Põhiliseks söödaks põhjaka otsas oli pisike söödakala. Koger või väike särg. Vahepeal proovisin ka ussiga, aga nendega oli see häda, et tavaliselt – ja see jama algas umbes juuni teisest nädalast – hakkas ussi otsa tulema suurel hulgal väikesi lutsupoegi, umbes kümne sentimeetri pikkusi, ning nonde elukate lausa uskumatu aplus tegi ussiga konksu söödastamise üpriski keeruliseks. Nii et kui ma selle jama ussidega üldse ette võtsingi, siis kõige rohkem just linaskite pärast.
Kõiki teisi kalu sai aga eluskalaga. Silmas pidi pidama ainult seda, et eluskala oleks võimalikult väike. Angerjate pärast, kelle kurk ja neeluava on suhteliselt ahtad, nii et suuremat saakkala ei hakka nad üldse rabamagi.
Ma ei suuda neile üpriski kaugetele aegadele mõeldes seniajani mõista, mis pagana hullus mind neil suvedel tabas? Kuidagi teisiti kui hulluseks ei saa ju niisugust asja nimetada, kui üks kümnekaheteistkümneaastane naga läheb kalapüügist sedavõrd hasarti, et on igal jumala hommikul juba kella nelja-viie ajal jõe ääres, ja sedasi nädalate ja kuude kaupa. Koolivaheaja algusest kuni selle lõpuni välja. Magama ei läinud ma iial enne, kui väljas oli juba täiesti pime. Ju oli mul siis jumbuna väike unevajadus.
Hommikud algasid nii, et tõstsin kilumannergu räästaalusest vannist väljanopitud kokredega jalgratta lenkstangi otsa ja siis alla kesklinna, veskitammi juurde, kust ma oma põhjaõngede ülevaatamist tavaliselt alustasin. Silla alla oli valatud sile betoonpõhi, mida me omavahel platvormiks nimetasime ja vaat sinna, tammist kohinal alla langeva veemassi juurde armastasidki kalad öösiti ilmuda. Tõenäoliselt meelitas neid see, et tammi all pahisev vesi oli hästi vahune ja seega ka hapnikurikas.
Sealtsamast veskitammi silla alt ja selle lähedusest oli kõige suurem võimalus saada lutsu ja angerjat. Nad ei olnud küll eriti suured. Lutsud 100–300-grammised ning angerjad umbes 700–800-grammised, aga nende väljavõtmine või õigemini neile piki tamiili vette järeleminek oli põnev tegevus. Näen seda vahel seniajani unes. Eriti just seda, kuidas tamiili pingest või võrreldes õhtusega hoopis teisest vettemineku suunast on näha, et keegi on otsas.
Järgmised põhjakad olid mul tavaliselt kärestikul. Seal oli enne sõda olnud vana sild, silla ja kaldakindlustuse kivid moodustasid jões lausa lademeid – kahes ja kolmes, paiguti isegi neljas ja viies kihis – ja see kärestikukoht või õigemini selle põhjas olev kivilasu oli lutsude lemmikkohaks. Tihtipeale oli nendega ainult see jama, et kui nad olid konksu otsa jäänud, läksid nad suurtest veealuste maakivijurakatest moodustunud kihististe vahele, nii et nende kättesaamisest ei maksnud unistadagi.
Kohe pärast kärestikku teeb jõgi käänu. Just käänaku kohal on väike järvetaoline moodustis, keskel liivane madalik ja vaat tolle madaliku lähedal ja ümbruses oli ilusat suurt ahvenat ja ka haugi. Suuremad ahvenad, mida ma sealt põhjakatega kätte sain – kusjuures pisikese, vaid mõne sentimeetri pikkuse kuldkogrega – olid 600–700-grammised. Haugid, mis sealt püüdsin, ei olnud kuigi suured. 700–800- grammised või siis parimal juhul kilosed, aga suuremaid haugisid sai ülaltpoolt tammi, kus kahe poolsaare vahel on taas järvetaoline moodustis. Kui palju ma neid sealt oma elu jooksul ja iseäranis lapsepõlves kinni nabisin, teab ainult Jumal taevas, aga nende arv peaks ulatuma sadadesse.
Nii ma seal suvistel varahommikutel siis muudkui allavoolu liikusin, vahepeal oma põhjaõngi uurides, kalu välja tirides või siis konkse söödastades. Kokku oli mul põhjakaid ehk paarikümne ringis ja nende ülevaatamine võttis vähemalt tunni kui mitte enamgi, sest ega neid igale poole ka panna ei saanud. Nii venis püügiala piki jõge kilomeetri-pooleteise pikkuseks.
Muidugi pidi õngi hoolega peitma, sest tollal ei vedelenud kümne-kaheteistkümnesed jumbud mitte kaubanduskeskustes, vaid hoopis veekogude ääres. Üksteistelt põhjakate ülelöömise või õigemini ümbertõstmisega enese huvides oli alalõpmata üks igavene jama. Kui panid põhjaka sedasi sisse, et see juba kaugelt näha oli, võisid kindel olla, et paari tunni pärast on õng läinud. Seega pidi neid peitma, lapatsid sügavale kaldamutta suruma ja tamiilile mingit risu peale panema, et seda näha poleks.
Kui kõik põhjaõnged olid üle vaadatud, siis põrutasin jalgrattaga koju, et paari tunni pärast jällegi tagasi tulla, kusjuures vahepealne aeg kulus kodujärvel õngitsemisele. Nii käisin ma päeva jooksul vähemalt neljal-viiel korral põhjakaid vaatamas, ümber tõstmas ja söödastamas, ning sedasi nädalate ja kuude kaupa jutti. Ilma ainsagi puhkepäevata.
Selsamal jõel, vana sauna taga, oli üks hästi salapärane koht. Suur paju oli jõe poole kaldu kasvanud ja selle all oli mitme meetri sügavune auk. Tont teab, millest see oli tekkinud. Võib-olla oli tegemist allikakohaga, võib-olla sõjaaegse pommiauguga, aga seal sügavikus elas keegi hästi suur ja võimas. Mul läks üheainsa suvega seal neli või viis põhjaõnge, kusjuures jämedate, umbes null kuueste või null seitsmeste tamiilidega. Mõnel oli tamiil katki, teistel konks täiesti sirgeks tõmmatud. Missugune kala seal augus elas, seda ma ei tea, aga hulk aastaid hiljem, kui juhtusin sellesama vana sauna katlakütjaga viina võtma, kõneles too, et tal olevat sama koha peal läinud põhjaõnge otsast ära viie-kuuekilone lutsuhiiglane. Vahest ajas too mees endast mitu korda nooremale niisama jamajuttu? Ei tea, aga kindel on igatahes see, et mingi hästi suur elukas seal elas.
INIMKOPRAD TEGUTSEMAS
Inimeste kombed, käitumistavad ja tegutsemislaad on pidevas muutumises. Mida aeg edasi, seda rohkem püütakse hüljata vana, aga mõnikord võib see viia väga vastikute tagajärgedeni.
Nagu juba eespool mainitud, on minu lapsepõlve kodujõeks Õhne, mis saab alguse Veisjärvest ning suundub pärast hiiglasliku looke tegemist Suislepa all Võrtsjärve. Viimastel aastatel on see jõeke vaid hale vari sellest, mis ta oli 1960.–70. aastatel. Tollal oli nii, et igal suvel väheke enne jaanipäeva – enne kõige kuumemat aega – avati osaliselt veskitammi luugid ning alandati seeläbi veetaset ülalpool tammi. Mõnikord isegi nii palju, et kohati võis jõest läbi minna, ilma et vesi oleks põlvedest kõrgemale tõusnud. Veeseisu alandamisel oli mitu kaalukat põhjust. Eelkõige avati tammiluugid seetõttu, et tollal tehti Tõrva külje alla võnkleva Õhne jõe äärsetelt luhaheinamaadelt hoolega heina. Lehmapidajad tirisid seda sealt koju koormate viisi.
Mu lapsepõlvekodu asus jõest umbes kilomeetri kaugusel. Jõe ja majade vahele jäi avar luht, kus ei kasvanud ainsatki puud ega põõsast. Heinamaade kasutajad ei andnud neile kasvamiseks võimalust. Kui mõni võsu tekkiski, niideti see järgmise heinateo käigus maha. Õue pealt oli ilusasti näha, kui keegi jõe ääres kõndis või kala püüdis, kuid hilisematel aastatel jäi loomapidajaid järjest vähemaks ning luht hakkas tasapisi võssa kasvama. Praeguseks on seal niisugune soine padrik, et sealt ei lähe tankiga ka läbi.
Veetaseme alandamise tagajärjel paljandusid jõe madalad kaldad paljude kilomeetrite ulatuses ja said järgnevate nädalate vältel liigniiskusest kuivada. Sel ajal hävis igal aastal ka kaldaäärses vees kasvav taimestik. Teine põhjus, miks tammiluugid igal suvel ja küllaltki pikaks ajaks avati, oligi jõekallaste kuivendamine – et kõrgemale jäänud kaldapervedelt liigne vesi jõesängi saaks valguda ja perved taheneda. Nii oligi tollal piki jõeääri võimalik koguni kingadega kõndida, ilma et jalad märjaks oleksid saanud.
Nüüd pole tammiluuke enam hulk aastaid avatud või kui seda ongi tehtud, siis sedavõrd vähesel määral, et see pole veeseisu ülalpool tammi kuigivõrd mõjutanud. Kallastele pole juba aastakümneid antud aega kuivada ja liigvett ära nõristada ning tulemus on silmaga näha. Kaldad on muutunud püdelaks ja läbimatuks, lausa mülkaks.
Neis kohtades, kus varem võis kõndida kingadega ja kus tõrvakad päevitamas käisid, laiub püdel õõtsuv soo, kus üks mülgas teist taga ajab. Ilma kahlamispüksteta pole seal enam midagi teha. Kõik endised teerajad on kadunud ning soostunud maa-ala suureneb iga aastaga. Esimesel Eesti ajal, aga ka 1950.–60. aastatel olid jõe ääres ülalpool tammi peene jõeliivase põhjaga ujumiskohad, mille läheduses maa tolmas,