevam kui aastaid hiljem, kui ma omale tõelise ja igati korraliku kaheinimese kummipaadi hankisin ja siis sellega kalal hakkasin käima.
Nende lapsepõlve improviseeritud veesõidukite juures oli veel üks lisaväärtus – meie vanemad hakkasid neile varsti läbi sõrmede vaatama. Alguses püüti sõiduvahendeid meie käest ära võtta või lõhkuda, enamjaolt purukstorkamise läbi, et poisikesed nendega vee peale suitsiidi teostama ei pääseks, kuid see kõik ei aidanud põrmugi. Niisuguste lihtsate veesõidukite valmistamiseks või õigemini töökorda seadmiseks – sobiva õhukummi leidmiseks prügimäelt, selle paikamiseks ja täispumpamiseks – ei läinud paari tundigi. Niisiis, kui esialgu olid meie vanemad kurjad ega tahtnud oma järeltulijate sõiduriistadest kuuldagi, siis juba õige pea, vaid mõne nädala pärast, lõid nad käega. Nähtavasti oli asi lihtsalt selles, et meie vanemad olid õppimis- ja arenemisvõimelised homo sapiensid – vastasel juhul ei oleks nad ju aru saanud, et ilma põhjata vaadile pole mõtet punne treida.
RASKE HAIGUS
Kui olin umbes kümne-kaheteistkümnene, tabas mind mitmel suvel järjepanu maania, mis seisnes põhjaõngede panekus ja mis haaras kõiki mu tollaseid mõtteid ja meeli sedavõrd, et näis ajuti lausa mõistuse kontrolli alt väljuvat. Kust ma tolle hirmsa tõve omale külge sain, ei tea nüüd enam õieti isegi. Kõige tõenäolisemalt oli tegemist vanemate poiste eeskujuga. Nemad said oma põhjakatega ilusaid saake ja nii ei jäänud varsti minulgi muud üle, kui end nimetatud püügiviisis proovile panna.
Võrreldes tänapäevaste põhjaõngedega, kus komplekteerimisel kasutatakse kõikvõimalikke pöördlaid ja lipse, oli tollaste õngede ehitamine ülimalt lihtne. Võiks isegi öelda, et primitiivne. Kogu kaadervärgi jaoks polnud tarvis midagi muud kui kümne-viieteistkümne meetri pikkust tamiilijuppi, mille ühte otsa sidusin konksu ning sellest paari-kolmekümne sentimeetri kaugusele juraka mutri. Tamiili teine ots sai seotud õhukesest lauajupist tehtud lapatsi külge ning püügiriist oligi valmis.
Mis puudutab raudmutreid, siis nendega oli see häda, et nad kippusid vees imeruttu roostetama ning neis kohtades, kus tamiil vastu roostest mutrit puutus, muutus see hapraks ja katkes varsti. Nii et palju otstarbekam ja õigem oli kasutada raudmutrite asemel vaskseid, aga nendega oli jällegi sihuke häda, et neid polnud kusagilt saada. Lühidalt öeldes – sel ajal hakkas väikestele poistele ühtäkki huvi pakkuma torumeeste töö. Jumbud sõelusid nende jalus lausa karjade kaupa.
Põhiliselt mässasin põhjaõngedega jões. Kodujärves ka, aga palju harvemini, sest seal ei tulnud nende panekust suurt midagi välja.
Kõigepealt oli häda landiloopijatega, kes neid alalõpmata veest välja armastasid tragida, tõsisemaks takistuseks olid aga järve mudane põhi ning eelkõige ülitihe kaldataimestik, mis kasvas otse veepiiril. Ühel pool järve kasvasid kõrkjad, teisel pool kupulehed. Söödastatud konks kippus paksu muda sisse vajuma, kust kala seda enam üles ei leidnud ja kui midagi otsa tuligi, siis oli iga vähegi suurem kala end hommikuks sedavõrd veetaimedesse mässinud, et ainuke variant teda kätte saada oli vette järele minna, aga meetripaksuses mudas solberdamine pole just eriti mõnus ajaviide.
Siiski olen ma sealt järvest põhjakatega päris ilusaid kalu saanud. Sealhulgas ka ühe oma elu suurematest angerjatest, mis kaalus tervelt poolteist kilo. Ning sealsamas järve ääres on tulnud kümnesentimeetrise kogre peale põhjaka otsa haug, mis olnuks tõenäoliselt mu elu suurim, kui oleksin ta kätte saanud. Korraks nägin tema selga vee peale tõusmas. Selle järgi otsustades võis kala pikkuseks olla umbes 120–130 sentimeetrit, mis aga jämeda ning suhteliselt töntsaka järvehaugi juures tähendab vähemalt 12–13kilogrammist kaalu.
Ta oli unna otsa jäänud ja enda kaldaäärsetesse kõrkjatesse mässinud. Haug oli tihedas kõrkjastikus ringe teinud, osa kõrkjatest oli pingul tamiil otsekui vikatiga läbi lõiganud, osa olid lookas. Nii kui ma talle vette järele hakkasin minema, näitas ta korraks selga, tõusis vee peale nagu allveelaev, tegi siis äkilise sööstu, tõmbas null koma kuuese tamiili naksti katki ja läinud ta oligi. Minul ei jäänud pärast seda midagi muud üle kui tönnides kaldale solberdada.
Mõni aasta hiljem haaras mingi elukas enam-vähem sama koha peal unda ning tõmbas üheainsa sööstuga mu liimpuidust spinningulati pooleks. Arvata võib, et tegu võis olla sellesama kalaga, sest nii suured ja vanad haugid tavaliselt elupaika ei muuda. Nende ringiliikumise akvatoorium on väga väike, vast paar-kolmkümmend meetrit ühele ja sama palju teisele poole.
Ning tollest saladuslikust elukast veel niipalju, et umbes samas kohas said minust vanemad poisid kaldaäärsest roostikust kätte poolsurnud latika, keda haug oli tublisti räsinud. Latikas võis kaaluda ligemale poolteist kilo ning oli peast kuni