Ma olen täiesti veendunud, et need lugematud kalalkäigud, kus olin oma mõtetega üksi, on vorminud mu mõttemaailma palju olulisemalt kui kõik õpetajad, täiskasvanud ja targad raamatud kokku. Kuna loodus on mind väga suurel määral mõjutanud, olen temaga sarnaseks muutunud – seepärast vist polegi mõtet küsida, miks on mind pahatihti võimatu mis tahes raamidesse suruda, miks mu käitumine on ettearvamatu ning loomus muutlik. Eks mine ja küsi looduselt, miks vahel päikesepaistelise ilmaga ilm tumedaks tõmbub ning äsjane erksus vahetub sinkja, kärkavaid piksenooli pilduva valdava hallusega? Või miks tuleb pärast kirgast päeva öö ja vastupidi?
On asju, mis lihtsalt on.
PEA EI VÕTA LIHTSALT KINNI
Igale tagajärjele eelneb põhjus. Läte, millest saab alguse edasine. Vahel küsin ma endalt: miks ma püüan eelkõige just neid, aga mitte teisi kalu. Kusagil peab ju ometigi olema sellise haiglase harjumuse põhjus. Kus või kuidas ma seesugusesse veidrasse kalduvusse nakatusin? Millal ja miks?
Põhilisteks kaladeks, keda ma püüan, on haug, latikas, linask ja karpkala. Muidugi ei püüa ma ainuüksi nimetatud kalu. Olen rõõmus iga kalapoja üle, mida kalajumal mulle annab, kuid just nimetatud kalade püügiga olen hulga aastate vältel teadlikult tegelenud.
Tõenäoliselt on asi selles, et esimesed kokkupuuted just nendesse liikidesse kuuluvate kaladega on jätnud jälje hinge ja mälusse kogu eluks.
Olin umbes seitsmeaastane, kui ükskord kodujärve äärde minnes jõudsin kohale parajasti siis, kui järvel vedelit vedanud kalamees püügi lõpetas ning kummipaadiga randus. Jõudsin tema juurde täpselt sel hetkel, kui mees oli juba paadist välja astunud ning seda parasjagu kaldale tiris. Tardusin vaimustusest paigale, sest midagi niisugust polnud ma kogu oma senises elus veel näinud.
Paadi põhjas, õngevarustuse ning kottide vahel oli kaks haugi, mis näisid mulle lausa määratusuured. Üks võis olla umbes kuueseitsmekilone, teine nelja-viiekilone. Mäletan neid haugisid seniajani detailselt, samas olen kindel, et just siis, kui ma seal neid kalu suuril silmil imetlesin, käiski mu kõrvade vahel mingi krõps – vaat samasuguseid hiigelhaugisid hakkan ka mina nüüdsest jahtima. Olen täiesti veendunud, et kui sel mehel oleks olnud paadis mõni väiksem haug, mõni kilo-pooleteisene purikas, poleks minus säherdust meeletut haugijahitungi tekkinud. Paraku otsustas saatus teisiti. Mulle näidati, milliseid hiiglasi elab siinsamas kodujärves. Näidati ka seda, et neid on võimalik kätte saada.
Umbkaudu selsamal ajal taas oma kodujärve ääres ringi luusides sattusin tunnistajaks võitlusele, mida üks keskealine meesterahvas pidas karpkalaga. Eemalt ei saanud ma algul arugi, milles on asi. Nägin ainult lookas õngeritva ja arvasin, et mehe õngekonks on järvepõhja kinni jäänud, kuid ligemale jõudes selgus, et olin eksinud. Tamiil lõikas vihinaga vett ja ma sain aru, et õnge otsas on keegi tõeliselt suur. Kala põikles alguses vasakule, siis paremale, vahepeal püüdis ka järve keskele põgeneda, kuid mehe oskused ja kogemused käisid tema jõust üle. Mõne minuti pärast oli ilus, tollal lausa määratuna näiv karpkala kaldal. Õigupoolest polnudki tegemist kuigi suure elukaga, vähemalt karpkala kohta mitte, ta võis olla ehk kolmekilone, ent mulle piisas täiesti sellestki.
Pooltunnikese pärast olin jooksmisest peaaegu hingetuna koos oma õngeridvaga järve ääres tagasi. Sealsamas kohas, kust too mees karpkala kätte oli saanud. Mees oli järve äärest vahepeal lahkunud. Tund aega hiljem sain kätte oma elu esimese karpkala. Ta polnud küll suur, vaevalt kilone ehk, pigem vähem, umbes seitsme-kaheksasajagrammine karbikutsikas, ent ometi piisas sellest täiesti. Tollal oli see vaieldamatult minu elu seni suurim kala. Tõtt-öelda oli see üldse minu esimene säherdune kala, kellega sai ka pisut võidelda. Mälestus tollest adrenaliinilaksust jälitab mind seniajani. Olin saanud maitse suhu ja teadmise hinge, et siin järves on vahvaid elukaid, kellega on eriti vahva rassida.
Mis puutub minu elu esimest konksu otsa jäänud linaskit, siis tema pääses põgenema. Ma lihtsalt ei osanud temaga midagi peale hakata. Nimelt olin ma enese ujumispükste väele koorinud ja vette läinud, et roo tagant ahvenaid püüda, kui korralik, vähemalt kilone linask otsa tuli. Pärast suhteliselt lühikest võitlust õnnestus mul ta enese juurde tirida. Edasine oli nagu paha unenägu…
Selle asemel et pinge all oleva õngeridvaga kalda poole sumama hakata, tahtsin ma juba käeulatuses olevat saaki vasaku käega kinni püüda. Kummardusin ja pistsin käe vette, aga ega linask siis loll pole. Niipea kui tamiili pinge nõrgenes, tegi ta paar kiiret ringi ümber mu jalgade, siis nende vahelt läbi, mässis tamiili ümber mu koibade, võttis seejärel hooga suuna järvele, ning läinud ta oligi…
Pärast selgus et jõhv oli katkenud just konksu juurest. Ju olin sõlme tehes selle liiga kõvasti kinni vedanud ja sellega tamiili ära rikkunud. Ka see esimene otsahakanud linask on mul seniajani meeles. Vahel näen teda uneski. Isegi nüüd, enam kui kolmkümmend aastat hiljem.
Latikapüügi hullus tabas mind umbes kaheteistkümneselt. Oli juunikuu keskpaik ning olin taas kodujärvel. Õngitsesin oma lemmikpurdelt särgi, söödaks leib, kui lähistele ilmus üks prillidega onu, kes hakkas juba õige pea järjest ilusaid latikaid välja võtma. Küsisin temalt, mis sööta ta kasutab ning saanud vastuseks, et vihmausse, hakkasin minagi nendega püüdma. Õnneks olid mul ussid kaasas. Tõenäoliselt oli tol päeval tegemist latika kudemisjärgse võtuga, mis teatavasti võib olla harukordselt intensiivne, kuid väga lühiajaline. Vaid paar, kõige rohkem kolm päeva.
Järgneva tunnikese või veelgi vähema aja jooksul sain kätte kaheksa latikat, kõik ühesuurused, just nagu läbi sõela lastud, ja umbes kilo-pooleteise ringis. Niipea kui uus uss sai konksu otsa aetud ja õngevärk järve heidetud ning kork püsti tõusnud, veeti see kohe vee alla. Kala võttis praktiliselt vahetpidamata. Täpselt samuti näkkas minu kõrval kalastaval onklil. Ka tema tiris suuri ilusaid latikaid peaaegu vahetpidamata. Siis ühtäkki oli aga võtul lõpp, kusjuures meil mõlemal. Ei võtnud enam ei temal ega minul. Alates tollest päevast pole Jantsat juunikuu esimesel poolel kodujärvest buldooseriga ka võimalik eemale lükata. Ta on sinna nagu liimitud.
Olen vahel mõelnud: aga mis siis, kui ma oleksin suhteliselt varases lapsepõlves näinud pealt mõne forelli väljavõtmist või oleks mul enesel mõni tähnik õnnestunud kinni nabida? Vägagi suure tõenäosusega oleks kogu mu kalapüügikarjäär hoopis teistsuguseks kujunenud. Sellisel juhul müttaksin ma ehk mööda ojade ja jõgede ääri ning ajaksin forelle taga…
Tont teab.
Kes oskaks vastata…
Mina ise igatahes ei oska.
Ja kas peakski oskama?
INNOVAATILISEST LAPSEPÕLVEST
Mõned aastad hiljem oli mu unistuste tipuks kummipaat. Millegipärast tahtsin omale just täispuhutavat paati, mitte aga säherdust, mis valmistatud plekist või puust. Kuna ma käisin päris tihti ümbruskonna järvedel kalastamas, siis vajasin sellist veesõidukit, mida oleks võimalik bussiga või siis äärmisel juhul jalgrattaga transportida. Mis kasu olnuks mul puukünast kodujärvel, kui puudunuks igasugune võimalus seda Väike-Emajõele või Veisjärvele viia?
Ei. See olnuks mõttetu.
Toona oli nende kummipaatidega hoopis teine lugu kui praegusel ajal, mil neid on võimalik osta igast suuremast kauplusest või siis tellida Internetist, nii et täispuhutav lootsik tuuakse sulle sõna otseses mõttes koju kätte. Arenenud sotsialismi tingimustes oli kummipaat ülim defitsiit ja müügil võis seda näha haruharva. Siiski ei kehtinud see kogu tollase punaimpeeriumi, vaid ainult Eestimaa kohta. Näiteks siinsamas meie lõunapiiri taga Lätimaa kauplustes olid kummipaadid alalõpmata, nädalate ja kuude kaupa täiesti vabalt