Roboti võimete testimiseks ajasin laual segi hunniku esemeid ja jäin vaatama, mis juhtub. Nägin, et STAIR analüüsis uut olukorda õigesti, sirutas siis käe ja haaras õige eseme. Lõppsihiks on, et STAIRi robot liiguks kodus ja kontorikeskkonnas, oskaks võtta ja käsitleda erinevaid esemeid ja tööriistu ning isegi vestleks lihtsustatud keeles inimestega. Sel moel suudaks robot teha kõike, mida üks kontori jooksupoiss teeb. STAIR on näide ülalt-alla lähenemisest, st kõik on STAIRi algusest peale sisse programmeeritud. (Kuigi STAIR suudab esemeid eri nurkade alt ära tunda, tunneb see siiski ära piiratud hulgal objekte. Kui robotil oleks vaja väljas liikudes juhuslikke objekte ära tunda, siis seda ta ei suudaks.)
Hiljem oli mul võimalus külastada New Yorgi ülikooli, kus Yann LeCun eksperimenteerib hoopis teistsuguse ülesehitusega LAGRi robotiga (Learning Applied to Ground Robots). LAGR on näide alt-üles lähenemisest, st ta peab kõike õppima nullist, kui objektidega kokku puutub. See on väikese golfiauto suurune ning on varustatud kahe stereovärvikaameraga, mis seiravad maastikku, tuvastades teel olevaid esemeid. Siis liigub robot nende objektide seas, neid hoolikalt vältides, ja õpib iga möödumise käigus. Robot on varustatud GPSiga ning kahe infrapunaanduriga, mis tuvastavad otse ees asuvaid esemeid. Robotis on kolm suure võimsusega Pentiumi kiipi ja see on ühendatud gigabitisesse Etherneti võrku. Läksime lähedalasuvasse parki, kus LAGRi robot sai uidata ümber teele asetatud objektide. Pärast igakordset raja läbimist sai robot järgmisel korral takistuste vältimisega paremini hakkama.
Üks oluline erinevus LAGRi ja STAIRi vahel on asjaolu, et LAGR on spetsiaalselt loodud õppima. Iga kord, kui LAGR millegi vastu läheb, liigub see ümber objekti ja õpib, kuidas seda järgmisel korral vältida. Kui STAIRi mällu on salvestatud tuhandeid pilte, siis LAGRi mälus ei ole peaaegu üldse pilte, vaid selle asemel loob see mõttelise „kaardi“ kõigist kohatud takistustest ning viimistleb seda kaarti iga korraga. Erinevalt juhita autost, mis on eelnevalt programmeeritud ja järgib GPSi sisestatud marsruuti, liigub LAGR omapäi, ühegi inimese juhiseta. Sa ütled, kuhu minna ja see hakkab minema. Tulevikus võib selliseid roboteid kohata Marsil, lahinguväljal ja meie kodudes.
Ühest küljest avaldas mulle muljet nende teadlaste entusiasm ja energia. Südames uskusid nad tõepoolest, et rajavad tehisintellekti vundamenti ning ühel päeval hakkab nende töö ühiskonda mõjutama viisidel, mida alles hakkame taipama. Teisalt aga mõistsin, et selleni on veel pikk tee minna. Objekte tuvastada ja neist mööda minna oskavad ka prussakad. Oleme alles faasis, kus ka emakese looduse kõige alamad olevused on nutikamad kui meie kõige targemad robotid.
EKSPERTSÜSTEEMID
Tänapäeval on paljudel kodudes putukalaadsed robotid, mis imevad vaipadelt tolmu. On olemas ka robot-turvamehed, kes patrullivad öösiti hoonetes, robotgiidid ja robot-tehasetöölised. Aastal 2006 hinnati, et käigus on 950 000 tööstusrobotit ja 3 540 000 kodudes ja hoonetes töötavat robotit. Järgnevatel aastatel õilmitseb robootikavaldkond mitmes suunas. Ent robotid ei hakka välja nägema ulmerobotitena.
Suurimat mõju võivad avaldada nõndanimetatud ekspertsüsteemid, tarkvaraprogrammid, millesse on sisse kirjutatud inimeste tarkus ja kogemus. Nagu nägime eelmises peatükis, võime ühel päeval kõnelda seinaekraanidel olevasse internetti ja vestelda sõbraliku kujuga: „robottohtri“ või „robotjuristiga“.
Kui kavandame puhkusereisi, vestleme seinaekraanil oleva sõbraliku kujuga ja anname talle teada oma eelistused: kui pikalt, kuhu, millised hotellid, millise hinnaga. Seinaekraanis asuv ekspertsüsteem juba teab varasemate kogemuste põhjal su eelistusi ning võtab ühendust hotellide, lennufirmade ja teistega, pakkudes sulle parimaid valikuid.
Kuid selle asemel et robotiga lobiseda, pead kasutama küllaltki ametlikku, stiliseeritud keelt, millest see aru saab. Selline süsteem tuleb kiiresti toime kuitahes paljude tüütute kohustustega. Sa annad vaid käsu ja robot reserveerib laua restoranis, kontrollib poodide asukohti, tellib toidukaupu ja kaasavõetava eine, broneerib lennupileti jms. Seinaekraanile tuleb vaid anda juhised ning ülejäänuga saab see ise hakkama, järgides süsteemi programmeeritud formaalloogiliste reeglite kogumit.
Just tänu viimastel aastakümnetel tehtud heuristika edusammudele on meil olemas praegused üsna lihtsad seda laadi otsimootorid. Tõsi, üsna tahumatud. Kõigile on ilmselge, et ekraaniga suheldes suhtled masinaga, mitte inimesega. Kuid tulevikus muutuvad need nõnda keerukaks, et paistavad peaaegu inimeselaadsed, tajudes sujuvalt varjundeid ja keerukusi.
Kuid kõige praktilisemad rakendused on ilmselt arstiabis, nagu mainisime eelmises peatükis. Kui näiteks tunned end haiglaselt, pead täna ootama erakorralise meditsiini osakonnas mitu tundi, kuni lõpuks arsti juurde pääsed. Lähitulevikus saad lihtsalt minna seinaekraani juurde ja rääkida robottohtriga. Sul on võimalik muuta nähtava robottohtri nägu ja isegi iseloomu. (Selle asemel et kurta vastumeelse arsti iseloomu üle, saad nupuvajutusega muuta tema iseloomu enda vajaduste kohaseks.) Ekraanil olev sõbralik kuju esitab rea lihtsaid küsimus: Kuidas sa end tunned? Kust valutab? Kui tihti tunned valu? Vastuse valid iga kord lihtsa kogumi hulgast. Vastama ei pea klaviatuuril, vaid sõnade või käeliigutustega.
Iga vastus toob omakorda kaasa järgmise küsimustekomplekti. Pärast sellist küsimustikku suudab robottohter panna diagnoosi, tuginedes maailma arstide parimatele kogemustele. Robottohter analüüsib ka su vannitoast, riietelt ja mööblilt võetud „proove“, mis on saadud pidevalt tervist seiravate DNA-kiipide abil. Robot võib paluda sul oma keha skaneerida kaasaskantava MRT-skanneri abil, mille tulemusi analüüsivad siis superarvutid. (Sellise heuristilise programmi algeline versioon on juba olemas, nimega WebMD, kuid see pole kuigi nüansseeritud ega suutlik.)
Sel moel saab lahendada suure hulga probleeme ilma pärisarsti juurde minemata, mis kergendab oluliselt tervishoiusüsteemi koormust. Kui häda on tõsine, soovitab robottohter minna haiglasse, kus arstid saavad pakkuda intensiivset ravi. Kuid isegi seal näed sa tehisintellktiprogramme, ASIMO-sarnaste robot-medõdede kujul. Need medõed ei ole täielikult intelligentsed, kuid suudavad liikuda ühest haiglaruumist teise, manustada patsientidele vajalikke ravimeid ja hoolitseda patsientide vajaduste eest. Need võivad liikuda põrandale pandud rööbastel või ka iseseisvalt nagu ASIMO.
Üks juba olemasolev robotõde on RP-6 mobiilne robot, mida kasutatakse haiglates, näiteks UCLA meditsiinikeskuses. Põhimõtteliselt on tegu rullikutel liikuva mobiilse arvuti peal oleva teleekraaniga. Ekraanil näed päris arsti, kes võib olla kilomeetrite kaugusel. Roboti peal on kaamera, mis võimaldab arstil näha sama, mida näeb robot. Seal on ka mikrofon, nii et arst saab patsiendiga suhelda. Arst saab robotit kaugelt juhtkangiga juhtida, patsientidega suhelda jne. Kuna USAs võetakse aastas intensiivraviüksustesse viis miljonit patsienti, kuid kriitiliselt haigete patsientide ravimiseks on kvalifitseeritud ainult 6000 arsti, võivad sellelaadsed robotid leevendada esmaabis valitsevat tervishoiukriisi, kus ühel arstil on liiga palju patsiente. Tulevikus võivad sarnased robotid muutuda autonoomsemateks, olles võimelised omal käel navigeerima ja patsientidega suhtlema.
Selle tehnoloogia üks eestvedajaid maailmas on Jaapan. Põhjus, miks Jaapan nii palju raha robotitele kulutab, on just seesama: leevendada saabuvat kriisi meditsiinis. Tagasi vaadates ei ole mitmel põhjusel üllatav, et Jaapan on üks juhtivaid robootikariike. Esmalt, shinto usundi kohaselt usutakse, et elututes objektides elutsevad vaimud. Isegi mehaanilistes objektides. Läänes võivad lapsed roboteid nähes hirmust karjuma hakata, eriti kui ollakse näinud nii palju filme märatsevatest tapamasinatest. Kuid Jaapani lastele on robotid otsekui mänguhimulised ja abivalmis vaimusugulased. Jaapanis on tavaline, et kaubamajades tervitavad sisenejaid robotid-administraatorid. Õigupoolest asub 30 protsenti maailma robotitest Jaapanis.
Teiseks seisab Jaapan silmitsi demograafilise košmaariga. Jaapan on kõige kiiremini vananev riik maailmas. Sünnikordaja on langenud hämmastava 1,2 lapseni pere kohta ning sisseränne on tühine. Mõned demograafid on väitnud, et oleme tunnistajaks aegluubis rongiõnnetusele. Üks demograafiline rong (vananev elanikkond ja langev sündide arv) põrkab õige pea kokku teisega (madal sisseränne). (Sama